Mäng Tõega - Mis pidi laseme oma Tõel paista

See, mis kord teisele teed, tuleb ringiga tagasi. Minu kogemus sellest kui suhtest kaob Tõde.

Minu Tõde on minu Elu – see, kuidas olen, mõtlen, käitun, räägin – elan. Välja paistab see, kuidas mina oma Tõde kasutan, mida varjan, suurendan/ pisendan, millel lasen välja paista – see on mäng teiste mänguritega. Tõde on miljoni erineva näoga - millise rolli täna valin ja kuidas selle välja mängin. Tõe mäng on keeruline ja raske, sest see on kui raamitud kastis oma osa etendav nööridega juhitav nöörideta nukk. Nööri otsad olen ulatanud sellel, kellega mängin ja nüüd, püüdes ära aimata teise poole tõmmet, et jätta mulje loomulikkusest – proovin liikuda vastavalt teise astutud sammule ja soovile. See tähendab pidevat pinget, valmisolekut, iseenda salgamist ja meeldida püüdmist.

Mille olen ma teinud iseendale nii oluliseks, mida ma kardan, et oma Tõe taha peidan omamise või saamise soovi, mida kauem suudan varjata, seda suuremaks kasvab Vale. Teine inimene muutub vahendiks minu tahtmise saamisel. See on mäng peidetud poole ja ausate vastuste vahel. Koht, kus küsitakse küsimus ja vastates lasen oma Tõel paista nii, et jääks mulje, kestaks roll ja lootus saada see, mida soovin. Kui ei tabata, saan edasi mängida, seni kuni teine pool ütleb, et aitab – nüüd on kõik, mina selles mängus enam ei osale.

Igal ühel on oma Tõde ja inimene ise teab, millist osa ta sellest kasutab, peidab või muudab. Tõde on erinev. Ausus on üks – see, mis on hingepõhjas – see on suurem kui Tõde. See on universaalne ja Hingedele näha. Hingedega ei mängita, sest nemad teavad Tõde, mis on Tõde.

Nüüd ajas tagasi vaadates ja olles kogenud mõlemat poolt, suudan iseendale tunnistada, mida mina olen teinud. Kuidas mina lasin oma tõel paista, mida see mulle tähendas, mida kaasa tõi ja kuhu välja viis. Ma tegin tol ajal seda, mida pidasin ainuvõimalikuks. Nii lihtsalt oli. Ma ei mõista end hukka, sest hirm kaotada ja soov omada olid suuremad kui mina.

Ma ei mängi enam, sest ma ei tunne enam hirmu, et kaotan. Mina seisan oma jalgadel, vastutan ise oma olemise eest ning oskan ja suudan iseendale luua ja anda seda, mida soovin. Ma ei küsi ega oota Maailmalt iseenda hüvesid ega ilusta oma Tõde, ei peida teda varjudesse ega valedesse. Ma luban olla endal mina ise, ei püüa olla teistele meelejärgi, et saada neilt seda, mida nendega kaasas käib. Ma ei anna enam teistele võimu, sest ei oota neilt andmist. Ma ei kaota, sest ei karda, et keegi jätab mind ilma või hülgab. Mina olen vaba ise olema ja looma.

Marianne

31.08.2017.a