Kasvamine on valus XVII - Väga pikad juhtmed

Inimese elus on hetki, mil ta ei saa rahu – miski häirib, miski segab. Inimene tahaks liikuda ja liigutada, midagi teha ja kuidagi olla, et ise ennast rahustada – maha rahustada. Inimene tahaks ennast häiriva, enese seest, välja võtta, selle teiseks teha või ära kustutada. Inimene tahaks füüsiliselt kogetava füüsiliselt korda teha.

Vaimselt täis kasvamata inimesel ei ole oskust ega tööriistu, et ise ennast aidata ja korda teha, sest tegemist on vaimse taseme häiritusega – tasakaalust väljas olemisega. Häiritud seisund tähendab, et inimese sees on erinevat infot sisaldavad failid segamini – olulisi ja mitte olulisi ei ole üksteisest eraldatud – midagi olulist on seljataha jäänud, ilma, et inimene oleks seda teadlikult kohanud. Segaduse sees on midagi sellist, mis ootab vastu võtmist ja mõtestamist.

Vaimne häiritus, millele inimene otsib abi füüsiliselt tasandilt, suunab teda otsima enesele väljundit ja sihtmärki, mis annaks talle reaalse võimaluse, suuna ja PÕHJUSE. Füüsilise tasandi kasutamine, lahenduseks, annab märku vajadusega – inimene otsib endale sihti ja põhjust, mis annaks võimaluse oma pahast enesetundest vabaneda – inimene otsib kanali, kuhu ise ennast suunata ja põhjuse, mille alusel ise ennast välja elada.

Füüsilise tasandi kasutamine tähendab oma tähelepanu suunamist füüsilistele teemadele ja võimalustele. Häire – vahetu/ harjunud reaktsioon – ära jääb peatus ja järele mõtlemine – ära jääb vaimse tasandi kasutusele võtmine. Füüsilisel tasandil toimetav inimene ei saa aru, et ette tuleb võtta teda häiriva detaili üles leidmine, sest senikaua, kuni tema seda teadlikult teinud ei ole, puudub häiritusel põhjus – inimene ei tea, miks ta ei ole ega saa olla rahus. Tema ise on endale info andnud, kuid tema ise ei tea, et see olemas on/ kust seda leida/ kuidas seda lugeda.

On hetki, mil inimene on aktiivse, füüsilise tasandiga seotud oleva tegevuse keerises – ootamatu ülesanne, ootamatu informatsioon, ootamatu kogemus ja sellega seonduvad tegevused. Vahetu osa võtmine ja otsuseid nõudvad asjaolud – inimesel ei ole aega peatuda ega ise ennast tasakaalustada – ta liigub ja toimetab veel enne, kui kõik olulised detailid on temani jõudnud.

Aktiivne tegutsemine koondab informatsiooni ja selekteerib sellest välja selle, mis on toimunud, mis leiab aset ja mis tuleb sellest tulenevalt teha, et jõuda mingi kindla tulemuseni. Kõik muu jääb, kui kõrvaline, sellel hetkel kasutusele võetavast välja, sest selleks ei ole aega ega ressursse - aktiivset tähelepanu ei ole võimalik killustada.

Inimene on info välja sees – ta kohtub kõige sellega, mis selles on olemas – inimene võtab selle vastu ja salvestab selle, kuid ta ei tegele sellega aktiivselt ega teadlikult. Kohtudes erineva informatsiooniga, mis käesolevas avaldub, inimene võib ja saab endale tundesõnumeid saata, kuid ta ei seosta neid konkreetsete detailidega – need liituvad kogu kompotiga.

Hiljem, siis, kui inimesel on aega peatuda ja tasanduda, siis selgub, et kõik ei ole tema sees paigas - midagi häirib ja segab teda – kõik ei ole nii nagu näib, et peaks olema, sest ta ei saa samal moel edasi minna. Inimene on nõutu ja pahane, sest aktiivne tegutsemine sai ju läbi – see lugu sai lõpu – inimene kõndis selle teekonna ära. Inimene ei saa aru, miks ta siis enese sees rahus ei ole – aktiivsete sammude tulemus, kui mingi kindel ja nähtav suurus, on ju teada.

Inimest ärevuses hoidev häiritus lähtub sellest, et informatsioon, millega tema kokku puutus, oli kihiline ja mitmetähenduslik. Isiklikud puudutused olid selle sees – oluline info sai teatavaks, mingi vajadus ilmnes, mingi otsus tuli vastu võtta – uus info ootas kasutusele võtmist ja selle alusel sammude tegemist.

Oluliseks liigitatud info ootas kasutusele võtmist, reageerimist, kompenseerimist vahetus hetkes – kuid inimene läks edasi, ilma, et ta oleks enesega ja enesele teatavaks saanuga arvestanud – tema ise ütles endale ära, tema ise vedas ennast alt, tema ise jättis ennast tähelepanuta.

Kuulub inimesena elamise juurde, et siis, kui füüsiliselt aktiivne hetk/ periood saab läbi – siis tuleb inimesel sama teekond kõndida vaimsel tasandil läbi. Ka sealses tuleb astuda oma sammud teadlikult – vaadata otsa enda poolt kogetule ja kokku kogutule. Aktiivse tegevuse käigus ilmnenule tuleb anda koht enese sees – Mina, Minuga, Minule.

Vaimse tasandi häirituse taga on põhjus, et inimese kasutuses oli informatsioon, mis oleks teda aidanud jõuda parema tulemuseni, kuid ta ei kasutanud seda. Inimese kasutuses oli info, mis andis teada, et inimene on üksinda jäetud, midagi olulist kaotanud – inimene vajas hoidmist, lohtutust ja aega kasvamiseks – kuid seda aega ei olnud. Inimene sai teada, midagi sellist, mis tegi sellele hetkele järgneva mõttetuks – Maailm ei olnud enam endine.

Inimene, olles suunatud kindlale füüsilisele tegevusele, reageerib erinevatel tasanditel, erinevale informatsioonile, erineval moel. See tähendab, et ta reageerib nii, et tema ise seda ei hooma või ta reageerib nii, et tema ise ennast ei mõista – füüsilises Maailmas aset leidnu ei pidanuks sellise enesetunde andma. Muutunud enesetunde taga on tunne, mis tõi kohale sõnumi – inimene kogeb tunnet, sest tema loob ise ennast tundena, kuid ta ei ole lugenud enesele edastatud sõnumit, oleva aja ja avatud teadlikkusega.

On tavaline, et ennast häiriva seisundi taga on fakt, et aktiivse tegevuse hetkel jõudis inimeseni, suletud või vahetut reageerimist nõudev, sõnum. Sõnum oli oluline ja eluline. Sõnum sai olla erineva sisuga ja erinevale Minale suunatud – isiklik või vähem isiklik.

Võimalik sõnumi sisu - hoolimata sellest, et inimene teeb oma parima, lahendamaks seda, mis on käes - siis see ei ole tema parim – parima saavutamiseks temast endast ei piisa – temal tuleb leppida kehvema tulemusega. Kehvem tulemus tähendab, et inimene tegeles, millegi tagajärjega – tegelik eesmärk jäi temal saavutamata – eesmärgile suunduvad sammud olid tehtud, kuid need ei viinud oodatud sihile – need tõid kaasa, millegi muu, millest sai inimese selle hetke peamine ülesanne.

Aktiivset ülesannet lahendades jäi alguse eesmärk vähesemale tähelepanule ja inimene võis jätta enese huvid tagaplaanile – tema ise otsustas, valis, tegutses, kuid ka nõustus nii, et temale jäi vähem või pidi tema panustama samas/ teisal/ tulevas rohkem.

Inimene ise viis enese loo tasakaalust välja ja tema ise pidi andma endast rohkem, kui vaja – olemas oli olnud teistsugune lahendus, kuid inimene ei näinud seda, ei julgenud seda valida või ei pidanud seda õigeks/ endale võimalikuks – ta lähtus endast, kui rollist, kuid mitte endast, kui inimesest.

On tavaline, et avatud situatsioonis, mis on aktiivset tegevust täis, väljendab/ teostab/ vastab inimene mingist rollist tulenevalt või mingisugusele rollile tuginedes – kuid on sage, et rolli valmine tähendab enesele vähema jätmist ja rohkemale panustamise kohustamist, sest võimalused on piiratud ning rollis olijale on ootused ja rollis olija peab arvestama oma partneriga – sellel tasandil, millel too teine ja/ või ise ollakse valinud kontaktis olla.

Isiklik puudutus tähendab, et aktiivse tegevuse käigus ilmnes inimese jaoks oluline informatsioon, millele ei olnud, siis ja seal, aega ega kohta – Minu kaotus, Minu kogemus, Minu informatsioon, Minu positsioon, Minuga arvestamine, Minu tunded – aset leidnuga seoses ja ka mujal ja muus. Inimese killustumine – inimene teeb ja toimetab välises ja sisemuses samal ajal, kuid konkreetselt reageerida saab ainult välises.

Sellel hetkel, kui aktiivne ja vahetut osalemist nõudev aeg saab läbi, siis inimene alguses rahuneb, kuid seejärel pingestub – kõrvale jäetud info laks tuleb tagantjärgi – inimene reageerib sellele tagantjärgi – ta teeb seda nii nagu oleks pidanud/ tahtnud teha ära olnud hetkel – see on tulemuse ära muutmise soov, see on info ära muutmise vajadus, see on enesele osaks saanu kogemise protsess – kahetsus, valu, kaotus – Mina ise.

Aktiivsel hetkel toimunu lahti harutamine nõuab head vaimset tervist – avarust, avatust, ausust ja paigal püsivust, kuid ka julgust ja tugevust – see vajab erineva informatsiooniga täidetud kihtide eraldamist ja ennast häiriva üles leidmist. Kõik on olemas ühes ja samas, ühel ja samal hetkel – vaatlemine ja mõtestamine. Erinevate osadega tegelemine, eraldi ja üheaegselt. Kõik on kokku Minu lugu, kuid selle sees on erinevate Minade kogemused, hetke seisud ja võimalused kasvada.

Inimeseni jõudnud info, miks tema ei saanud olla parem – see tähendab jõuda selle hetke parema tulemuseni, mingist eesmärgist lähtuvalt. Mina ei saanud – Mina jäin ilma – see on isikliku kaotuse nägemine ja sellega enese harjutamine – Mina pilt, informatsioon enese Mina kohta.

Sama informatsioon, kuid teise nurga alt - inimene võttis lugu isiklikult, kuid tegelikult oli tegemist inimesest sõltumatu Mina pildiga – tulemuse suund, algset eesmärki kõrvale jättes, oli kellesti teisest, keskkonnast ja süsteemist tulenev – Mina rollina ei saa, Mina rollina ei ole piisav - inimene ei saa, inimene jääb ilma, inimene ei mõjuta – see on enese väiksuse nägemine ja abituse kogemine.

Vaimselt piiratud inimene toimib ja toimetab aktiivses perioodis edukalt, kuid mingis hetkes võib ta jääda tõkkama – mingi informatsioon tekitab temas vastasseisu ja tema ei saa sellest üle. Tema vajab sellesse kompensatsiooni ja lahendust, kohe. Tema mingi Mina on võtnud juhtpositsiooni ja nõuab enese kinnitust, vajab enese vajadusele täidetust, ootab enesega arvestamist.

Tegemist on erinevas vanuses inimesega, kes on väikese lapse tasandil, kes on informatsiooni poolt mõjutatud ega tule selle töötlemisega toime, ta ei saa seda teadmist ka kõrvale jätta. Laps vajab enesele kinnitust – Kes tema on, millised on tema õigused. Laps nõuab enese õigustega arvestamist – nende õigustega, mida tema teab endal olevat. Ka temale esitatu või temalt oodatu võib käia kokku tema õiguste, kuid ka kohustustega, kuid laps ei ole nõus nendega arvestama ega neid õigeks tunnistama. Protsessimine – Mind tuleb kohelda õigesti – Minana.

Peale aktiivset perioodi võib inimene jääda mingisse tundesse kinni – see on mingi Mina kohta käiv info, mille sisse ta upub. Viha, raev, üksindus, kurbus, kadedus, abitus. Tunded on erinevad teed, kuhu ennast suunata – aktiivse vallandamise vajadus või enesesse ära sumbumise lahendus. Inimene võitleb, millegi vastu/ inimene varjub, millegi eest.

Enese sees olevast häiritusest vabanemiseks valib vaimselt piiratud inimene endale füüsilise kanali – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes põhjustas – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes ei hoidnud ära – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes lõikas tulemusest kasu – ta näeb ja teab, et on olemas keegi, kes tunneb kahjurõõmu ja parastab. See keegi annab inimesele võimaluse, kuidas ennast vabastada – selles suunas, selle pihta – see on energeetiline maandamine – tunnete energia koondamine ja välja elamine.

Tunnete energia koondamine ja enese välja elamine on tagajärg sellele, mida inimene tegelikkuses ei tee ega läbi. Ennast maha laadiva inimesega kaasneb teistele see, mis ei kuulu neile – inimene teeb teisest enese loo osa – see on see, miks lapsed saavad täiskasvanute käest sugeda, koer jalaga, müüja vihakõne, ette jääja füüsilise tõuke, jne, osaliseks.

On tavaline, et peale aktiivset purset saabub olevas ajas rahu, kuid tegelikkuses mitte – inimese tunded on peenmehaanika, neid ei saa lahendada kirvega. Lugu, mis jääb lahti harutamata, jääb alles – see avaldub järgmises korduses. Kordused on info avanemise kohad – maha salatud, ära peidetud, teiseks muudetud, mõistetamatu informatsioon on aktiivne ja tõuseb pinnale – see on inimese teadlikkuse kasvu näitaja, kas ta saab iseendast aru või ta otsib enesele lahendust, enesest väljas pool.

Vaimselt piiratud inimene lämmatab iseenda teadlikkuse, kui ta suunab ennast füüsilisse vormi – oksendab ja vägivallatseb. Ta ei kasva inimesena – ta jätab kõrvale vaimse tasapinna, sest on leidnud endale mehhaanilise lahenduse ja kordab seda. Keegi teine vastutab temale osaks saanu eest – keegi teine on tema loos Oluline ja segab teda. Tegemist on lapsega, kes oli üksinda, jäi üksinda, kes ei ole enesele kuuluvat vastutust vastu võtnud.

Aktiivne periood, mis tähendab kiiresti kulgevat, tavalisest kordades enamat, kihilist informatsiooni, vajab aega, rahu, mõtestamist ja tasakaalustamist – info vastu võtmist, töötlemist, sellele koha andmist, otsustamist ja enese otsusega elama harjumist/ õppimist. See on kasvamine, sest Maailm ei ole enam endine – selle sees on uus info, mis on koha leidnud ja kasutusele võetud.

Pole ime, et lapsed jäävad iseenda aja lõksu – neil puuduvad ressursid, oskused ja toetus, et enese elus aset leidvat ja enesega toimuvat ära tõlgendada. Meeletu kogus informatsioon, mille sees on olulised mõistmised ja kogemised – ümbritseva ja iseenda kohta käiv info – Mina, Minu, Minuga seonduv, Minule kaasneb.

Laps vajab enese kõrvale stabiilsust ja samaks jäävat keskkonda – kindlat teadmist, milline Mina laps on. Laps vajab, et teda ümbritsevas on olemas põhi, mida ei muudeta – sellele toetutakse, edasi kasvades. Kasvu keskkond saab olla suunatud inimese kasvamise toetuseks või inimese vähendamise teostamiseks. Vägivaldses keskkonnas on põhjaks, millele toetutakse, roll – roll ei tähenda inimest, kuid selles keskkonnas käitutakse ja jagatakse informatsiooni, mis tõestab, et roll on inimene.

Mina olen Mina – mis tähendab rollis olijat, kellegi teise poolt kokku pandud infobaasina – see tähendab inimest, kes ei ole enesest teadlik. Sel moel Maailma vaatav inimene kaotab tasakaalu siis, kui teda ei kinnitata või teda suunatakse teise rolli. Sel moel Maailmas elav inimene vajab välist tähelepanu ja kinnitust, et tema on olemas – teda nähakse ja koheldakse õigesti – temale osaks saanu oli eksitus ja see viga parandatakse ära.

Mina kaotus ja Mina otsimine ja Mina kinnituse vajamine on inimese kasvamise loomulik teekond, enese poole – ise endale selle põhja loomine, mida teiste inimeste tegevused ja informatsioon ära ei kaota. Ka siis, kui käsil on aktiivne ja rohke informatsiooniga hetk, ei kao inimene ära ega muutu teiseks ega tunne soovi/ vajadust ennast muuta/ enesele kinnitust saada.

Laps, kes on kogenud lähisuhtevägivalda ja kelle jaoks ei ole olnud kindlust ega püsivust, inimeseks olemise suunal – jääb tavaliselt kinni hetkedesse, mil ta ei saanud enesele kinnitust ja seda viga ära ei parandatud. Laps oli juba või ta tehti teise inimese loos osaliseks ja sellega kaasnes, kuid vägivalda teostanu ei võtnud enese väljenduse eest vastutust – too andis teada, et laps on selline, kellega võib, saab ja peab.

See tähendab, et lähedane suhe oli, senisest, teiseks muutunud – laps ja teine ei olnud samal tasandil ega samas läheduses. Lapsel oleks tulnud enese informatsiooniga arvestada ja selle järgi ise oma sammud seada, kuid siis ja seal tal ei olnud sellist teadlikkust ega võimalust – ta jäi paigale ja vägivald kestis edasi.

Lähisuhtevägivalla kestmise taga on rollitruudus ja rolliteadlikkus – Mina olen, teine on. Manipuleeriv käsitlemine tagas, ja tagab ka aegu hiljem, enesele antud Mina kasutusele võtmise – Mina olen selline – Mina põhjustan, Minuga võib, Mina ei saa, Mina ei tohi, jne.

Vale Mina tähendab, et vägivaldset kohtlemist ja vähendavat käsitlemist kogenud inimese elu sai rajatud valele alusele ja kulges valedel andmetel – enese elu sai elatud vales. Edasi kasvava inimese enese kogemuse vastu võtmine - Mina ise, Minu mõistmine, Minu teadlikkus – Mina võimaldasin, sest Mina ise jäin ja nõustusin.

See on koht, kus inimene saab murduda ja ennast vihata või häbeneda – Mina olen selline. Tegelikkuses on mõistmine võti vabadusse – Mina mõistan, miks sai osaks – Mina ise saan valida, et enam kaasa ei mängi – Mina ise ei kaota ennast ära ega muuda teiseks – Mina töötlen teise inimese informatsiooni enne, kui Mina sellega nõustun – Mina vaatlen teise inimese käitumist enne, kui Mina ennast paika sean – valin ühendava tasandi selle järgi, milleni teine küündib, kuid ei kunagi allapoole sellest Kes Mina olen ega oma põhimõtete ja väärtushinnangute vastaselt.

Lapsepõlv, vägivaldses keskkonnas. Vägivald kestab senikaua, kuni seda ei ole, kõikide osalejate poolt, teadlikult lõpetatud. Senikaua, kuni kestab aktiivne periood - on vaja ellu jääda, on vaja ennast kaitsta, on vaja järgmiseks korraks valmis olla. See, et see tuleb, on teada. 

On tavaline, et vägivaldne lapsepõlv ei lõppe ära, sest inimene ei ole selle seest välja astunud - inimene kasvab suureks samas keskkonnas - vägivalda normaalseks pidavad ja kasutavad inimesed ümbritsevad teda endiselt. See tähendab, et kogu selle aktiivse protsessi ajal jääb inimese seljataha kuhjas seda informatsiooni, mida tema ei ole vastu võtnud, avanud, läbi vaadanud ja kasutusse võtnud. 

Seega on enamus lugudes juba nii pikad juhtmed, et inimene on lootusetult sassis ja endast maha jäänud. On mõistetav, et maha istumine ja loo harutamine nõuab aega ja ressursse ning teadmisi. See on enesele põhja loomine - enese algusest alates - ka siis ja seal, kus kehtis vale ja kasutusel oli vägivald. See on enese Mina kasvamine läbi erinevate aegade - ise enda mõistmine ja enesele osaks saanu mõtestamine. 

On normaalne, et see teekond on hirmutav ja ebamugav - vägivaldses keskkonnas nähtavaks tehtud Mina kohta kehtiva infobaasi avamine ja selle sees oleva avalikuks tegemine on häbi ja hirmuga seotud tegevus - Mina, selline/ Mina, sellisena. 

Vägivaldsest keskkonnast välja kasvavat inimest aitab edasi vastutuse jagunemine - Minu enda sammud/ Minu sammud, mis kaasnesid, kellegi teise tegude/ valikute/ otsustega/ Minu sammud, mida Mina ei teinud - Minu kohta valetati ja seda valet kasutati nii nagu see olnuks tõsi.

Tõde, mis raputab läbi - Jah, seda tegid inimesed, kes ütlesid, et on Omad ja kes seisid sellises läheduses, et nende poolne vägivald ja vähendamine puudutasid ja olid nähtaval. See oligi see informatsioon, mis jäi vastu võtmata ja kasutusele võtmata - see oligi see, mis häiris ega lasknud rahus olla - mis tõi kaasa tunded, tagantjärgi - mis tõi kaasa vajaduse vanad lood lahti võtta ja ühes üle vaadata - Mina, Sina, Meie, Teie.

Sellel teekonnal tuleb täis kasvaval inimesel lahti lasta oma peamisest ankrust - sellest rollinimest, kes oli Lapsele osaks saanu põhjustaja ja valu eest vastutaja - Ema/ Isa/ X inimene möödunus. Lapsele osaks saanu oli kihiline ja mitmekülgne - selle sees olid erinevad inimesed ja lood - see ei olnud ainult ühe inimese tegu ja vastutus. 

Vägivaldse keskkonna normaalsus - leia endale suund ja anna endale põhjus - siis oled leidnud lahenduse, kuidas enese sees oleva häiritusega toime tulla. On loomulik,  et vägivaldses keskkonnas kasvanu kasutas samasugust lahendust ja sellest sai tema normaalsus, mis andis teada vaimse tasandi kasvu pidurdumisest. 

Täis kasvanud inimene, kes on võtnud vastutuse enesega seonduva eest - näeb ja mõistab inimeste teekondi - seega ta mõtestab möödunu ringi - ta näeb inimesi ja ümbritsevat keskkonda - ta on suuteline avarduma ja kogu informatsiooni haldama - ta näeb seda, mis kaasnes, miks valiti, miks teostati - inimeste vaimne tasand. 

Täis kasvav inimene võtab ühises loos kanda enese vastutuse - see tähendab, et ta ei käi enam ringi ega otsi, kellele seda omistada ega püüa ulatuda selleni, kellele ta selle juba omistanud on. See tähendab, et ta ei kanna enam ka, kellegi teise vastutust - ta teab, et see ei ole tema oma ja ta teab, et vastutuse omanik ei murdu selle all. 

Igal ühel on ainult enese tee jalge all - sealses õppimist ootavad teemad ei kao ära ega muutu teiseks - kõik tuleb omal ajal ja ilmutab ennast täpselt senikaua, kuni inimene on valmis kõrvale jäetud informatsiooni vastu võtma.

Mina tunnen - Mina otsin ja tahan, et Sina oleksid teinud seda ja sel moel, et Minul on õigus ja põhjus tunda. Mina vaatan ühise loo sisse ja otsin sealt seda, mis Minu tunnet õigustab. Kõik see, selle asemel, et mõista - tegemist on Minu enda poolt kogetud informatsiooni enesele edastamisega ja sellele vastava reaktsiooniga - Mina ise, enese sees. 

On tõsi, et Sina oled osaline Minu loos, kuid Mina ise vastutan selle eest, kuidas Mina Sinu poolt edastatusse/ tehtusse suhtun/ suhtusin - kui isiklikult Mina seda võtan/ võtsin. Kas Mina jäin iseendaks või kaotas Sinu info Mind ära või sundis teiseks muutuma.

Täis kasvamine tähendab, et inimene tuleb toime temale teatavaks saanud informatsiooniga - ta ei osuta enese reaktsiooni, kellelegi teisele - ta teab, et see on tema sõnum iseendale - Minule kaasneb, Mind puudutab - ta istub ja elab oma tunde läbi - inimene tasakaalustub - informatsioon on osa tema Maailmast, kuid see ei lõhu teda ennast ära - tema jääb iseendana alles ja astub enese teel edasi.

Marianne

16.01.2025.a

Kasvamine on valus XVI - Kindlaks kujunenud kord

 

Inimene võtab vastu selle, mis on tema jaoks võimalik. Inimene otsib lohutust ja vajab mõistmist – sest ja ikka jälle - Minu elu, Mina sellisena. Inimene kahestub, enese teel - Mina, sellisena, võib ja saab tähendada valgust, kuid ka pimedust - soojust, kuid ka külmust - head, kuid ka halba.

Mina olen selline - on inimese põhjendus, miks tema elu on selline nagu see on. Siis, kui veab viltu ja on halb kogemus, siis on inimesel olemas seletus – Mina olen selline. Justnagu ei saaks tema teisiti. Põhjendus sellele on ju olemas – Mina ei olnud teisiti ega saanud teisiti. Siis, kui selliseid kogemusi on korduvalt, siis enese Mina kohta saab kokku pandud infobaas – inimene teab, milline tema on ja millisena tema olla ei saa. Inimene ei tule selle peale, et enesele antud hinnang on selline - kindla vaatenurgaga. 

Hoolimata enese sügavustest ja kogemustest tahab inimene kogeda paremat tulemust, paremat olema saamist, paremat ennast. Selle taga on inimlik soov, õnnestuda ja muutuda, et muuta enese elu. Seda justnimelt siis, kui raskus on õlgadel ja komistamisest põlved katki – seda siis, et peale seda leida jõud, et astuda edasi ja leida julgus, et elada edasi.

Mina – millisena inimene ise ennast teab ja näeb. Pendlisse asetatud Mina tähendab, et inimene igatseb ja vajab sellisena olemist, mis tähendab õigena ja õigustatud olemist – eesmärgipäraselt elatud elu, tähendusega veedetud aega, olulisena olemist – Mina, kellel oli õigus sündida ja põhjus elada.

Kes on inimene, et hinnata ise enda elu – kuidas saab tema öelda, et tema on hea, kui tema on olnud halb – kuidas saab tema mõelda, et tema on olnud oluline, kui tema teab, et tema ei ole seda olnud. Inimene vajab kinnitust – kellegi teise sõnu ja tähelepanu, mis kinnitavad üle ja annavad vastuse - Kas Mina elasin oma elu õigesti – olin Ma hea, olin Ma parem, kui varem?

Tõstku käsi see, kes on tõesti teisest parem – mitte läbi vara, rolli, sünni eelise. Sünnieelis on suguvõsa nimi, kodu koht, aeg, rahvus, naha värv. Tõstku käsi see, kes on inimesena parem – tõstku käsi see, kes tunneb ja näeb, et tema, inimesena, on, kellestki teisest parem. 

See inimene, kes teab ja näeb ennast teisest paremana, tunneb ennast rollina – tema leiab endale omadused, väljendused ja valikud, mis teevad teda, teisest/ teistest, paremaks. Tema näeb enese tõde, enese silmadega – Mina, selline/ teine, selline.

Teisest paremana olemise, kui iseenda paremuse, ära tõestamine on võrdlus – valik vaatenurki, valik jäetut ja valik võetut, sest inimesele on omane jätta osa välja – jätta enese loost välja see, mida ei peeta oluliseks või millele on seletus olemas või see, mis määrib Head Nime. Teise inimese loost võetakse välja see, millele antakse hinnang – enese seletus, enese mõõdupuu järgi. See, mis ei huvita või ei kinnita valitud vaatenurka, seda eiratakse.

Inimesele on omane soov olla parem - millestki/ kellestki/ mingis mõttes/ mingis asjas/ mingis omaduses/ eilsesse jäänud enesest jne. Soov, olla parem, on enese kaitse ja enese hinnangu kasvatamine – see on enesega rahul olemise ja rahu tegemise soov – Mina, kes meeldib ja sobib iseendale – Mina, kellel on õigus olemas olla – Mina, kellele on endast väljaspool kinnitus olemas.

Olen parem – see ei ole lihtsalt niisama mõte ja teadmine, sest see on hinnang, mis toob kaasa võrdluse, vajaduse tõestuse järele ja hirmu, et ei õnnestuta ega jääda. 

Ebaõnnestumise ja kaotuse võimalus tuleneb tõigast, et inimene ei vaja paremana olemist ainult enese sees, vaid ka enesest väljas pool. See on vajadus - vaadake Mind õigesti, kohelge Mind õigesti – Minuga arvestavalt – Minu vajaduste ja teadmiste järgi. Näidake välja, et Mina olen parem - selleks, et ära tõestada, et Mina ei ole halvem/ halvim.

Inimene kasvab füüsiliste parameetrite järgi ja vaimsetel tasanditel tõustes. Iseenda õppetundidest õppides - iseenda peal kogetut kasutusele võttes. Inimese arengut märgib informatsiooni kogumise ja töötlemise oskus – ausa ja tõese informatsiooni kogumise ja töötlemise oskus – kõikjal ja kõiges – ka enese sees ja enese kohta. 

Haridus ei tee inimesest haritut. Inimesena kasvamist näitab see, kas tema teekond on teinud temast parema inimese – mitte rollina, tähtsust omades, mitte raha numbrit pangaarvel ette näidates, mitte maist varandust kokku kogudes, mitte käidud kohti ja tehtut ette lugedes, mitte igaks hetkeks sõpru ja säravalt saatvat tähelepanu omades jne – vaid enesena – milline on inimese põhi, millel ta kõnnib ja millele ta oma lahendustes ja väljendustes toetub – kuidas ja millisena ta elab teise inimese kõrval ja suhtleb teisega.

Mida tähendab see parema inimesena olemine ja elamine – see on oskus olla tasakaalus, oskus hoida tasakaalu, oskus taastada tasakaalu ja mis peamine – võtta vastutus enese olemise ja oma tegelike sammude eest. Isiklik tiivalöök – ühel pool Maakera tehtuna – on tunda teisel pool. Inimene mõistab ja näeb seda, sest see puudutab teda ennast – tema on ühendatud ühisesse/ teisega.

Vaimselt kasvanud inimese vastutus on teadmine – Minuga kaasneb Maailmas ja teisele inimesele, midagi sellist, millega teine ei ole arvestanud, millega teine peab tegelema, mida teine peab korda tegema, mille tõttu teine jääb millestki ilma, mida teine peab kompenseerima jne. Mina teen teisest enese loo osa – Mina olen osaline teise inimese loos. Küsimus on selles, millise jälje, Mina, teise inimese loo sisse jätan – milline on Minu tegelik jälg selle sees ja, kuidas Mina sellesse suhtun.

Inimesele on omane enese elu õigustamine ja iseendana olemise võimaluse kasutamine – Minul on õigus olla ja elada iseendana – Minu elu see on Minu valik. Valik näitab, kas inimene mõistab ja peab silmas – inimesena olemist või rollina olemist. Kas ta jääb ja peab või ta vahetab ennast välja ja muutub.

Keskkond suunab inimest rolli, sest on tavaline, et inimesena olemise eest ei saa inimene tunnustust, vaid saab karistada – rõhk on suunatud välisele, hindamisele ja mõõdupuude järgi õigena olemisele – loo ennast, ole selline – kuidas sellega toime tuled, see on isiklik teema – kuid keskkond ootab, inimene peab olema õigena nähtav ja kogetav.

Elus olevate aeg – see on pärandi üle andmine ja pärandi vastu võtmine. Antakse edasi asju, laule, kombeid, lugusid, rituaale – see tähendab, et omal moel hoitakse aega kinni – elatakse reaalsuses ja minevikus korraga, kuid samal ajal ei suudeta ega osata ega taheta neid ühendada.

Inimene saab erinevaid aegu ühendada materiaalsete asjade muutmise ja muutumisega – parandatud omadustega tööriistad, sobilikumad elamistingimused, täpsem tervishoid jne. Kuid erinevaid aegu ei seota inimese kasvamisega – eelkäijate mõtestamise ja oleva aja omade mõistmisega – aegade teekonnal kaovad ära olulised teadmised ja mõistmised selle kohta, kuidas olla inimesena parem.

Inimeste Maailmas on tavaline, et hoolimata eelnevast, algab kõik justkui algusest – eilsest, millest võetakse osa vastu ja, mida kummardatakse, sedasama eilset peetakse valeks ja tühiseks – elavad kirjutavad ajaloo – kirjutavad selle enesele õigeks ja ennast õigustavaks. Inimeste õppetunnid jäävad sellest välja – kui ka leidub hääli, kes vahendavad, siis need lükatakse kõrvale ja tühistatakse – Meie ise teame, Mina ise tean – Mina/ Meie oleme algus.

Erinevaid aegu seotakse kokku rollidega – on tavaline, et inimene saab enda kanda rolli, veel enne, kui tema on selleni kasvanud – on sage, et tema väärtushinnangud ja põhi mõtted ei ole kooskõlas rollile antud ülesannetega – elust saadud kogemusi on vähe ja elust ei ole õpitud. Kuid on ka nii, et roll vähendab inimest – tema ei saa olla enamana, sest tema peab olema ise ennast vaigistav ja muutev – seda ka siis, kui nõudmised ja ootused, ei tee inimeseks olemisele au.

Roll ei ole selleks, et anda inimesele tähtsus, mida temas muidu ei ole – roll ei ole selleks, et positsioon ja võimalused annaksid temale võimaluse üle olla, vaid selleks, et tema saaks enese potentsiaali realiseerida – enese oskusi ja teadmisi kasutada, enama loomiseks. Temal tuleb välja, tema oskab, tema arvestab – see on tema osa ühises ja panus ühisesse. See on tema enda kasvamise teekond – võimalus elada iseendaga kooskõlas nii, et enese sammudega kaasneb enama loomine.

Istusin jõulude ajal kirikus, olin järjekordselt kohas, kuhu oli määratud jõuda – miks, see pidi selguma siis või hiljem – alguses tuli kohale minna, osa olla ja osa saada – infoga kohtumine ja koos olemine avasid tee mõistmisele, andsid koha mõtestamisele.

Sõnaline õpetus – edasi antavad sõnad – kordused – tõlgendamine, raamides – kokkupakitud teadmised, mida vahendatakse. Harjumus, tava, religioon – vajadus uskuda – on kohustus uskuda seda, mida ja kuidas räägitakse ja kujuteldavaks maalitakse. Tuleb vaadata sinna, kuhu suunatakse ja kohustatakse vaatama – seega sinna ka ühiselt vaadatakse.

Vaimuliku sõnumi vaimne tasand – ära käi Minu tegude, vaid Minu sõnade järgi. Mina elan oma elu inimesena – Sina, kes Sa kuulad ja osa saad – ela nii nagu Jumal suunab ja õpetab – Mina vahendan sõnumit, mida ei muudeta – see jääb sõnaliselt ja ootustelt samaks.

Läbi aegade edasi antav sõnum on Jumala poja ja inimese võrdlemine, mõlemale hinnangu andmine ja paremale osutamine – Jumala poeg oli Valgus ja tõde – Jumala poeg tegi kõik õigesti – tema oli ja elas ilma patuta. Jumala poja kohta ei ole kirjas eksimusi ega enese sammudest õppimise teekonda – tema kohta ei ole inimesena kasvamise lugu kirja pandud – tema oli kohe õige ja valmis.

Seega on Jumala poeg eeskuju, kellega inimene peab ise ennast võrdlema ja ka teised saavad seda teha – teised saavad anda inimesele Jumala õpetuse järgi hinnangu. Mitte, et need teised ise vastaksid ja õiged oleksid, vaid neil on õigus ja võimalus seda teha. 

Tõde - inimesel ei ole sellest võrdlusest õppida – sest see teeb temast rolli – tema ei saa olla iseendana, sest ta ei tohi olla sellisena nagu tema on – tema peab varjama/ kaotama ära selle, mis temas, temale ette kirjutatule, ei vasta.

Inimesele edastatav sõnum - Jumal on, Jumala poeg on – Sina ei ole – ei ole ega saa olla kunagi, sest Sinu teekonda on patud sisse kirjutatud. Sina ei ole kunagi puhas ega õige – Sina oled patune, sest Sina elad patus – inimese elu on patuse teekond, inimese elu juurde kuuluv on häbi ja vale – inimesele omane ja looduse poolt loomulik, on häbi ja vale – inimese kasvamise ja õppimise teekonnale ei ole kohta ega võimalust antud.

See informatsioon ja selle levitamine on vaimne vägivald ja manipulatsioon – see on inimese vähendamine – see on inimese vaimu maha surumine ja inimeseks olemise tegelikkuse vääriti esitamine. See on tahtlik ja eesmärgipärane tegevus, mida antakse edasi ja korratakse – pühalikult ja säravalt.

Miks seda on vaja teha – sel moel esitatud ja selline informatsioon tagab kuulekuse ja kontrolli, lisaks kaasnev materiaalsus – palu enda eest ja osta endale – tee sõnumi vahendaja enesest tähtsamaks, sest läbi tema kõneleb Jumal. See on kunstliku vajaduse loomine – Sina pead, Sinul on vaja – Sinule on näidatud, kuidas ja miks – Sina oled vähem ja vale – Sinust endast ei piisa – Sina saad olla siis, kui Sina oled ennast allutanud ja Jumalale andnud – Sina saad olla läbi Jumala – Sina oled Jumala tööriist.

Lugema ja kirjutama õpetamine ja vaestele antud abi on head teod, kuid need ei ole antud iseseisvuse saavutamiseks ega ise olemiseks, kui neid kasutatakse inimese tegeliku teekonna tõkestamiseks – sõnade ja rituaalide kordamine ja rollide hierarhia on iseenda peaga mõtlema õppimise takistamine. Inimene uinutab ennast rutiini ja vaigistab ennast teadmisega, et tema vastutus kuulub, kellelegi teisele – tema saab teha ja olla, et seejärel andeks paluda – mitte mõtestada ega õppida, vaid kindlaks kujunenud korda järgida.

Vaim saab valgustatud läbi palve ja rutiini – ilmutused, ette kujutused, pühakud, kes kannatasid. Tegelikkusses on see üks osa suuremast – see on see, millega saab inimeste meeli köita – selle kõige taga peituvad suletud infobaasid – inimese kohta käiv tõde on varjul, seda ei anta inimese kasutusse, seda ei avata, seda omavad rollidega seotud vardjad – seda ei anta inimesele mõtestamiseks ega õppimiseks – selle kohta öeldakse, et see teeb inimesele kurja – siis inimene enam ei usu. Ühiskond, mis varjutab ja moonutab, ei ole vaba ega saa seda olema – suletus on tagajärg – info omamine on relv ja võimalus. See kõik on, millegagi kaasnev ja, kellelegi kasulik.

Inimese teekond tähendab läbi iseenda avaldumist ja iseenda mõtestamist – enese teekonna valgustamist ja enese sammude vastu võtmist – ise nende juurde seistes ja nendega kaasnevat mõistes. Ei ole vaja oodata, et keegi teine tuleb ja teeb korda või saab teisele ära anda ega seda, et peale surma leiab aset kohtumõistmine, kus vaetakse elatud elu ja seejärel mõistetakse põrgusse või taevasse. Elu ei alga siis ja seal, vaid see on igas elavas hetkes – inimene ise saab mõista ennast ja valida enese järgnev samm, enese peal kogetud õppetunnist lähtuvalt.

Elus ette tuleva ja ennast puudutava isiklikult võtmine kaotab enese tee, inimese jalgade alt – sest see tõstatab küsimuse – Kes Mina olen, Kes teine on – Kes Mina, selline olen – Kes teine, selline on – mis õigusega, mis põhjusega – miks Mina, miks Minule, miks Minu vastu. Miks keegi teist ei takista.

See on koht, kus inimene tahab ennast tõestada ja kehtestada – ta jääb ennast looma, et seda suuta ja vajama tuge, kui tema ise seda ei suuda ega oska. Siit tulebki mängu see Mina olen selline, kelle vastu saab, kelle osaks saab, kes ise ei saa – võimetus olla parem tähendab, et inimene ei saa kogeda, iseendana, omaenese elu paremini.

Teine tegi Minule/ teine oli Minu vastu – on väited, mis tegelikkusele vastavusse viies tähendavad – Minule kaasnes, kas eesmärgipäraselt või mitte, kuid – Minule kaasnes, sest olin, ka kaudselt, osaline teise loos. See, et kaasnes, annab teada, et oleme seotud – elame ühises, kus teise tiivalöögi ulatusse jäädes, saab selle poolt puudutatud saada.

Teisele osutamine ja teisele Olulise isiku nimetuse andmine on enese tähelepanu suunamine ja tasakaalu taastamise, kompensatsiooni, info vahetuse ootamine On inimese teadlikkus, mitte teha teist tähtsaks – on inimese valik, mitte anda teisele seda rolli, mis osutab enese teekonna jätkamise võimatust siis, kui teine peab tulema/ olema/ tegema/ väljenduma enne, alles siis saab inimene võimaluse olla/ teha/ väljenduda ise.

Minu teekond, Minu võimalused – Minu sammud – Mina olen vaba valima ja edasi astuma – seda ka siis, kui tuleb oodata, et enese jaoks pooleli olev lugu, enese jaoks lõpetatuks lugeda. Hinge rahu on enesele rahu andmine – see on enesega kooskõlas olemine – teist ei ole selleks vaja – Mina tean Kes Mina olen – seda ka siis, kui Minu osaks saab, kellegi teise puudutus.

Inimese kasvamine tähendab oskust ja teadlikkust minna edasi ilma ülekohut tegemata. Mina ei vähenda teist ega sunni teist endale alluma/ enda pärast rolli vahetama – teisel on oma isiklik vastutus – tema sammud jäävad temale – tema sammude tagajärg on temaga – tema õpitud ja õppimata õppetunnid on tema enda teekond.

Peamine, inimesena kasvamise teekonnal – kas inimene ise mõistab enese osa ja mõtestab enesele osaks saanut või ta vajab seda, kelle osaks osutada, et ise ennast vastutusest vabastada. Sinu pärast! - inimene näeb ja teab, et on olemas keegi, kelle samm/ tahe/ valik/ väljendus sai määravaks – inimene ei saanud sellest mööda ega seda ise ära hoida – inimene ei vastutanud selle eest.

Sinu pärast!/ Selle pärast! - annab inimesele suuna, kuhu vaadata ja keda/ mida endas toimuva autoriks pidada siis, kui inimene tahab kaevata, karistada, süüd osutada, sest inimene ei ole valmis üksinda seisma. Lugu vajab harutamist ja lahjendamist – inimese osa vähendamist. Mina ei olnud see, kes põhjustas – Mina ei tahtnud – tulemus ei olnud Minu suund ega eesmärk – Mina ei ole selline.

Sinu pärast! - on harjumuslik vajadus keskkonnas, kus eksimused jäävad inimesega, kus komistused määravad temale osaks saava, kus temast saab Mina olen selline, kellest eeldatakse sama ja keda seostatakse tema teekonnal astutud sammudega nii nagu need oleksid meelega tehtud ja korduvad. Tema Mina-st saab hoiatus, et temast eemale hoida ja temasse teatud moel suhtuda – tema tegi tähendab, et tema oli – see tähendab, et tema jääb.

Vägivaldse keskkonna inimest vähendav Mina olen selline – on infobaas, milles ei ole näha inimese õppimise ega kasvamise teekonda – teda ei tunnustata mõistmise eest ega toetata kasvamisel – teda karistatakse pideva meeldetuletamise ja andeks palumisele kohustades – tea oma kohta – tea Kes Sina oled.

Rollidele suunatud keskkonnas jääb puudu inimese mõistmisest – inimese samm ei tulnud tühjast ega saanud olema ilma põhjuseta – sellel on oma ajalugu ja sageli on teda ümbritsevatel selles oma osa – nendega kaasnes, midagi sellist, mis sundis inimest midagi tegema, valima, kasutama – tema kompenseeris, vajas, neutraliseeris, lahendas ise puudu jääva/ üle oleva.

Inimene, keda ei ole mõistetud, on üksinda – temal puudub teise inimesega jagatu kogemus – puudub teadmine, et on olemas teine, kes näeb ja tunnistab enese osa ning võtab loo lahendamisest osa. Inimene, kes jäetakse üksinda, ei koge ühist, kui enese tugevust, vaid kui suurust, mis teda mõjutab, kuid teda, inimesena, endaga ühte ei võta - võtab valmis oleva õigena.

Inimese samme ja neile järgnenuga seonduvat aitab mõista inimese vaimne tasand – milline see on, kelle oma see on. Kas see on haiget saanud Mina, kes ei taha jääda üksinda või see on inimene, kes on jõudnud iseenda mõistmiseni ja teab, milles seisneb tema vastutus – Mina ületasin piire ja rikkusin tasakaalu – Mina võtan vastutuse. Või on see, kellelegi/ millelegi osutamine ja enese puhtakse pesemine ja ise endale puhta rüü selga panemine – enesele selle rolli valimine, kellena ei vastuta – valgus, mis pimestab, ei võimalda näha seda, kes valgusena esineb.

Enese vabastamise jaoks on olemas õpetus – ole Jumala Sulane/ ole Jumala Laps – anna oma patud Isandale – siis oled puhas. See ei ole isikliku vastutuse võtma õpetamine - see on rollide süsteemi alles hoidmine ja rollide süsteemi elujõulisuse kasvatamine. Miks – selle taga on need, kellele see on kasulik – on kasumlik ja selle taga on ka inimese õppimise teekond – kas ta õpib õppetunni või ta jääb kordama seda, mis teda päästab ja säästab enesena olemast.

Pühakojad, kui energeetilised kohad, on paigad, kus energia avaneb ja ühendab – muusika, arhitektuur, geoloogiline asukoht. Inimene kasutab seda, mis on võimalik – kasutamine lähtub eesmärgist ja vaimsest tasandist. Siis, kui inimene on avatud – tema tajud on töökorras, siis on tõde nähtaval – ei ole vaja rääkida ega lugeda – inimene on teadmistega üks. See ongi punkt, mida välditakse – võetakse kokkuseatud lugu, antakse seda edasi ja kasutatakse selles olevat – see usutakse tõeks - inimene jäetakse pimedusse.

Mis on see, mida on õpitud, milline on teadmiste sisu, mida edasi antakse. Inimene sündis inimeste hulka – inimene tuleb vastu võtta – inimene on valgus – iga inimene on oluline – anna inimesele koht ja võimalus oma potentsiaal leida, avada ja loomise kanalisse suunata – enese valgust ja võimekust ise näha, kogeda ja nähtavaks teha – inimene on vaba ja ta hoiab seda, millest tema osa on.

Marianne

14.01.2025.a

Kasvamine on valus XV - Sõnade mantra

 

Sõnad, üksinda ja kokku liidetuna, sisaldavad endas informatsiooni – neid välja öeldes on midagi, mida tahetakse edasi anda, teatavaks teha, väljendada. Kasutusele võetud sõnad on inimese suhtlemise taseme ja eesmärgi edastaja – Mina, iseendas ja Maailmas.

Sõnade kordamine ja nendest kinni hoidmine, enese sees, on vägivaldse keskkonna normaalsus. Sõnade kordamine on enesele antud tegevus, mis rahustab ja suunab ennast, enesele võimalikku, liikumisse. See on harjumus, mis ei vabasta ega lahenda, vaid hoiab sõltuvuses.

Harjumus rääkida iseendaga ja kellegi teisega, enese sees, lähtub tõigast, et seda võimalust ei ole endast väljas pool – enesega ühes ei ole seda, kes kuulaks ära, kes mõistaks, kes sooviks teada saada. Vajamineval moel ja viisil ei ole olemas suhtluspartnerit – inimene on üksinda.

Välja ütlemata sõnad, mida lausutakse enese sees, kuhjuvad ja saavad ennast takistavateks, sest neist ei saa mööda ja neist ei vii teed edasi. Sõnad seisavad paigal ja hoiavad inimest paigas – need on teemad, mis on suletud, kuid endiselt aktiivsed – nende sõnadega seonduv leiab aset ja saab osaks, kuid inimene ei saa seda muuta, sest temaga ei arvestata – tema informatsiooniga ei arvestata – tema ei saa seda välja öelda ja, kui tal ka on see võimalus, siis ta ei kohta mõistmist, vaid keeldumist ja hukka mõistu.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu sees on meeletu kogus sõnu, mida inimene ei ole saanud välja öelda – seal on Mina, kes ei ole saanud ennast nähtavaks teha – seda Mina ei ole võetud tõesena ega õigena – väidetavalt ei ole inimesel sellele Minale õigust ega põhjust olnud. Ka tema ise on kahelnud selle Mina olemas olemises ja uskunud ise ennast valeks olevat.

Vägivaldsest keskkonnast pärit inimesel on kalduvus Ohvrina olemisele – Mina, Minu lugu, mida Mina ei ole saanud jutustada – sellele ei ole kuulajat olnud. See – enese väljendamise võimetus ja enese välja rääkimise võimatus, on põhjus, miks inimesed jäävad enese möödunusse kinni – nende sees on täitmata jäänud vajadus – Mina ütlen välja, Minuga arvestatakse, Mina muudan enese lugu.

Enese sisse suletud informatsioon on põhjus, miks inimestest tulevad kibestunud, salvavad, hapud, kurvameelsed, masendunud, agressiivsed, sõltuvuste orjad – nende sees on enese tundega määritletud enese lugu – ei ole kerge selle sees olla ja elada ning suuta seejuures särada ja vabana olla.

Inimene ise loob ennast sellena, kellena tema ise ennast kogeb ja ta otsib/ vajab sellisele iseendale vaatajaid, et sellist ennast tõeks tunnistada – Minusse tuleb suhtuda Minule osaks saanud kogemuse järgi – Minu lugu PEAB vaatama Minu poole pealt.

Enese sisse suletud informatsioon on põhjus, miks inimesed pöörduvad enese möödunusse tagasi ja tahavad sealses revanši – ässitaja küll ei ole aga verd tahaks näha. Vaimselt piiratud inimene tahab enese kogemuste eest kätte maksta – ta tahab, et tema loos osalenu/ temale kannatusi põhjustaja kannataks – kogeks valu ja jääks olulisest ilma, kaotaks ja kogeks üksindust. See on soov, et teine ei oleks enese eluga rahul ja enese sees rõõsa ja roosa – sel samal ajal, kui temaga seotu ikka veel kannatab.

Kannatuste soovimine on omal moel inimlik – selle taga on soov, et ümbritsevad ja osalised, võtaksid kannatusi kogenu informatsiooni kasutusele. See on lootus, et siis ei suhtutaks vägivalda kasutanusse nii nagu seda tehakse – ei suhtutaks nii nagu too ei oleks midagi valesti teinud. See on vajadus, et siis seda teist karistatakse – eraldatakse ja nuheldakse – tema vastu näidatakse välja teistsugust suhtumist.

Kui otse ei saa, siis tuleb minna ringiga – kui enesega ei arvestata, siis tuleb leida kaaslased – kui üksinda ei ole võimalik, siis mitmekesi ollakse võimsamad. Senikaua, kuni enamus ei mõista hukka ja säilitab suhted ja tagab privileegid, senikaua tundub kannatanule, et neid kahte ümbritsevad nõustuvad ja kiidavad heaks selle, kuidas oli ja tehti. Üksindus, kaitsetus, hirm, abitus.

Vaimselt täis kasvamata inimene ei mõista, et tema ise hoiab ennast oma loo sees kinni – tema ei ole seda avanud ega sellest läbi kõndinud – ta ei taha olla iseendana, sest tema ei taha, et kogetu oleks olema saanud – ta teab, et tema kogemus oleks pidanud olemata jääma. Ta ei ole nõus sellega, et see olema sai, sest tema kasutuses on põhjused, mis annavad temale teada, et tema elu ei oleks pidanud sellist käänakut saama.

Kahestuv informatsioon lõhestab inimese - sai, kuigi ei oleks pidanud – Miks, siis sai? Vägivalda kasutav keskkond annab inimesele teada - põhjus on Sinus endas. Inimene ei taha, et põhjus oleks tema, sest see tähendab, et sama kogemus saab korduda. Põhjus olen Mina – annab teada, et mitte keegi ei pea kogemust valeks ega mitte keegi ei ole seda ära hoidmas – sellise kogemusega ollakse nõustunud, seda peetakse vajalikuks, õigeks, möödapääsmatuks.

Vägivaldne keskkond ei pea vägivaldseid lahendusi valedeks – valeks peetakse nende valesid tõlgendusi ja neile, kui valele, tähelepanu pöörajat. Vägivald on elu loomulik osa – selle keskkonna normaalsus. Häiriv on see, kes samal moel ei nõustu, vaid teema tõstatab.

On sage, et inimene, kes otsib ja vajab mõistmist, ei mõista vägivalda, kui normaalset elu osa, hukka, vaid pöörab tähelepanu seda teostanule – olemas oleva informatsiooni alusel, Sina, Minu vastu ei tohiks – see ei ole Minu puhul õige – Miks Sina teed - ära tee – Mina olen ju Mina!

Inimese kasutuses on informatsioon, mis annab teada, et tema on see, kelle vastu ei tohiks ega peaks ega ole võimalik – Mina olen Laps, Mina olen väike, abitu, armas, oodatud – Minu Ema/ Isa/ x sugulane/ x täiskasvanu – hoiab, kaitseb, armastab, hoolib – suur inimene/ teine Laps täidab oma osa ja arvestab tõega – arvestab Minuga - arvestab sellega Kes Mina olen.

Vägivaldses keskkonnas ei ole puutumatust – inimene, kes ei oska ennast vaimse teadlikkusega mõista, mõtestada ja väljendada, vajab füüsilisi lahendusi. On tavaline, et ta kasutab enesega samas olijaid vahendina ja ta ei arvesta sellega, mis tema enda valikute/ väljendustega kaasneb - ei ole oluline, mis saab osaks teistele. Tema vajadused on olulised ja vajavad täidetust.

Inimene, kes kogeb ja mõistab, et temaga seotud ja temaga seotus, temaga ei arvestata – selle inimese jaoks on selline informatsioon väga suur ja raske kogus sõnu, mida on keeruline vastu võtta – sõnad suruvad inimese väikseks ja abituks – Mina ei saa, Minul ei ole, sest Mina ei ole.

Vägivaldses keskkonnas kasvanu ja elav ei tea Maailma väljas pool seda – tal ei ole asendust olevale. Seega, elab ja kasvab ta teadmises, et tema jaoks vajaminevat ei ole seal, kus ta on ja ta ei saa teistsugust kohtlemist neilt, kellega ta ühes on – see on suletud lugu.

Sõnade taha lukustunud inimene ei ole vaimselt edasi kasvanud – ta ei ole võimeline vaimsel tasandil edasi kõndima – olemas olevat infot teadlikumalt töötlema – seega vajab ta füüsilist liikumist ja füüsilist liigutust, et, enese sisse kogunenut ja enese sees toimuvat, väljendada ja välja elada. Enese lahenduse sees tahab ta tagasi sellesse hetke ja aega, mil ta koges valu, ülekohut ja milles temaga ei arvestatud – ta tahab ennast, siis ja seal, kehtestada.

Kehtestada oleva aja suuruse ja suutlikusega – astuda vastu, lõpetada ära, muuta teiseks – sest nüüd ta teab, et tema saab, oskab ja suudab seda – ta tahab, enesele ja ka teisele, seda tõestada. Inimene, kes vajab, ootab ja plaanib - see teostab siis, kui selleks on võimalus – see tähendab, et ta lõhub oleva aja, muudab selle möödunuks, on passiivselt agressiivne, kohtleb enese loos osalenut nii nagu too oleks vahetus hetkes olnud, kuid möödunu järgi tõlgendatud, tegude/ väljenduste/ olemiste autor.

Inimese lugu on täpselt selline nagu on tema vaimne teadlikkus – kuni ta on laps, kes vajab lohutust, mõistmist, kaitsmist – senikaua astub ta enese eest välja – teeb seda agressiivselt ja vihaga – ta ei ehita silda, ei tervene ega mõtesta – senikaua ta ka ei mõista – ei iseennast, teist ega ühist lugu. Ta ei ole inimeste tasandil ega inimesena - ta on rollina, rollide Maailmas - ta on Laps, kes seab enese õigusi jalule. 

Temal on missioon seada õiglus jalule, mis siis, et ta selle käigus on vägivaldne ja vähendav – tema ei näe seda, sel moel – see on tulemuse saavutamiseks vajalik, see kaasneb tulemuse poole suunduval teekonnal, see on õige tema vastu vägivaldselt käitunu vastu.

Vaimse kasvamise pooleli jäämine tähendab, et inimene on enese sõnade lõksus – neist on saanud energeetiline pais, mis ei ole selge ega mõistetav – see on tume ja häiriv ja söövitav – see tumedus värvib inimese meele ja määrab tema teod. Ületades inimliku tasakaalu punkti, saab sellest tema osa – inimene on samastunud enese kogemusega ja tema tegudel/ väljendustel on õigustus olemas – ta kogeb vahetult ja seega ta reageerib vahetult.

Tegelikkus, mida inimene ei oska ega mõista sõnastada. Tegelikkus – inimene tahab teisega jagada enese lugu – inimene ei taha kanda üksinda selle taaka. Tegelikkus – inimene tahab öelda, et teisel ei olnud õigust teha/ olla/ väljenduda – sellel olid tagajärjed. Tegelikkus – inimene tahab, et teine võtaks vastutuse ja mõistaks enesega kaasnenut. Tegelikkus – inimene tahab teise käest informatsiooni, et too on mõistnud ja enam ei tee.

Tegelikkus – inimene tahab teise käest informatsiooni, et tema on teisele oluline – teine ei teinud meelega ega tahtega, teine ei olnud tema vastu ja tema pärast. Tegelikkus – inimene vajab informatsiooni, et teine hoolib temast ja kahetseb. Tegelikkus – inimene vajab informatsiooni, et mõtestada ühenduse tähendus, panna paika õige lähedus ja reaalsuses alles jääv/ teostatav – Mina, seoses ja suhtes, selle teisega.

Vägivaldsele keskkonnale on omane, et, hoolimata tegudest ja väljendustest ja välja öeldud sõnadest, inimesed elavad endiselt koos ja suhtlevad edasi nii nagu käidaks korraks ära – olime ja tegime, siis enam ei ole ega tee – oli ja tegi, siis enam ei ole ega tee. Kuni järgmise korrani. See ära käimine nimetatakse õigusega olnuks ja põhjusega tehtuks – loomulikuks osaks, kuigi see teeb haiget ja vähendab.

Puudub võimalus ja teadlikkus seda muuta, sest vägivaldne käitumine ja vähendavad väljendused nimetatakse inimesele vajaliku ja olulisega kaasnevaks – inimesel on õigus ennast välja elada ja välja näidata – teda on viidud sinnamaani, tema osaks sai, midagi sellist, mis põhjustas. See on informatsiooni andmine nii nagu ei oleks inimesel võimet määrata enese käitumist ega valida enese väljendusi – siis, kui inimesest väljas pool on midagi sellist, mis inimest puudutab, siis on inimesel õigus sellele reageerida.

Inimese reageering leiab aset teda puudutanud info alusel – kuidas ta seda teeb, see sõltub sellest, milline informatsioon inimeseni jõudis - kas see oli reaalne suurus/ vääriti mõistetud/ teisena tõlgendatud - kellena ta selle vastu võttis, mida ta sellega peale hakkab, mida ta tõeks tunnistab ja mida mitte ning mida temal, selle infoga tegelemiseks või selle informatsiooni kohaselt, vaja on – mis on see, mida tema peab tegema, mida tema ei saa teha, kellena ta ennast koges, kellena ta olla ei taha, jne.

Vägivaldne väljendus, kui füüsiline välja elamise ja enese nähtavaks tegemise lahendus, lähtub sellest, et inimesel ei ole vaimset teadlikkust teda puudutava informatsiooniga kohtumiseks ja selle vastu võtmiseks – ta reageerib vastustavalt, protestivalt, kustutavalt, ärritunult – omal moel on ta tupikus ja ülepingest lühises.

Negatiivse energiaga täidetud pahurus – see on käimasoleva protsessi üks etapp, millesse inimene on kinni jäänud – väikese lapse tasand, kellel ei ole suutlikust jääda rahulikuks ja keskenduda endas toimuvale – vaimset piiratust tajunud laps vajab füüsilist reageeringut – välja elamist ja endast teada andmist – enese suunamist füüsilisse liikumisse.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus – enese väljendumine ja endast teada andmine on lubatud hierarhia tipus olevale – teised ei tohi seda teha, teised ei tohi ennast välja näidata – neil ei ole vabadust iseendana olla ega õigust iseendast teada anda ega võimalust, kellegi poole pöörduda – samasugune väljenduslikkus nagu on võimalik võimu/ tähtsust omavale, on vähematele keelatud – nendelt on avatud suhtlemise võimalus ära võetud, nendele on enesega toimuvast teada andmine keelatud – see nimetatakse valeks – tähtsa/ olulise inimese vastaseks ülekohtuks.

Suletus ja ära keelamine viivad inimesele vajamineva suhtluse sinna, kus see on võimalik – enese sisse. Seal on ohutu, seal on ohutum endast teada anda, teisele öelda ja ise ennast väljendada. Kuid vägivaldse keskkonna õudus seisneb selles, et vahel ei julge inimene ka iseenda sees sõnastada seda, mida ta mõtleb, vajab, kogeb – ka tema ise kontrollib ennast ja ka tema ise keelab endale – ta teab, et tema ei ole õige, kui ta teatud kindlal moel mõtleb, vajab, kogeb – ta on vale, kui ta teatud kindlast inimesest teatud kindlal moel mõtleb.

Inimene ise kasutab enese vastu tsensuuri ja hoiab ennast „õigel” rajal – korrektsena ja korralikuna. Selle põhjus on vägivaldsed kogemused – tema teadmine ei tohi temast välja paista – see ei tohi olla nähtaval silmadest, kõnest, sõnadest, hääletoonist, keha keelest – tema ei tohi ise ennast reeta. Tema peab teisele, õigel moel ja temalt oodatud viisil, vastama ja kogetav olema.

Inimene ei suuda ennast lõpuni vaigistada ega ära kustutada – ta otsib väljendust ja kanalit – ta suunab ennast sõnadesse ja lausetesse, mida peab sobilikuks ja võimalikuks – ta loob sügavustesse peidetust pealispinna, millel kõndida ja toimida. Ta lappab ise ennast – ta tõestab ise ennast, ta põhjab ja osutab ise ennast – Mina ja Mina – ta jätab teise välja – seda ka siis, kui ta julgeb teisest mõelda ja enese sees teisele vastu öelda.

Inimene ei lõhu ära seda, mida tema asendada ei saa – ta ei lõhu ära seda, millest ta vajab enese kinnitust. See tähendab, et endiselt seisab inimene selle pinna peal, mida ei ole olemas – tema seotus teisega ei ole sama endaga – teine on nende suhet/ seotust võtnud ja vaadanud teisel moel. Teine oli võimeline vägivallaks ja ühenduse lõhkumiseks – teise jaoks ei ole olnud see teema.

Inimese kasv – välja astumine rollidest – Mina ei ole rolliMina – Mina olen inimene – teine ei ole rolliMina – teine on inimene. Siis, kui teine inimene, Mind, inimesena ei vali, siis Meie vaheline rollide ühendus ei tööta – inimene ja roll ei tähenda sama ega ulatu teineteiseni – mitte kunagi. Inimesena seistes ja inimesena valikut tehes, ei astu inimene rollide liivakasti – ta väljub sellest.

Vägivaldse keskkonna põhjendused ja tõestused käivad tegeliku loo pealispinnal. Inimesed elavad läbi seda, mis ja kuidas pealispinnal tehtud tegude ja vahetavate sõnade taha varju jääb, kuid nad kasutavad abivahendeid, et tegelikkust vältida, teiseks teha, talutavamaks muuta. Osalised võtavad teise poolt öeldut ja tehtut ja tegemata jäetut isiklikult – see puudutab, sest see on suunatud puudutama.

Vaimse ja füüsilise vägivallaga täidetud situatsioon on kihiline – selles on spetsiaalseid sõnumeid, mis on edastatud, et teist teatud viisil puudutada ja kohelda – Minul on õigus Sind sel moel kohelda - Mina tahan Sinule, Sinu kohta, enese tõe välja öelda – Mina tahan, Sinule, Sinu koha kätte näidata – Sina oled selline.

Vägivalla kogemine toob kaasa ahelreaktsiooni – vaimne pinge on inimese sees talutamatuks muutunud ja ta tahab seda leevendada – seega annab ja valib ta endale väljenduse – ta kasutab teist ennast abistava vahendina – ta karjub teise peale, ta lööb teist, ta vähendab teist.

Ennast väljendav inimene võib ka asju lõhkuda ja lihtsalt niisama karjuda, trampida – ta ei näe ega kuule ega huvitu temaga ühes olija(te)st ega kohast, kus ta seda teeb ega ka sellest, millisena tema välja paistab. Tema ventileerib ennast – täpselt samal moel nagu laps, kellel ei ole pidureid ega taluvust – vaja on kohe ja siinsamas.

Pikaajaline vägivald, mida ei ole võimalik ära hoida ega teistsuguseks väljenduseks muuta, tähendab korduvaid situatsioone, kus lood jäävad poolikuks – loo teine osapool, teised osalised ei võta vastutust ega suhtu aset leidvasse teistmoodi – aset leidev on selle keskkonna normaalsus – see on midagi sellist, millega tuleb ühes elada ja mille peab üle elama – seda peab taluma, sellega peab leppima.

Pikaajalise vägivalla tagajärjel kasutusele võetud lahendus - enese sees rääkimine on enesele info andmine ja enese tegevuses hoidmine - see lähtub ärevusest – maandamata pingest. Inimene kordab üle vägivaldsele reageeringule eelnenut, sellel ajal toimunut ja sellele järgnenut - kas Mina olin õige, kuidas Mina julgesin, miks Mina tegin/ olin/ ütlesin – enese ära põhjendused, enese ära seletused – õigena olemise soov ja vajadus.

Sõnade kordamine aitab ära hoida mõtlemise sellele, mida teada ei taheta, millega toime ei tulda – Mis Minu olemas olemine kaasa toob, Mil moel Mind koheldakse – kellena ja kuidas Mind nimetatakse, kaua aktiivne vägivald kestab jne. Senikaua, kuni lugu on avatud ja kestab, senikaua ei ole seda, mis saab pärast ega seda, kuidas oli ja on tegelikult – inimene on ametis endale antud suuna ja tegevusega.

Vägivaldse keskkonna argipäev - tegelikkusest vaikitakse, enese piire – enesega käitumise reegleid paika ei panda – talutakse, lepitakse, valutatakse, solvutakse, vaikitakse, kuid ei öelda ega näidata välja. Teisal vihjatakse, oodatakse, kasutatakse passiivset agressiivsust, kuid ei arutata ega räägita läbi. Seda ei osata ega peeta võimalikuks – suhtlemine, teineteisega arvestaval moel ja üksteist toetaval viisil, ei ole selle keskkonna tava.

Inimene ei pea võimalikuks seda, mida ta ei ole kogenud ja mille kohta puudub temal informatsioon. On loogiline, et vägivaldses keskkonnas ei ole sõnastatud ega mõtestatud seda, mida tähendab vägivald, tegelikkuses – seda nii vaimses, kui füüsilises plaanis. Seega ei hoomata, mida kõike see endasse haarab ja milles väljendub.

On tavaline, et vägivaldne keskkond peab vägivalda normaalseks ja õigustatuks – ainus võimalus sellest pääseda on omada rolli, kelle vastu ei tohi vägivaldne olla – too on vaidlustamatult Oluline ja tähtis – see on keegi, kellest sõltutakse ja, kes määrab. Teine võimalus on, omades väge ja jõudu, olla see, kelle vastu ei suudeta ega julgeta vägivaldne olla – tolle argumendid ja relvad on mõjusamad ja valusamad.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud lapsed lõhestuvad selle informatsiooni sees, mida tähendab lapseks olemine ja enese lapsepõlvega seonduv vägivaldses keskkonnas. Laps, kes on kogenud vägivalda ja seda on teostanud inimene, kes peaks olema see, kes last hoiab, armastab, kaitseb – see laps on ilma koduta – temal ei ole põhja, millele toetuda, sest tema kohta see informatsioon ei kehti.

See tähendab, et lapsel puudub Mina, kellena tema ennast teab - sellisena teda olemas ei ole – selle asemel on olemas Mina, kellena teda nähtavaks tehakse ja koheldakse – need ei ole samad suurused ega mõisted, sest sellele teisele Mina-le on õigus ja põhjus haiget teha. Seda teist Mina on õigus ja põhjus hüljata, valeks nimetada, tänamatuks kutsuda, väärtusetuks tunnistada – see teine Mina ei ole oluline – lapseks olemine ei tee teda oluliseks – vaja on enesele lisandit, teistsugusena olemist.

Vägivaldse keskkonna pärand – Mina olen selline. Enese piiri ja enese tõe välja ütlemine toob kaasa Mina pildi – info, enese kohta, mis peatab inimese – põhjus, miks inimene ei saa eluliselt olulist ja vajalikku sammu teha, peitub kogetus - enese eest seisja ja tõe välja ütleja on valeks nimetatud, maha tehtud, vägivalla osaliseks saanu.

Laps, kes tahab ise ennast välja öelda, väikese inimesena ja teisega ühendavast ühendusest lähtuvalt - suunatakse rollide Maailma – Sinul ei ole õigust Oma Emale nii teha, sel moel öelda, sel viisil käituda – Sina oled Ei-keegi. Sina oled tänamatu, sõnakuulmatu, häbitu Laps - Sina PEAD Oma Emasse sel moel suhtuma ja temaga sellisel viisil käituma.

Rollide mängu toomine ongi põhjus, miks ka suureks kasvanu peatub siis, kui tegemist on põhirollide vaheliste suhetega – inimeste tasandit ei ole valitud – inimesed ei kohtu – inimest ei ole. Rollid määravad, kuidas tohib ja, kuidas mitte.

Inimese Mina – kõverpeeglis vaadatuna. Hirm olla Mina olen selline, kes on vale ja teeb Oma Emale ülekohut. Tegelikkus – Mina ei ole lõhkuja ega maha tegija ega süüdistaja – olen enese ja ühes olemise eest vastutuse võtnud inimene.

Edastatava sõnumi sisu lähtub olemas olevast informatsioonist – välja saab öeldud see, mis ja miks ei ole hea. Tähelepanu suunamine teemale, mis on esile tõusnud – on midagi, mida on vaja harutada, et tasakaalustada – seda selleks, et ühes olemine oleks parem. See on teisele, tema vastutuse alas olevast teada andmine – teisele tema vastutuse jätmine – sõnadega välja ütlemine, et teine on läinud üle piiri, teine on rikkunud head ühes olemise tava – teisega kaasneb see, mis ei ole tema, kui inimese, õigus.

Mina kinnitan Sind rolli - laps ei saa võtta vastu vanemat, kes teda ei taha - laps ei saa avada ust, mille vanem on sulgenud. Lapse sünnitamine, lapse vanemaks olemine on võimalus, kuid iga vanem, kellel on - teostatud aktiga/ seadusega - õigus kanda Ema/ Isa rolli, ei vääri seda sel moel, et Lapsega päriselt ühes olla. Rollide ühendus saab tõeks siis, kui vanem on, tegudes ja sõnades, oma lapse vastu võtnud - vaimne ja füüsiline vägivald, mis kestavad ajas edasi ja viivad rollidele rõhumiseni, annavad teada, et last koheldakse ja nähakse rollina - ei inimesena.

Inimene on see, kellega koos ollakse ja keda kogetakse - roll ei saa haiget teha ega hüljata - inimene valib seda teha. Vägivaldsest keskkonnast välja kasvava inimese töö ja tee on õppida eraldama seda informatsiooni, mis on temale kasutada antud - sellest teadmisest, mida tema sisemine kompass, temale endale, teada annab. 

Vaimne kasvamine on oskus ja teadlikkus seista eraldi manipuleerivast ja vähendavast informatsioonist - mitte ühendada ennast sellega, mitte teha seda enese looks, mitte alluda ja kuuletuda, mitte jäätuda - et, kuidas teine saab ja võib ja suudab. Selliste reageeringute taga on rollide seotus - vastutuse võtnud inimese mõistmine - Meie oleme ühes. 

Tõde - kuigi on võimalik, siis ei ole see alati mõistlik - inimene, kellel on eesmärk ja kelle võimuses ja harjumuseks on kasutada teist inimest enesele vajamineva saamiseks vahendina - seda ka teeb. Oma särk on ihule lähemal - põhirollid ja neist lähtuv sellel hetkel ei loe - sellele on antud teine värving ja tähendus.

Marianne

12.01.2026.a

Kasvamine on valus XIV - Kes varastas Minu show?

 

Muutused, inimese psüühikas ja Mina pildis, kui püsivad tõekspidamised, on pikaajaliste samasisuliste kogemuste samalaadsete tõlgenduste tagajärg. Korduv samasisuline informatsioon näitab ette ja kinnitab üle – sama põhjus toob kaasa sama tagajärje - reaalsus on normaalsus – see nimetatakse õigeks, põhjusega olemas olevaks – teisiti ei ole, teisiti ei saa.

Üks võimalik variant – teine inimene valib olla tahtega ja tulemus on tema eesmärk. Teine võimalik variant - olema saav kaasneb teise valikuga, kuid kaasnev ei ole eesmärk. Ûks on kindla sõnumi saatmine, teine on hoolimatu möödumine.

Vägivaldsest keskkonnast tulijal on raske vahet teha kumma variandiga on tegu. Ühel juhul on tegemist suunatud sihikindlusega, teisel juhul hoolimatuse ja mõtlematusega. Mõlemad puudutavad, kuid mõlemad ei ole sama tähendusega – kuid vägivaldses keskkonnas on neil sama tähendus – vähendav puudutus on vägivald, sest käitumist ei muudeta ja tehtu eest vabandust ei paluta. Ühel juhul kõlab seletuseks - ise põhjustasid. Teisel juhul - ise oled süüdi, et nii tundlik oled .

Vägivaldne keskkond tähendab eristamist ja eraldatust, võrdlemise alusel – sama ei ole sama. See toob kaasa uskumuse – teine teeb ja teine on, sest Mina olen Mina – teine teeb ja teine on, sest Mina olen olemas. Teine valib näidata erinevust – vahe tegemist, meelega, taga mõttega, demonstratiivselt – Sinuga Ei/ Sinu vastu Jaa – teisega küll/ teise vastu Ei.

Vägivaldses keskkonnas kasvamise tagajärg on haiget saanud psüühika ja moonutatud Mina pilt. Kellegi teise valikuga kaasneva isiklikult võtmine – teine ei taha, et Minul oleks hea – teine tahab, et Mina vahet näeksin ja erinevust tunnetaksin – teine tahab, et Mina ennast vähemana näeksin ja kogeksin. Automaatne järelduste sisselülitus tähendab, et jääb ära vahetu info kokku kogumine ja oleva aja teadlikkusega info töötlus – otsus on juba tehtud ja see on muutumatu – Mina, Minu enda pärast.

Tegelikkus - aset leiab etendus – ollakse osaline teise inimese loos ega saada sellest välja ega selle sees teiseks muutuda – teistsugused kogemused ja teistmoodi kohtlemine ei ole selles etenduses võimalikud. Haiget saanud psüühika ei saa aru etenduse olemusest – ühisest on saanud, kellegi omand – ühine, mis on kõigile, ei ole seda reaalsuses – ühist, milles on kõigile koht ja teistega samasugused õigused, ei ole olemas.

Räägitakse ühisest, väidetakse selle olemas olemist, näideldakse selles olemist, kuid – siis, kui Mina ei taha, siis Sinul ei ole – Sinul ei ole õigust – Sina ei kuulu – see ei ole Sinu jaoks – Sind ei ole vaja – Sina võid ära minna – Sina pead olema tänulik – Sina oled võlgu – Sinust ei ole midagi. See info vastu võetuna - Mina ei kuulu perekonda ega suguvõssa – Minule ei ole kohta ühises lauas – Mind ei ole vastu võetud – Minule on antud/ jäetud roll, kellegi teise etenduses.

Etendus tähendab, et on olemas inimene, kelle isiklikud huvid on mängus ja, kes on võtnud endale volitused, mida tema ei oma – inimene tegutseb nii nagu oleks temal olemas õigus määrata ühises aset leidvat, ühisesse valida ja sealsest välja jätta – muuta teistele osaks saavat, nimetada ümber, muuta süsteemi – enese isiklike vajaduste ja tahtmiste järgi.

Vägivaldses keskkonnas elav inimene ei võtaks, osaks saavat, isiklikult, kui ta ei peaks kohale jääma ega samas olema. Inimene ei võtaks, osaks saavat, isiklikult, kui temal ei oleks vajadust koos olla, teistega samas olla. Inimene ei võtaks isiklikult, kui ta ei usuks, et ka temal on õigus saada enesele – paremat kohtlemist, iseendana olemise vabadust – selles, millest tema on osa – seal, kus on tema koht.

Erinevad põhi mõtted, väärtushinnangud ja tõekspidamised toovad kaasa vale läheduse ja suunavad andma vale tähenduse – enese oma ei vasta samas olevale. See tähendab, et ise ollakse rohkem, ise nähakse rohkem, ise usutakse rohkem – seega sünnivad vajadused, jäädakse ise ilma, enesele oluline võetakse ära, ise ennast peab müüma ja iseendale peab ostma.

Viha, kadedus, ärrituvus, kurbus, häbi on segaduses oleva inimese sõnumid, iseendale – tunded toovad kaasa seletuse ja annavad jõu, et edasi kesta – enese kanaldamine, enesele võimalikku. Inimene on paigas olemata paigas – haiget saanud psüühika ja moonutatud Mina pilt võtavad vabaduse, elada hetkes. Inimene on enese loo sees kinni – tema kasutuses olev informatsioon ei näita talle teist teed.

Minule kaasneb – on ennast vabastav mõistmine – Minule osaks saav ei tähenda Mind. Teise inimese valik lähtub temast endast – seda ka siis, kui see teine lavastab etenduse ja tahab näidata erinevat suhtumist ja kohtlemist ning kasutab selleks reaalselt olemas olevat/ reaalsuses tehtut – kuid teeb seda enese hinnangute ja tõlgenduste järgi, isiklike vajaduste pärast ja eesmärkide nimel.

Vägivaldse keskkonna manipulatsioon on meelemürk - Mina võin, kuid Mina ei pea – Mina saan olla, kuid Mina ei vali Sinuga – Mina ei taha olla Sinuga, sellisena/ sel moel – Minul on ja Mina saan, kuid ei Sinu jaoks. See on osutamine sellele, mis ja kuidas on võimalik – see on informeerimine, et eristatakse ja ollakse erinevalt – eesmärgiga ja sihilikult.

Mürgitatud meel toob kaasa selle, et haiget saanud psüühika teeb nii, et inimene jääb ootama, jääb vajama, jääb taga leinama seda, mis ja kuidas on olemas, kuid ei ole saadaval tema jaoks – tema näeb, temale näidatakse, kuid tema ei ulatu selleni – tema ise seisab enese tee peal ees. Võimalikuna olevast, kuid võimatuna olevast, saab täitmata vajadus – Mina vajan, sest Mina tahan ka.

Haiget saanud psüühika ei saa aru vahest – vajadus tähendab inimlikku soovi - Mina tahan kogeda – see soov on normaalne. Haiget saanud psüühika ei saa aru, et enesele soovitud kogemuse jaoks ei pea jääma paigale ja ootama imet või püüdma välja mõelda, kuidas saada vajaminev ning ennast ei pea tunnetena looma. Tunded toovad, jätkuvalt, samasisulisi sõnumeid – siin ei ole, siin ei saa, siin võetakse ära, siin jään ilma, siin tuleb maksta, siin näen vahet, siin osutatakse erinevust jne.

Vägivaldse Maailma mõistmine – teine ei ole see, kellena ta ennast osutab olevat, teine valib sellisena olla – teise teatud moel olemine ei ole selle inimese põhi – see ei ole tema tavaline tase ega normaalsus – sellel olemisel on kindel eesmärk ja see on kindla rolli väljendus. Selline olemine kaob ära ja muutub teiseks siis, kui rolli ei võimaldata või kasutusele võetakse teine roll.

Vaadata tuleb inimest – kõrvale tuleb jätta tema võime luua endast mulje, mida teised tahavad kogeda. Mõistmine - siis, kui on võimalik üks, siis on võimalik ka teine. Teadlikkus – siis, kui maskid langevad ja inimene seisab iseendana ning valib olla enese tegelik põhi, siis ei ole see eksitus, vaid reaalsus.

Perekond/ suguvõsa/ klass jne, kui kindel kollektiiv, kindlas keskkonnas - on suletud tervik – sinna kuuluvad need, kellele on sealses koht. Mina ka – Mina vajan ka – Mina olen olemas – arvestage Minuga. Vägivaldses ja inimest vähendavas keskkonnas on vägivald sama tavaline nagu õhk – raske on seda välja tuua ja nähtavaks teha. See tegevus häirib ja kutsub esile vaenu. Mida Sina tahad, Mida Sina tõestad – Kes Sina oled selline, et tuled näitama ja osutama?

Vägivaldne keskkond ei tähenda vabadust ja iseseisvust, see tähendab kontrolli ja allutamist – kindlal moel käitumisi ja väljendusi. See tähendab sõnade ja tegude erinevust – tegude ja sõnade tegelik sisu ja tähendus nimetatakse teiseks – elatakse reaalsuses, kuid kujutletakse/ kirjeldatakse/ värvitakse see teiseks – seejärel nõutakse, et elataks ja toimitaks kujuteldava järgi – seejärel elatakse nii nagu kujuteldav oleks tõsi.

Väikesele lapsele, kuid samuti iga inimese psüühikale, on kahestuvas Maailmas elamine vaimset tervist rikkuv ja vaimset tasakaalu häiriv kogemus. Selleks, et sellisest kogemusest tervena väljuda, tuleb omada teadlikkust – tuleb teada ja näha seda, mis ja miks on käimas. See tähendab teadmist ja toetumist sellele, mis on tegelikkus ja mõistmist, mis on vale ja miks see on saanud kehtivaks.

Vaimne kasvamine annab teada, et oluline on mõtestada, tegelikkust, ise - tähtis on sõnastada, tegelikkus, ise. See on inimese sisemine kompass, mis enese informatsiooni kasutab – Mina tean, millega on tegemist – Mina tean, et tegemist on reaalsusega, kuid see ei ole Minu normaalsus. Mina ei võitle ega tõesta – Mina teen oma valiku – olen eraldi, ei vali lähedust, lähen ära.

Armastus ei tähenda valu, perekond ei tähenda üksindust, suguvõsa ei tähenda eraldatust – nende sõnade mõte on teine – nende sõnade alusel ja järgi elavate inimeste sammud peaksid vastama sõnade algtähendusele. Vägivaldne keskkond, kui kaaperdatud ühine, kasutab neid sõnu kattevarjuna – see ei ole kunagi see, mida näideldakse olemas olevat.

Inimesed valivad – inimese valikuga kaasneb. Näitab inimese täis kasvamise tasandit see, kas ta mõtleb enese valikuga kaasneva peale – kas ta vastutab enese sammuga kaasneva eest – kas tema samm lõppes, siis ja sinna, kus tema tahtmine/ väljendus sai olema või ta mõistis loo tegelikku suurust.

Inimesena kasvamist näitab see, kas inimene mõistab ja näeb enese sammu tegelikku ajendit - tema enda sisemine elu andis temale endale kätte suuna ja väljenduse viisi. Kas ta näeb ja mõistab enese sammu mõjul aset leidnut – tema poolt tehtu ja tema poolt jäetud jäljed. Kas ta võtab vastutuse, ühises tasakaalu hoidmise/ ühises tasakaalu taastamise eest.

Vägivaldse keskkonna tegelikkus – vägivalda teostanud inimene vahetab peale aktiivset faasi rolli – tema väljendus ja olemine muutuvad sellega. Rolli vahetusega lõpetab ta eelneva – seda nagu ei oleks olnudki – ta ju ei ole, seega ei ole olnudki – kui tema oligi, siis see oli põhjusega – teda sunniti selleks – see, kelle vastu ta vägivaldne oli, see tegi nii, et tema ei saanud olla iseendana, st teise rollina.

See, kes vägivaldse kohtlemise osaliseks sai, selle jaoks ei lõppenud lugu sinna, kuhu teine selle jättis. Teise poolt teostatud rolli vahetus tähendab vaikust ja ukse kaotamist – aset leidnule ei ole võimalik juurde pääseda – sellele ei saa selgust, selle kohta ei ole võimalik informatsiooni anda, seda ei võeta arutlusele. Poolikud ja ülemeelsed lõpud – inimene kaob ära, keeldub osalemast, keerab teisale – Mina ei pea, Minule ei ole vaja – ära tule Mind süüdistama ega laimama – Sina ise – tegele iseendaga.

Vägivallaga koheldud inimene on jäänud vajamineva informatsioonita – tema on segaduses ja proovib lahendada lugu, enese sees – kas Mina olen see, kes põhjustas teise reageeringu – kas Mina olin sel moel, et teine pidi/ kas Mina tegin nii, et teisel ei olnud valikut/ kas Minu pärast sai olema. Ärevatele küsimustele järgneb enesele suunavate juhendite andmine - Mina oleksin pidanud teist moodi olema, teisiti tegema – siis ei oleks olema saanud – siis ei oleks teise reaktsiooni olema saanud. See on enesele info andmine - teise teol oli põhjus – see olin Mina.

Tegelikkuses on – see oleks ja see poleks - teise inimese eest vastutuse võtmine ja selge info juurde vajamine. Vägivaldses keskkonnas näeb see täitmata jäänud vajadus välja tööga sektsioonis – iseenda sees – kuidas Mina saan ära hoida selle, et teine ei peaks sel moel väljenduma. Elus näeb see välja iseenda tunnetena loomisena – tunded on info, mis on kohale jõudnud ja mille alusel on enese jaoks vajalik samm ära määratud, kuid see jääb tegemata, sest tegeletakse tagajärgede alla neelamisega ja ära hoidmisega.

Omaks võetud suunatus, et teise reaktsiooni põhjus on Minus – on vägivaldse keskkonna pärand. See on manipuleeriva informatsiooniga kaasnev – ennast säästev ja päästev info tuli tagantjärgi – see tuli peale vähendavat kohtlemist, peale vägivaldset akti - siis, kui Sina oleksid – siis, kui Sina poleks – kuid Sina olid ja Sina tegid – seda enam ära muuta ei saa. Kuna ise põhjustasid, siis ka ise kogesid – kaevata, kuhugi ei ole ja keegi ei päästa Sind ära.

Teadlikkus – Mina olin osa teise inimese reaktsiooni käivitumises, kuid ei selle valikus ega teostuses – valik ja teostus lähtusid reageerinust endast. Tegelikkus – Mina ei põhjustanud vähendavat käitumist ja vägivaldset väljendust – see oli teise valik ja teise vajadus – tema vaimse taseme lahendus. Manipuleeriv info - Kui Sina ei taha kogeda, siis hoia ise ära – ära Sina ise tee ega ära Sina ise ole - tähendab vägivalda kasutava inimese poolset sõnumit, et tema ei võta enda poolt tehtu eest vastutust.

Vägivalda kasutab inimene, kes täidab mingit kohustust, mis ei ole selle inimese vaba valik – Mina ei taha, sest Mina ei saa – Mina ei saa, sest Mina pean. Mina pean` annab teada, et otsus – olla, jääda, teha – ei tule südamest ega ole oma – inimene ei ole oma looga rahu teinud – tema tahaks teisiti, tema tahaks ära, tema tahaks välja, tema tahaks kaugemale. Inimene vajab füüsilise keskkonna muutust, kuid see ei ole võimalik.

Füüsilise muutuse soov – vahetada keskkonda, vahetada seltskonda, välistada kedagi/ midagi - annab teada vaimse tasandi piiratusest – inimene ei tule enese info töötlusega toime – ta ei suuda ega oska endast aru saada ega endale elutervet lahendust anda – ta ei ole enese elu vastu võtnud – ta talub, kuid ta ei ole nõustunud sellega.

Piiratud vaimsusega inimene valib enese väljenduseks/ enese vallanduseks/ enese lahenduseks vägivalla – ta kasutab endaga ühes olijaid, et enesele parem enesetunne tagada ja enese jaoks parema Minana kohtlemist kogeda. Ta annab teada, et temal on selleks õigus – temale ollakse võlgu ja teda on viidud selleni.

Piiratud vaimsusega inimene tahab, et teda nähtakse nii nagu tema ise ennast kogeb ja oma elu näeb. Enese elu Ohver tahab, et teda koheldakse kannatanuna – tema vastu on oldud ülekohtused – tema on pidanud olema, andma, tegema seda, mis oli tema oma, mis valmistas temale raskust, millele teisel ei olnud õigust – Mina piire on ületatud, Minale ei ole ruumi, Minana ei saa olla – õiget tähelepanu ei ole.

Vägivalda kasutab inimene, kes elab suletud loos – temal ei ole väljapääsu ja tema jaoks ei ole vajaminevat. Vajaminev suurus on kihiline lugu - lugu avatuna hoidev vajadus on sügavamal – pealispinnal nimetab inimene valeks selle, mille/ kelle pärast tema oma elu elada ei saa – siis, kui vaba tahe ja isiklik elu kuuluvad inimesele, saab ta vajamineva kätte.

Tegemist on inimesega, kes võitleb enese teo/ valiku tagajärjega – ta ei nõustu sellega, mis kaasnes tema enda sammuga. Ta ei tunnista endale, et vajaminev oli puudu ka enne enese sammu – samm sai võetud ette, et saavutada puudu olev. Samm ei andnud vajaminevat tulemust, kuid vajadus jäi alles.

Samm tõi kaasa tagajärje, mis tegi võimatuks ka senise – see on informatsioon, mida on raske talutavaks teha. Vaimse piiratusega inimesele on omane kanaldada on frustratsioon sinna, mida ollakse valmis ja võimeline lõhkuma – seda selle asemel, et pöörduda sinna, kust tegelikult king pigistab.

Vaimse piiratusega inimesele on omane, et ta ei lõhu seda, millest ta loodab saada seda, mida tema vajab. Vaimse piiratusega inimesele on omane, et ta ei näe teisi valikuid – on üks ja ainus, kus tema jaoks on olemas võimalus – see on koht, kus temale on antud informatsioon, et see on võimalik või mille kohta ta omab pidavat põhjust, mis peaks tagama vajamineva.

Enese eluga nõustumatus annab teada läbi töötamata peatükist – inimene talub tagajärge, sest ta teab, et seda on võimalik muuta – seda siis, kui tema püüab kinni sinise linnu, keda ta lendamas näeb. Vägivaldse keskkonna ja inimest vähendava suhte argipäev – manipulatsioon inimesega – info andmine, et teistmoodi on võimalik.

On olemas inimesed, kes kasutavad ära selle võimaluse, mida nad näevad, mida neile pakutakse, mis on neile võimalik. Selle võimalusega seoses annavad nad lubaduse ja maalivad pildi, nad vihjavad ja peavad plaane – nad loovad kujutluse, mida kunagi täita ei vali. Nad annavad kasutada kujutluse, et saada see, mida tahavad. Siis, kui neilt oodata või küsida või nõuda lubaduste täidetust, siis nad lahkuvad, vihastavad, naeravad välja – siis nad paljastavad enese tegeliku näo.

Inimese psüühika, mis on juba haiget saanud, tahab tagasi kujutlust, sellest võimalusest, mida tõesena näidati – mis siis, et päriselt ei ole, mis siis, et tegelikkuses ei ole – anna kujutlus tagasi – räägi edasi, anna lootust, täida Mind usuga. Haiget saanud psüühikaga inimene on sõltlane, kes vajab järgmist uinutavat annust, et vältida kõledat tegelikkust ja valusat tõde – Mina ja Minu elu, sellisena.

Vaimne sõltuvus saab alguse vaimsest vägivallast - Minuga ollakse ja Mind tahetakse - Minuga ei taheta olla. Pidev vahelduv informatsioon, miski ei kinnita ainult ühte varianti, miski ei näi tõeline – kõik on võimalik ja kõige kohta on informatsiooni olemas - inimene valib sellest kompotist selle, mida tema tahab tõeks uskuda.

Uskudes, et teda tahetakse ja temaga ollakse – ta ei usu, et teda ei taheta ja temaga ei olda. Inimene näeb seda, mis kinnitab tema usku – inimene, kuigi ta kogeb tegelikkust, jätab kõrvale selle, mis seda ei kinnita. Inimene ei saa uskumist ära lõpetada – see lõhuks tema Maailma ära – vaimselt piiratud inimesel puudub informatsioon selle kohta, mida siis teha ja kuidas siis olla – ta ei tea, mis temast siis saab – tal ei ole teist Maailma, kui see, mida ta on ainsaks õppinud pidama.

Inimene, kes peab lapsi takistuseks, enese elu elamisel, annab sellest teada – Mina olen, sest Mina pean, kuid Sina ei ole Mind ära teeninud – Sina oled Minule võlgu selle eest, et Mina Sinuga olen. Sõnades sisalduv annab teada – Mina olen, kuid Mina ei taha – Mina ei taha Sind, sest Sind ei ole Minule vaja – kui Mina ei peaks, siis Mina seda ei teeks.

Minuga peab koos olema, sest teine ei saa teisiti valida – selline informatsioon keerab lapse tuksi. Laps harjutab ennast sellise infoga ja sel moel ennast väljendava teisega koos olema, koos elama. Harjutamine teeb meistriks – väikene inimene harjub ja hakkab pidama seda normaalseks ehk enese puhul õigustatuks – Minus on põhjus, et Mind ei taheta ega vajata – Minus ei ole väärtust ega olulisust.

Vägivaldse keskkonna kihilisus – on tavaline, et üks laps valitakse välja, kelle poole suunatakse see, mida ei saada teisale juhtida – üks laps saab enda vastutada selle, mida täiskasvanud omavahel selgeks ei haruta – lapsest saab põhjus, miks vanem ei saa seda, mida tema vajab, kuigi tegelikkuses jääb tema vajadus täitmata, sest on olemas teine vanem, kes ei täida enese kohust ega lubadust.

Selle lapse vastu suunatu on eesmärgipärane ja tahtega suunatud tegevus. On tavaline, et sama laps ja teised lapsed/ teised inimesed, kes selles keskkonnas on, kohtavad vägivalda, mis kaasneb vaimselt piiratud vanema hoolimatuse ja mõistmatusega – elus ettetulev informatsioon, mille töötlemise ja vastu võtmisega vanem toime ei tule, saab füüsilise kanalduse – negatiivse väljenduse, füüsilises vormis.

Kaasnev ja suunatud vägivald on eristatavad – kohtlemise vahe on nähtav ja seda näidatakse välja – kõik näevad seda. Laps, kes on määratud vastutama ja teisele adresseeritut vastu võtma, tajub ja näeb vahe tegemist – tema osaks ei saa sedasama, mis teis(t)ele – temal jääb puudu, tema ei saa kogeda, temalt võetakse ära, teda karistatakse – Sina ei saa – põhjus on Sinus, sest Sina ei ole, sest Sinus ei ole, sest Sinul ei ole.

Sõnum, mida suur ütleb lapsele, on see, mida ta tahaks öelda teisele suurele ja see on ka see, mida suur räägib, iseenda sees, iseenda kohta – kui tal on endast väljaspool see, kes on vähem enese Mina-st, siis tunneb suur ennast paremini – kui laps on, siis vanem ei ole – mõlemad ei saa korraga samas rollis olla. Viha ja raevuga segatud valu on inimese avanemine – see on haprus ja haiget saamise sügavus, mida haava teinule, kunagi välja ei näidata.

Erineva kohtlemise välja näitamine toob endaga kaasa elulise vajaduse olla ainus – olla kaks, et mitte jääda välja – et mitte saada võrdluse osaks, et mitte pealt näha. Seal, kus on kolm, on kaks ja on üks – üks on eraldi ja on väljas. 

See toob kaasa suletud keskonda sisse programmeeritud vajaduse – olla ainus - siis teine on, siis teine valib, siis teine peab – siis teisel ei ole teist valikut. Haiget saanud psüühika peab normaalseks olukorda, kus inimene saab tähelepanu ja kohtlemise ja olemas olemise võimaluse alles siis, kui teisel ei ole teist valikut – ei saa valida, peab, on kohustatud armastama, ühes olema.

Valiku võimalusel tehtud valik näitab tegelikkust – osutab võimaluse kasutamist ja enese nähtavaks tegemist – see on tõsi. Täis kasvav inimene võtab vastu olemas oleva informatsiooni – tõde on see, mille inimene valib valikute olemas olemisel. Siis on näha, kas ta valib kõikide hulgast ja on oma otsuses kindel või ta oli sunnitud jääma/ olema, sest sellel hetkel teisiti ei saanud/ teisiti ei julgenud/ kedagi teist ei olnud – see oli sellel hetkel kasulik.

Vanemate patud nuheldakse laste kaela – suureks kasvanud laps mõistab, et vanem käitus temaga täpselt samal moel nagu vanemaga oli käitutud – vanemat ei valitud välja – kasutati võimalust, oldi sunnitud, oli kasulik. Laps sai kogeda seda, kuidas Mees oli Naisega käitunud – Ema nuhtles last Isa tegude eest.

Laps, kes ei ole vanema vaba valik, ei pea tundma süümepiinu ega kohustama, ennast, sel moel valiva inimesega lähedane olema. Ühiseid mälestusi on mõistlik luua selle inimesega, kes neid hetki väärtustab ja ühes oldud aega oluliseks peab – ta teeb selle nimel oma sammud teoks ja nähtavaks - oluline on koos oldud hetk – ühenduse loomine, kogemine ja hoidmine – järjepidevus ja kvaliteet.

Haiget saanud psüühikaga inimese tervenemise tee ei ole kerge – väga palju on inimesi, kes ei tervene kunagi – nad elavad oma elu ära nii nagu see kulgeb ja kuigi see - häirib, närib, on valus – nad võtavad seda enese ainsa võimalusena – teist valikut ei ole, teist teed ei ole – Mina olen selline – Minu elu on selline.

Haiget saanud psüühikaga inimene keskendub rollidele ja suunab ennast rollidesse – ta mängib välja selle, mida tema ei oska lahendada – ta otsib endale rolli, milles ta saab selle, mida ta vajab – ta loob endast rolli, millisena ta tahab olla/ mis talle vajamineva tähelepanu toob.

On tavaline, et ennast rollina loonud inimene kirjutab ise endale etenduse, milles tema saab olla iseendana – rolliMinana. Teda ümbritsevad, temaga ühes olnud on sinna sisse kirjutatud vajamineval moel – nad kinnitavad teda. 

Osadesse kinnitatud on muutuvad ja on muutumatud – muutuvate muutuv elu kajastub etenduses, kuid muutumatu elu mitte – tema on see, kes on enesele valitud rolliMina vastaspool – see, kellega ise ennast võrrelda ja kellega saavad ka teised teda võrrelda – kuid ei tegeliku elu ja teekonna alusel, vaid paika pandud hinnangute ja vaatenurkade alusel – Sina, sellisena. Muutumatu elu ei saa muutuv olla, sest teistsuguse võrdluse võimalus võib tähendada enesele kuuluva show varastamist.

Selle jaoks, et etendus kestaks, enese tingimustel, läheb käiku vaimne vägivald ja manipulatsioon - usu, et saad selle, mida vajad - vajad seda, mida näidatakse olemas olevat - vajad seda, mida ühendav nimetus peaks tähendama - vajad seda, mis jääb puudu ja võetakse ära siis, kui ei ole õige ega vastav ega välja teeninud. Ära võtmisele osutamine loob illusiooni kaotusest - see on osutamine, et justkui oleks vajaminev olemas olnud.

Teise tegevus on sihikindel ja eesmärgipärane - tahtega suunatud - tema on see, kes tahab nii ennast, kui ka kasutatavat, teatud kindlal moel kogeda, näha ja näidata - Mina olen selline/ Sina oled selline. Vahetu on pealispind - selle all on tegelik vajadus - inimene ei taha seda osa iseendast, mis ei kinnita tema poolt etendatud rolli/ rolle - inimene ei ole ise ennast vastu võtnud - tema pealispind on see, mis kaasneb tema vastupanuga tegelikule iseendale. 

Ennast rollina loova inimese tegu on kuri - on alatu valetada seda, mida ei ole ega saa olema - on alatu valetada selle kohta, mida ei valita tõeseks teha. Inimene, kes kasutab teist inimest, enese huvides - loob kujutluse teekonnast, millel tema ise kunagi ei kõnni. Tema ei tunnista enese tegu ega motiive - temal on teise olemas olemist vaja, kuid ta ei hinda teise olemas olemist. Tema jääb valetama enese kohta - teise vastu saab ta olla aus - Vaata ennast - Sind ei taha keegi!

Teadlikkus - see ei ole Minu ega ole see Mina - Mina ise valin, millise informatsiooni kasutusele võtan ja kuidas seda töötlen - vaimselt täis kasvav inimene ei võta tõesena valmis kirjutatut ega ette kujutatut enese aluseks - tema ise kirjutab enese loo ja valib ise enda tee, sest tema teab, kellena tema sellel kõnnib - tema on inimene. 

Vaimne kasvamine on enese tee - vägivaldsest keskkonnast välja kasvada aitab enese vajaduse põhja välja kõndimine - Mina ei vaja vägivalda kasutavaid teisi enese ellu - nn vajamine tähendas teadmist, et teine/ teised on olemas ja sellest tulenevat hirmu - Minule on võimalik haiget teha - see inimene/ need inimesed on selleks võimelised - Minu sees elas teadmine, et Mina pean tagasi minema, Mina pean koos olema, Mina pean ennast seletama - Mina pean selle kogemuse üle elama. Teadlikkus - Mina ei pea - Mina saan valida minna ja olla, kui Mina sel moel otsustan, kuid Mina ei pea - Mina ise ei sunni ennast selleks ja Mind ei saa kohustada selleks.

Marianne

09.01.2026.a