Kogu Maailma sõnad – aga, kuidas Mina oma elu elada soovin ... I

Sõnad on kui energiapallikesed, mida Sa lausud,

viskad, poetad, heidad, tulistad, sosistad ja lennutad.

Sõnu loobid, lihtsalt lõdva randmega välja neid kannad,

vahel mehe ausõna kinnitust tõestama annad.

Vahel puterdad, komistad ja kokutad,

vahel tummana sõnatuks jääd.

Sõnadest võib tulla puudus või teisalt

lobisedes, laterdades ääretult, matvalt üle voolad.

Sõnadega märgistad, omastad, võidad või kaotad.

Sõnadel on tähendus, sisu ja mõte, vahel ka tagamõte.

Sõnades on elu – kõik see, mis Sul on anda,

mida oskad, suudad ja tahad välja kanda.

Sõnad on udu, mille sisse peidad ja varjad,

millega hämad, katad ja kustutad.

Sõnad on laul, millega tõstad ja kasvatad,

lood ja taevasse lennutad.

Sõnad on valud, milles Su pisarad,

kurbus, kaotus ja lein.

Sõnad on tunded, kellena elad, oled ja näid.

Sõnadega ilustad, suurendad, värvid ja varjundad.

Sõnadega pisendad, kahandad, olematuks kustutad.

Sõnadega lõhud ja lammutad, ilgud ja irvitad.

Sõnadega paitad, kallistad, armastad, sügav soojalt liigutad,

toetavalt edasi viid ja uusi tiibu kasvatad.

Sõnadega pilkad, halvustavalt põlgad,

maha sõtkuvalt pihuks ja põrmuks materdad.

Sõnadega kord eksitad, teerajalt eemale meelitad.

Teinekord juhatust jagades uusi radu näitad.

Sõnadega lohutavalt, õrnalt hoidvalt, pisarad palgeilt pühid.

Mis on see, mis on Sinu sõnade taga ja ees?

Mis on see, mis oli Sinu sees, enne kui sõnasid?

Mis saab pärast kui sõna välja ütlesid?

jätkub

Marianne

16.08.2017.a