Janu enese järele II - Appi ja aidake - minult võeti vabadus!!!!

 

Huvide konflikt – ühine Meie olemine näib olevat takistatud, kui üks Mina eraldab ennast sellest - ilmneb hetkel, kui suhte üks osapool läheb teise juurde ja ütleb – „See, mida ja kuidas Sina valid teha, ei ole minu vastu hea – mina kogen ennast vähemana.” Edasi algab sageli jama, sest välja valitud sõnad ja lisatud tunded värvivad selle info selliseks, et see näib söömiskõlbmatuna – see, kelle öeldi, valib reageerida vastu/ eitavalt/ häiritult – ta ei vali alla neelata ega öeldu mõtet läbi töötama hakata – tema võtab vaatluse alla enese ja ka teise tunded ning alustab nende lahendamist.

Edastatud info tähendab, et midagi tuleb muuta – teise valikud ei ole olnud head ja arvestavad. Sõnumi sisu - muuda enese käitumist – kõlab sageli süüdistusena, sest sel moel valitakse sellesse suhtuda, kui näidatakse ära, kuidas teise samm mõjutab ja muudab - millest teise käitumise tõttu ilma jäädakse – et kogetakse tundeid, puudub rahu ja vajaka jääb turvatundest. Näib, et otsitakse süüdlast/ tunnetele autorit ja sellepärast kõlabki enamjaolt vastuseks – Ise tegid ka, ise oled süüdi, mina ei pea, mina ei taha! – sest vastu olija kogeb ja näitab välja, et temale tehakse liiga ja temalt võetakse vähemaks.

Vastu reaktsiooni vaadates näib, et esimene justkui tahaks saada teise arvelt, midagi olulist. Õige – tahabki – inimesed, kes mängivad Agressor-Ohver-Päästja rollidemudelis, kogevad sellises situatsioonis, et käivitus mäng ja algas rollide jaotus. Infoga lagedale tulija näitab ennast Ohvrina ja seega jääb järele Süüdlase roll. Ajas on kujunenud nii, et süüdlase osaks saav ei ole hea kogemus ja seega käivitub rollidemaailma lahendus – ilmneb Agressor, kes tahab Ohvri rolli endale ja alustab survestamist ning manipuleerimist, et tõestada ära – tema on see, kellele tehakse liiga – ta on Ohver ja teda tuleb päästa – enese vastutusest vabastada, et tema ei peaks tundma tundeid, millega ta ei vali toime tulla.

Seega on suhet segaseks tegeva loo võtmeks mõistmine - Kes info edastas/ Kes seda kuulis ja mis on nende Kes olijate eesmärk – kas tegemist on mudelimaailmast pärit rolliesindaja(te)ga ja/ või Inimes(t)ega vabast maailmast. Mudelis võetakse infot isiklikult – see vähendab võimalusi, sunnib alistuma, piirab iseolemist ja mis kõige olulisem – nimetab rolli ehk Kes olema, millega inimene näib olevat samastatud – ta ei taha, kuid peab alluma. 

Valest enesest ei saada vabaks enne, kui ollakse ümber nimetatud teise rolli – kuna rollide valik on piiratud ja keegi ei taha olla Süüdlane, siis ei näi inimesel olevat väljapääsu – ta ei ulatu parema rollini – parema iseendani – ta jääb peaaegu ühisest välja ja justkui teistest eraldi, sest sel moel püsib ta kontrolli alla - ta on rollikandjana näha, tema poole saab vaadata rolli kinnitava tähelepanuga ja tõendusi selle rolli kinnituseks leiab, sel moel, ka.

Vabas maailmas nähakse infos positiivset võimalust – enama loomist kõigile, enese kasvamise teekonda ning ühise hoidmist – toetava vastuse ja lahendavate sammudega edastatakse info iseendale ja teisele inimesele – oluline ja väärtuslik. Info olulisust mõistetakse ja seda küsitakse/ oodatakse kõigis neis kohtades, kus see on oluline suhte hoidmiseks, üksteisega arvestamiseks, ülekohtu tegemise vältimiseks.

Mudelis seistakse infole vastu – tõestatakse, et ei pea seda kuulama ega tõsiselt võtma, sest ei olda see Kes, kellele, see näib olevat suunatud ning teatakse, et seda on võimalik muuta ja olematuks teha. Sellepärast näivadki mudelit kasutavad inimesed või sellise valiku teinuga vastas seisu jõudnu, kui tunnetesohu eksinutena – info muutub ja vahetab ka omanikku – miski ei näi pidavat ega hoidvat – selget väljapääsu olukorrast ei tundu – tegemist näib olevat suletud looga, mis on omanikuta tundeid täis.

Rollidemaailmast väljaspool olev vabadus tähendab, et info on ühene, pidav ja uue teabe ilmnedes täpsustuv või möödunu ekslikkust tunnistades, vastutust võttev ja uut teadmist otsiv. Vastutust võttev vabadus ei vaja kontrolli – inimene, kes väärtustab ja vastutab, ütleb ise oma tõese info välja, vajadusel lisab ja teatab muutusest – ta mõistab, et oluline on paika pidava teabe olemas olemine kõigil neil, keda see puudutab.

Mudelimaailmas läbivad mängijad, muutust otsiva infoga kohtumisel, erinevaid faase – eitus/ vaigistamine/ süüdlasele osutamine/ rollides kokkuleppimine ja neist väljumine. Tõusevad tunded – proovitakse neid vältida/ eitada/ teiseks muuta – elatakse teise pihta välja – see on vastupanu rolli, kui valeks iseendaks, nimetamisele. Teisele vajalik näib olevat ohuks iseendale, sest tegemist näib olevat vajaliku rolli ja sellega kaasneva tähelepanu kaotusega.

Konfliktile ei näi olevat lahendust, just sellepärast, et jäädakse kinni kindlasse punkti – nendesse sõnadesse/ mõttesse/ ettekujutusse, mis tähistavad enesele vajaliku rolli kaotust. See on reaalne kaotuse kogemus – teine ei näe/ teise info ei näita mind minuna st rollina/inimesena. Selles kohas valitakse endale toeks tunne – ollakse solvunud, vihane, haavunud, alistunud, kade, raevus, irooniline, kurb jne. Lugu ei leia lahendust – ei ole selget teed iseendani, sest tunne on tee peal ees.

Sellist kaotust tõeseks uskuv inimene on haavunud enese päästja – kõik lahendused on kasutusel – ka teistele haiget tegemine ning ka uuele ja tegelikku olukorda mõista andvale infole kõrvade sulgemine. Temas on tunne, mille põhjuseks peab ta teist – tolle sõnu/ tegu/ otsust. Tal puudub kontakt iseendaga, kui tervikuga – ta vajab õiget rolli, et olla iseendana olemas – st kindlust, et ta kuulub mudelisse ega jää sellest välja – teda ei nimetata igaveseks süüdlaseks. Selle jaoks vajab ta mudelikaaslaste/ peaagressori poolset tuge, infot ja tähelepanu enesele, kui rollile. Ta peab leidma mooduse, kuidas olla õige, vajalik, väärtuslik või kasutama jõudu, et allutada temale kuuluva/ vajamineva rollinime kasutaja.

On keeruline jõuda sellises kohas lahendust toova muutuseni, sest edasi astumist takistavaks faktoriks on hirm – salvestunud tunne ütleb, et elu on ohus – enese päästmiseks on vaja infot, et teine on ohutu/ ohutuks tehtud – too ei muutu teiseks st ei vaheta enese rolli ja muuda sellega lugu, too ei muuda inimest teiseks – ei nimeta teda teise rolli st ei kaota senini olnud rolli, kui inimest, ära.

Selline koht, kus inimene kogeb, et tema ise kaob/ tema roll võetakse ära, on situatsioon, milles toimub läheduseastme muutus mingi sündmuse, otsuse, teo tagajärjel. On vahe vahel sellel, mis oli enne ja sai olema pärast. Selgitust ei jagatud või ei olnud see piisav/ selgelt mõistetav. Üsna tõenäoline on, et see leidis aset lapsepõlves. Selline kogemus tähendas ehmatust ja sisse hingamist – trauma jälge – välja ei hingatud, sest maailm oli ohtlik – vabadus, et olla olemas teada ja tuntud iseendana, puudus.

Laps soovis lahendust – ta edastas oma info, enesele võimalikul moel, et saada/ küsida ise ennast tagasi – ta ootas teise reaktsiooni või tehtu olematuks tegemist, mis kinnitanuks, et tegelikkuses midagi ei muutunud – ta on enesena alles. Inimese kasvamise teekonnal on erineva astmega nn muutmisega muutumisi, kuid tegelikkuses kohanemisega/ toime tulemisega seotud kohti. Mõnikord sai laps ennast tagasi siis, kui ta kasutas manipuleerivaid ja tähelepanu äratavaid võtteid, kuid vahel ta ei saanud, sest muutus oli midagi lõpetav – kogemusi ja kaotusi ei saanud olematuks teha.

Läbielamata enesekaotus on kriisi olukord, mis võib kesta aastakümneid – samm möödunust välja ja edasi on jäänud tegemata. Laps on jahmatanud paigale, sest tegemist on olnud piiride ületamisega – temale kuuluv on ära võetud või teine on seda kasutanud. Tal tuleb paika panna oma uued piirid, kuid selle jaoks on vaja kindlat, paika pidavat ja mõistetavat infot – töödelda seda ning võtta vastu otsus.

Kuid sageli see protsess ebaõnnestub, sest vaenlane on piiride sees – on vaja teha samm kaugemale ja olla eraldi, et elada läbi toimunu, lasta sellel settida ja siis öelda välja enese Mina, kuid elu läheb edasi ja seesama, kes tegi muutuse/ teo/ võttis vastu otsuse, elab ja käitub sel moel nagu ei oleks midagi tehtud/ juhtunud. Too ei mõista oma teo tagajärgi ega ka seda, et vaja on läbirääkimisi, mis ja kuidas saab edasi – millega ja kuidas laps nõustub – mida too vajab, et aidata ennast.

See on keeruline koht, sest lapsel ei ole olemas sellist mõistmist ega ressursse, et ennast aidata – minna ära ja eemale sellest, kes piire ületas – tal ei ole jõudu ega suurust, et panna endast suuremat peatuma ning enesega arvestama. Suurem ei vali vaadata iseendasse ega muuta enese juures – lapsel tuleb seda teha, sest too on vähem ja peab. Seega jäävad ennast hoidvad ja teisele enda väärtust teada andvad pidavad piirid paika panemata – suurem ei tea, millal ja milles ta neid ületab.

Enese selguse poole kasvav laps tahab ja vajab teadmist, et teda koheldakse võrdsena – kui tema annab info – mina olen muutunud – ära vaata ega kohtle mind samal moel ning see ja too ei ole minu jaoks hea – palun muuda oma käitumist - siis sellega arvestatakse ja peetakse tema infot oluliseks ja piiridest lugu. Sellega on lugu nii ja naa – lapse traagika seisneb selles, et ta on laps ja väiksem, kuid vanem on suurem ja tema määrab, sest vastutab ja tahab.

Määravaks, kuidas lugu edasi läheb, saab see, kelle vajadused on olulisemad ja millistena koos ollakse/ elatakse – kas Inimestena või mudelimaailmast valitud rollidena – lapsevanem võib täiesti tõsiselt näha last enesele vajaliku rolli ohustajana või kohustada last olema Päästja, et tagada endale vajalik Ohvri roll ning ka näidata lapsele, et too on Süüdlane, kes oma isekate tahtmiste ja ära kasutamisega teeb vanemale liiga.

Üsna tõenäoliselt kasutab mudelimaailmas kasvanud laps sama lahendust mujalgi ja veel tõenäolisem on, et ta on samastanud ennast väärtusetu Süüdlase või Päästja rolliga, kes püüdleb Ohvri rolli poole, et vabaneda enese jaoks valedest kohustustest ja ülejõukäivast koormast. Selle kõige all on peidus vajadus jõuda tagasi iseendani – selle Lapseni, kes oldi enne muutvat hetke. On vajadus jõuda tagasi iseendani, et anda enesele aega panna paika iseenda piirid ja öelda need välja ning seejärel kasvada sealt edasi.

Mudelimaailmast rolli valinul ja enese sellega samastanul puudub kontakt iseendaga, kuid tal on olemas tunne, mis tähistab möödunus asuvat võtit – võimalus minna tagasi, avada ise ennast ja mõista, mida ja miks ta tundis – anda endale võimalus olla Laps ja lubada kogeda oma tunnet ilma piiranguteta – tunne tõuseb pinnale, sellele saab anda nime ja sisu ning seejärel, mõistes oma kogemust, lasta sel minna ja kasvada sellest kohast edasi.

Nüüd jõuame tagasi sinna, miks täiskasvanud inimeste läbirääkimised ja muudatusettepanekud ei õnnestu – tegemist on mudelimängu valinud lastega, kes keelduvad oma tunnetest – keegi teine on nende autor ja, kes protestivad muutuste/ muudatuste vastu, sest väldivad iseenda, kui kindla rolli kaotust – nad ei tunnista möödunut, kui võimalust – nad ei võta vastutust iseenda ja oma loo eest, vaid vajavad täiskasvanut/ süüdlast, kes vastutaks ja päästaks kordusest. Nad väldivad kordust – taaskordset kogemust, et neist ei piisa, nad jäävad alla, peavad olema valmis ja vaenlasega ühes enne, kui nende piirid on paika pandud ja peatavad teise.

Marianne

08.05.2024.a

Elu mudelis II - Ärkamine vabaduse sisse

 

Erinevad väärtushinnangud – see on enese või ühine põhi, mis peab – see on tase, mis püsib – selle peale ehitatakse ja sealt kasvatakse edasi. Vanast välja ja edasi astununa, ehk Inimesena kasvanuna, tõstetakse energiat – põhi, mis peab, on algusest kõrgemal/ teisalt ka madalamal, sest üha enam on mõistmisi – tase, mis püsib, tähendab enamat, kui oli alguses. Kui, edasi kasvades, toimub uute piiride paika panemine või tahetakse muutust olevas ja tunded tulevad mängu, siis selle aja põhi ja tase on see, millel on peatuma jäädud – sellest allapoole enam ei laskuta – madalamat energiat ja väljendusi ei kasutata ning seda põhja/ taset lõhkuvat ei valita.

Perekonnas ja ka suguvõsas on vahel nii, et kõik need, kes on olemas, ei ole kõigi jaoks ühel ja samal moel olemas. Olijatel tehakse vahet – mõned on inimesed nii nagu inimesed ikka – erinevad küljed ja tegemised – on nii head, kui ka halba, kuid omasid ei jäeta – on sekeldusi ja lahkarvamusi, kuid kõik jäävad alles. Kuid siis on seal mõned, kellele valitakse vaadata Agressor – Ohver – Päästja rollidemudelist lähtuvalt – ei inimesena, vaid kindlas rollis olijana.

Selleks, et mudel oleks töökorras, on vaja teatud rollide esindajaid – neid, kes kokkuleppeliselt ja nõusoleku andnuna mahuvad nimetuse Ohver või Päästja alla, kuid, kes tegelikkuses valivad vahetada oma rolle ja vajadusel väljenduda Agressorina. Enamjaolt on olemas üks – nn peaagressor, kelle huvides mudel on loodud ja kelle tõde ning eesmärke see kannab – teised on sinna liidetud või liitunud.

Mudelis mängijad valivad näha teineteist inimestena, kellel küll on üksteisega vahetevahel raskusi ja erimeelsusi, kuid kõik on vajalikud ja kõigiga minnakse koos edasi. Kuid AOP rollidemudelis on olemas üks selle olulisim liige, kelle kohta samad võimalused ei kehti. Selleks, et mudel saaks olema, on vaja ühist vaenlast ehk Süüdlast, kelle pärast ja kelle tõttu. Mudeli looja ehk peaagressor nimetab Süüdlase. Vahel on see keegi kusagilt mujalt, kuid aegajalt valitakse selleks üks omade hulgast – keegi samast perekonnast/ samast suguvõsast.

See on keegi, kellega on mingi tunnetega seotud lugu pooleli jäänud – mõlemad on pretendeerinud ühele ja samale kohale, näinud ennast, ühes ja samas loos, ohvritena, tundnud ennast teise poolt vähendatutena ning tõenäoline on võimalus, et on toimunud ka teisendamine – on oldud ühe ja sama rollimudeli liikmed, milles peaagressor oli hoopis keegi teine, kuid siis loodi, enese tunnetega toime tulemiseks, selle sisse teine mudel, milles on võimalus saada pealiku ehk Ohverkesonagressori roll endale.

Sel moel oligi kord olnud ning see lugu jätkus, kui selle teise mudeli loojast sai uue aja mudeli Süüdlane – tolle aja lahendus kaotas aktuaalsuse, kui inimesed kasvasid ja asusid erinevatele teedele, kuid mälestused jäid ja omal moel mängiti alguse lugu edasi. See varjutas tagatausta ja määras paljutki. Kunagine allajääja, kes nägi ja koges ennast nii esimese, kui ka teise mudeli ohvrina, tahtis võimu ja kontrolli, et ise dikteerida ja määrata – olla tunnustatud Ohver, kuid tegelikkuses vajas ta kogemust, et tema on, vana aja mudeli peaagressor. Inimeste ja rollide piirid olid hägustunud – mäng oli saanud reaalsuseks ja eesmärk viidi täide – inimene kadus inimese kõrvalt – järele jäi Süüdlane.

Kui minna ajas tagasi ja vaadata mudelite loo algusesse, siis esimesena astus lavale – kahe õe mudel – teine õde sündis peale esimest – teine justkui vähendas esimest, sest oli tervem ja vajalik – poleks ju sündinud, kui esimesest oleks piisanud. Vanem õde tundis ennast viletsamana ja nägi ennast ohvrina – õde võttis temale kuuluva tähelepanu ja hoidmise ära. Mudel sai uue suuna ja sisu, kui õdedest said palju suurema verest punase mudeli osad – need, keda nimetati Vaenlasteks/ Süüdlasteks, kuid kes ise kogesid ennast Ohvritena, keda karistati, kellegi teise tegude eest.

Inimene, kes nimetab ennast Ohvriks, vajab süüdlast – seda, kelle pärast kõik valeks osutatu on olema saanud – tema vastu saab kasvatada viha, et suuta olla enesest suurem ja tulla toime ebaõiglusega. Ebaõigluse alla liigitatakse kõik see, mis on olnud vajalik, kuid millest ollakse ülekohtuselt ilma jäänud – seda ei ole saadud või see on ära võetud. Enesele vajaliku iseenda kaotuse näol on tegemist veel läbi elamata kriisiga - ei ole edasi astutud sellest kohast, kuhu kunagi jäädi siis, kui ei oldud nõus selle rolliga, kelleks oldi mingi ehmatava sündmuse/ otsuse tagajärjel nimetatud ja ei saadud tagasi seda iseennast Kes oli oldud. Tegemist on lapse tasandi ja vastutuse võtmise vältimisega.

Suureks kasvavad inimesed lubati kodumaale tagasi, kuid punane aeg oli jätnud nende sisse oma jälje. Alguse mudel jäi alles – see püsis varjudes ja andis tooni lugudes. Siberis olid mõlemad õed olnud Ohvrid, kuid vanas mudelis oli vaja rollid ära jaotada – kumbki ei soovinud lahti lasta Ohvri nimest – omal moel olid mõlemad õed ennast selle rolliga samastanud – põhjendus enesega toimunule - ja lisaks sellele kasutas üks õde seda, kui võimalust, et oma igapäevaelus toime tulla - abi ja toetuste küsimine riigilt ja töökohast.

Teisena sündinud õde sai lapsed ja moodustas ajas neist oma mudeli – seal oli ta Ohver, kelle lastest pidid saama päästjad, kuid kellest tegelikkuses said uute kannatuste eest vastutajad - süüdlased. See mudel ühendati alguse mudeliga 41 aastat tagasi. Õdede vahel sündis suur konflikt – mõlemad nägid ennast ohvrina, kuid ei toimunu eest vastutavatena – ühes olid nad ühel meelel – teine oli süüdlane.

Teisena sündinud õde soovis olla ainus ja õige Ohver – ta ootas lastelt kuulekust ja päästmist. Mina olin üks nendest – mina kogesin, et minule oli liiga tehtud – täiskasvanud ei vastutanud - ema oli see, kelle sammud ja teod olid muutnud minu maailma juba enne, kuid see, teoks tehtud otsus, et tädi on keelatud, ületas minu nõustumise/ allumise piirid – ema oli süüdi ja mina valisin selleks, et päästa ise ennast, päästa oma tädi – läbi aja tõendasin emale, et tädi on väärt ja on inimene. Ema valis osutada ainult vigadele ja valedele – ei ühelegi heale ega õigele omadusele, teole, väljendusele – tädi oli Süüdlane, kuid ei Inimene. 

Mina ei jätnud tädi - alguses kasutasin valet ja varastasin raha, et sõita tema juurde. Hiljem olin vaba valima ja tädi jäi minu elus olulisimaks inimeseks - osaliseks kõigest ja osa saama igast tähtsamast sammust. Sama jagasin ka emaga, kuid ema ma ei valinud sel moel enese lähedale, sest ema valis, kui nad olid ühes ja samas kohas, sõdida tädiga rollide nimel  - sellepärast, et vältida huvitavaid tagajärgi, tuli, minul ja hiljem ka minu lastel, valida - kes, kus, kuidas ja millal. 

Tädi ei võtnud kunagi oma osa eest vastutust - ta ei näinud oma osa selles, kuidas õelapsed ja hiljem ka õe lapselapsed kandsid täiskasvanute tegude tagajärgi - vajaduste nimel vähendati olemas olevat. Tänaseks on tädi valinud mudelimaailma ja kindla rolli sellest ning allumise Ohverkesonagressorile - minu perekonnaga on selle valiku tagajärjel suhted katkestatud, sest me ei allunud mängule, vaid soovisime vabadust ja muutusi. Jep - nendega ei nõustutud.

Kus on sinna antakse lisa – viis erinevat, kuid peamiselt samade osalistega, AOP mudelit, millest sai ajas üks suur segadus ja milles süüdlased küll vahetusid, kuid sõelale jäi kolm peamist. Mudelid nende loomise järjekorras - ema ja tema õe oma – süüdlane oli teine, ema/ tema õe/ tema perekonna ja punase aja oma – süüdlane oli kindlaks määratud, ema ja tema laste oma – süüdlane vaheldus, minu ja minu õe oma – süüdlane vaheldus ning kõige lõpuks ühendas minu õde kõik mudelid üheks ja määras ühise süüdlase – see roll jäeti minule.

Mängijate jaoks kaotasin mina, Inimesena, väärtuse – minu olulisus seisnes oma rollis püsimises, sest see tagas vajaliku rollide jaotuse ja andis Ohverkesonagressorile turvatunde ja kõige üle kontrolli võimaluse. Selle jaoks, et paigas ja paigal püsiksin, kasutati erinevaid manipuleerimise vorme – info moonutamist, tähelepanu suunamist ja ühes kohas koos olles väga laia spektriga kohtlemist – põhja ei olnud – kõik oli lubatud.

Ei saa öelda, et ma ei oleks tajunud valet ega näinud vahet – inimeste sõnad ja teod ei läinud kokku – oli olemas siledam pealispind, mille pragudest paistsid teistsugused värvid ja sööstsid välja erinevad reaktsioonid. Mina ei olnud võrdne teistega - inimlikkus minu puhul ei kehtinud ja minu info nimetati valeks/ ebaoluliseks. 

Tegemist oli vähendamisega – väärtusetuna näitamise ja kohtlemise aktid selleks, et tagada õigete rollide kandmine. Mina proovisin muuta ja näidata võimalusi, et olla nähtud ja kasvada mudelis inimesena, kuid see osutus võimatuks ülesandeks ja ka enese muutmine, et ulatuda teistsuguse rollini, ei viinud soovitud tulemuseni - õde lõpetas inimeste tasandil suhtlemise, et kindlustada enesele vajaliku rolli allesjäämine ja õukond ühines tema toetuseks.

Kõigile mudelimaailmadele on olnud ühine, et inimesed varjasid ja moonutasid infot, aegajalt esines agressiivseid hetki – kontrolliti rollide paika pidavust, prooviti vahetada rolli või välditi nende vahetust. Omane oli ka see, et ei tegeletud suhete kvaliteedi tõstmisega - enese areng ja iseenda tundmaõppimise vilju ei kasutatud ühise elu parandamise jaoks – inimesi võeti ja jäeti ning koheldi omanditena, kuid ei vabade hingedena. Mudelis seisab elu paigal - korratakse lugu ja sellepärast elasid kõik oma vaba inimese elu kusagil mujal – eraldi mängukaaslastest.

Kui osalised olid mingites kooslustes koos, siis mingil moel oli mudel kogu see aeg töös – mitte üks suhe, nendes mudelis osalejate vahel, ei ole olnud terve ega ole viidud seda sellisele tasemele, et inimene oleks tundnud ennas Inimesena hoituna ja mõistetuna – hirm, olla vale ja jääda enesele vajalikust ilma, tagas kuulekuse ja allumise ka siis, kui rollidemäng ei olnud pealispinnal aktiivne.

Olen teistest alati erinenud – olen ainsana rääkinud ausalt välja selle info, mis minu arust on tegelikult takistanud suhteid ja näidanud inimeste vahelisi vahesid ning lõhkunud tervikut. Seda nimetati süüdistamiseks – olin väidetavalt negatiivne ja ülekohtune. Mitte keegi ei valinud mõista - valiti vältida ja hukkamõista. Ma ei olnud ju mudelimaailma liider, vaid autsaider – see, kes oli süüdi - teisisõnu vastutav teiste tunnete ja neile osaks saanu eest - rollivahetus ei tulnud kõne allagi.

Hoolimata kõigest jätkasin oma kasvamise teed ja ajas settis välja oluline – minu sündimise eesmärk – olen oma suguvõsa kriisi-mänedžer. See on inimene, kes sünnib ülesandega tõsta oma suguvõsa energiat - ühendada möödunud ja tänase aja väärtushinnangud. Minu teekond ja erinevad huvitavad kogemused sellel on olnud õppetunnid selle jaoks, et ma kogeksin ise läbi selle, mis ei ole nii nagu on hea, õige ja vajalik suguvõsa kestmise ja kõrgema vibratsiooniga energia edasi viimise jaoks – möödunu ühendamiseks tulevikuga. 

Olen tunnetanud ja töötanud kogutud info läbi ja lasknud oma lood lendu - lõin failid selleks, et mängus osalejad saaksid võimaluse mõista enese ja teiste mängitud lugu ning teha vahet endal, kui erinevate rollide esindajatel ja päris iseendal. Iga inimese tee on tema enda valida ja saatus enese luua.

Üleeile ja eile toimusid kaks tõsist eksamit – vana aeg ja mina kohtusime – mudelienergia proovis oma hambaid ja näitas enda tegelikku palet. Ma kõndisin sellest kõigest läbi ja olen oma järjekordsed eksamid sooritanud – kohtudes, enese kogemustega kaugemast ja lähemast minevikust – valisin vabaduse ja enese väärtuse. Mõistsin, et olen vaba – olen olemas, kuid ma ei pea kuuluma sisse ega vahele. Oluline olen mina ise – ei kindel roll, vaid iseenda olemas olemine – järgmine samm sünnib minust sinna, kuhu ise valin astuda.

Mõistsin, et kui ma läheksin ja osaleksin seal, kus on teised, kes mängivad edasi, siis ma annaksin oma panuse mudelimaailma energia alles hoidmiseks. Mõistsin, et kuigi tegu võib olla olulise koos olemisega ja inimesed näivad koos olevatena, siis tegelikult seni, kuni mudelimaailm on alles, siis see mõjutab kõike ja kõiki. Kui omad valivad teha vahe omade vahele ja nad ei ole tegelikkuses üks ning sõnad ja teod ei ole samad, siis ei pühitseta rõõmu ega toetata leinas, vaid hoitakse alles ja antakse edasi vana – ühise väärtushinnangud lähtuvad mudelimaailma rollide alleshoidmisest ja neisse nimetamise loogikast ning põhi on olematu – sõjas on kõik lubatud.

Vähendades seda teist, kes seismas samas, kuhu ka ise ollakse sündinud – näidates ja koheldes teda kindlas rollis olijana, kuid väärtusetu Inimesena - vähendatakse ise ennast. See tegevus lõhub tervikut ja see tähendab, et ei austata eelkäijaid, ei hinnata olijaid ega mõelda järeltulevate põlvede peale - see ei ole minu valik ega lähe kokku minu väärtushinnangutega - täna hommikul tõmbasin järjekordse selge piiri mudelimaailma ette - mina ei vali kaasa mängida suletud loos.

Marianne

07.05.2024.a

Elu mudelis I - Sina ei püüa mind!

 

Vahel tuleb ette, et on vaja selgust – näha teist sellisena nagu too tegelikkuses on – millisesse kohta ja mil moel ta asetub, teada tema tagapõhja ja motiive, et milleks ta valmis on – mõista täpselt, kus ja milles on tema põhi – väärtushinnangud – kuhu jääb ta pidama ega vali teha järgmist sammu sellel teel, mis tooks kaasa - olemas oleva/ teise, kes enese kõrval – vähendamise. Vaja on selgust, kas teine jätab tegemata teo, ütlemata sõna, võtab vastutuse, et ei kogetaks valu, hülgamist, reetmist.

Inimene, kelle soovid ja eesmärgid ei ole ausad – tema sõnad ja teod lähevad lahku – kardab tähelepanuvalgust, mis näitab välja tema tegelikkuse. Kui küsida sellise inimese käest – kuidas, mis ja miks tema, siis ta kindlat vastust välja ei ütle, tal justkui puudub selge arvamus, ta põikleb kõrvale ja jätab asjad õhku, ta vahetab meelt ja värvi ega püsi paigas, ta valib vaikida või püüab tähelepanu suuna teisale keerata, ta reageerib agressiivselt vastu või näitleb enese vähemust - on tõeliselt alandlik ja vähem.

Ta ei seisa kindlat ja selgelt – ei ole, nii temale endale, kui ka teisele, ühest mõistetavust. Ta ootab, enne enese välja näitamist, teise poole samme ja väljaütlemist, määramist ja ettenäitamist ning ka seda, et teine võtab ise vastutuse. Ta valib vaikida või osutab ennast piiravatele takistustele või tegevusest vabastavatele põhjustele siis, kui on arutluse ja paika panemise aeg – see on koht, kus on võimalus olla osaline teekonna suunal, eesmärgi nimetamisel ja olulise sammu astumisel või tegemata jätmisel – ta ei vali võimalust määrata ausalt edasise kulgu, sisu ja kvaliteeti.

Sellel, kes tahab tegutseda ja kuhugi suunduda, on vaja vastuseid, et ta saaks teisega arvestada. Sellel, kes soovib valida teekonda ja jagada ühist, on vaja vastuseid, et ta teaks, kuidas ja kus teine on, mida teeb ja, mille eest vastutab. Sellel, kes pulbitseb ja puistab välja erinevaid ideesid ja ettepanekuid, on vaja vastuseid, et milline neist on teisele vastuvõetav ja toetust leidev. Sellele, kes näeb, et teises on tundeid ja teisega on segadust, on vaja vastuseid, et olla toeks ja mõista.

Sellise inimesega, kes varjab ja varjub, koos olemine ja teekonna jagamine on mitme valikuga võimalus. Elu ootab elamist – on info andmine ja on vastuse ootamine – kuid, kuidas saada see õige – tegelikkust näitav vastus kätte, kui selgust ei valita vastuseks. Siis proovitakse anda aega ja lisatakse infot, et kuulda otsust, sest tahetakse astuda/ valida/ tegutseda koos. Siis võidakse valida välja näidatut uskuda ja lähtuda sellest, et see on tõene. Siis valitakse väljendada tundeid ja varjujat "süüdistada", kuid tegelikult väljendada oma hirme ja näidata võimalikke tagajärgi.

Siis võib, vastuste vähesus ja selgusetus, tuua üsna tõenäoliselt kaasa selle, et seda inimest jäetakse millestki välja ja kõrvale – otsustakse ka teise eest ära, tehakse kõik vajalik/ välja valitu ise ära. Siis võib küsija, kes oli oodanud, et teine seisab oma kohal ja vastutab enese eest, minna ära, sest elu tahab elamist ja soov on minna edasi – iseenda valikud ei olnud ühised valikud – teine ei valinud, nähtavalt ja selgelt, astuda ühes.

Jah, selge on, et teine ei tee ennast nähtavaks, kui tema varjude taga on motiiv – inimene, Inimesena, ei saa anda enese vastust, kui ta tahab osaleda või on osalemas Agressor – Ohver - Päästja mudelis. Ta ei vasta, kui see ei ole tema rolli etteaste. Ta ei vasta, kui ta ootab enesele sobivat rolli – märgusõna, mis nimetab teda. Ta ei vasta, kui tal on vaja küsijat kindlas rollis olevana – eesmärk on panna toda mänguga ühinema. Ta ei saa vastata Inimesena, kui selles kohas on huvide konflikt – tema roll, mis hoiab alles temale vajaliku mudelikoosluse, on olulisem, kui enese samm ja info Inimesena.

Marianne

07.05.2024.a

Janu enese järele I - Kannatliku kannataja kannatus

 

Inimesed kestavad ja jaksavad kanda paljutki, sest liigagi tihti valitakse vaikida, leppida st nõustuda ja valida enese/ teise vähendamisega selle nimel, et on midagi, millest ei taheta loobuda või mida ei taheta lõhkuda – sest siis peab olema see, kellest saab süüdlane ja tuleb olla see, kes peab ise vastutama tagajärgede eest – muutma ise ja üksinda enese elu. See elu on Agressor – Ohver – Päästja mudelimaailm, mis hoolimata oma ebameeldivusest ja vägivaldsusest tundub mõnikord ainsa ja õige valikuna.

Kuid ka selles maailmas tuleb ette nii nagu tavalises eluski, et ükskord saab mõõt täis ja siis soovitakse selgust, et kuidas ja mil moel edasi, kui kõigega enam ei nõustuta – liiga palju on olnud jama ja kaotatud on midagi enese jaoks olulist – tahetakse rollivahetust, kuid ei mudelist välja jäämist. Ka tavaelus, kui on lastud asjadel minna ja pole tegeletud põhjani välja, siis tõusevad tülid ja seisavad vahel arusaamatused. Katsumusterohke on teekond teisele kaldale – jõuda, tunnetest ja mustritest/ uskumustest ja kindlatest rollidest takistatutena ja pimestatutena, selge iseenda ja/ või suhteni.

Suhte selgitamise ehk tegelikkuses selle kõrgemale tõstmise katse, sest tegemist on inimeste, Inimestena, koos tehtud töö läbi kasvamise võimalusega – algab nagu tavaliselt – tunde aktiveerumisega – sageli on selleks hetk, milles kogetakse, millegi kaotust – mingil moel saadakse haiget/ tuntakse ennast puudutatuna. Inimene reageerib tundena/ tundega – solvumine, vihastumine, hirm, vägivald, enese vaigistamine jne.

Tegemist on erinevat värvi ja võimalusi andvate lahendustega, mille sisu on tegelikult üks ja seesama – kogeti isikliku või Meie piiri ületamist ja selle tagajärjel tuleb ette võtta arutelu, kas ainult endas või koos teisega, et otsustada ära läheduse aste. Selleks tuleb anda ja vastu võtta ning töödelda erinevat infot.

Läheduse astme ja suhte sisu muudatuse vajalikkust tunneb ja näeb see inimene, kes tunnistab endale, et tegemist on erinevate kaalukategooriatega – mis ja kuidas on see, mida tema endale lubab ja mida mitte - mida ja kuidas tema panustab – teise valik/ panus ei ole sama väärtusega – see näitab tõsist erinevust vaataja kahjuks. Nüüd peaksid toimuma läbirääkimised – mida ja kuidas on võimalik muuta, millega nõustutakse, millega mitte – paika tuleb panna mõlemale mõistetav ja selge tee sellest kohast edasi – täpne info, kuidas.

Mudelimaailmas olija, kes ei ole jõupositsioonil, valib solvuda – sest tema roll ei näe ette võimalust muuta, mudeli sees, oma elu ja tingimusi – tema ei saa sobivat ja turvatunnet pakkuvat vahemaad, sest temal ei lubata, ei ole võimalik – tema peab olema õige – see on pealesunnitud vale koos olemine – vaenlane on piiride sees. Selle jaoks, et kohustada ennast olema õige mudelimaailma juhile/ omanikule, valib ta enesele valetamise - enese hülgamise, öeldes – mina ei saa olla Mina, sest muidu ma valiks teistsuguse vahemaa.

Mudelimaailmas olija, kes on jõupositsioonil või omab tolle soosingut, kasutab enesele lubatut – jõudu ja allutamist – korrale kutsumist ja kontrollimist. Vahemaa kahe vahel jääb samaks või lüheneb, sest sel moel saab vajadusel kiiresti reageerida. Kuid vahe maa võib ka suureneda – vale seatakse enesest võimalikult kaugele.

Jõu kasutamine tähendab, et toimub hirmutamise/ vähendamisega allutamine – muutust soovinu nimetatakse Süüdlaseks ja seega vastutajaks – mudelimaailmas tähendab see seda, et süüdlase ülesanne on olla püüdlik – anda oma elu selle nimel, et jõupositsioonil olija on rahul – tolles on rahu siis, kui temas ei ole valed tunded ärkvel. Kaugemale asetamine tähendab ka jõulist infot, et Süüdlane ei saa iseennast ehk teist rolli kätte – püüelgu kontakti poole – ilma kontaktita ei tule muutust.

Suhte selgitamist alustatakse info jagamisest – Mina ... / Sina ... . Teele lähetatakse erinevad sõnad, mis püüavad edasi anda tundeid, kogemusi, mõtteid, soove – kuid näitavad välja ka sisemisi ja välimisi reaktsioone ning eesmärke. Igal ühel on olemas oma Tõde – enese info, kuidas ja mis on enese sees ning ka selle kohta, kuidas ja mis toimus väljas – see, mis ja kuidas puudutas vastu või tõestab ühte koma teist. See punkt ei tekita vaidlust - tõde erineb teise omast - ja just see fakt põhjustab võitlust oma Mina eest. Edasise võtmeküsimuseks saabki, kuidas lahendada kahte ühele teele astumist takistavat tõket.

Ühisele lahendusele jõudmine ei ole kerge tee isegi siis, kui mõlemad on piiravatest rollidest vabad – on Inimestena. Sellest raskem on see sel juhul, kui mõlemad valivad enese rolle mudelist ning eriti raske on see siis, kui üks on Inimene, kuid teine valib rollide vahetamise ja neisse surumise lahenduse – erinevad tasandid, vaatenurgad ja eesmärgid segavad jõudmast täiskasvanute, kui võrdsete tasapinnale ja ühise eesmärgi nimel koos tehtavale – enese kasvamise - tööle.

Lapse positsiooni valinu valib kasutada jõudu ja manipuleerimist - vähendamist, agressiooni, vaikimist, süüdistamist, vastutuse vältimist, valetamist. Agressor – Ohver – Päästja mudelit hoitakse töökorras - st rollid on „õiglaselt” jagatud ja kontrolli all - infoga manipuleerides. Selline Maailm vajab kontrolli, sest mudeli sees, mudelis olijate poolt edastatud ja kasutuses olev info tuleb üle kontrollida – – õiget infot varjatakse, seda moonutatakse, et seda saaks mitmeti tõlgendada ning info ei püsi paigal - enese sõnad ja teod pannakse teise arvele või kaotatakse ära või keeratakse ümber  –  see on manipulatsioon meeltega - inimene ei näe seda, mida ta vaatama jäi - info moondub, kellegi varjatud vajaduste ja eesmärkide järgi.

Kui ei ole selge, kui ei ole kindel, mis on mis, siis inimene tunneb hirmu. Hirm on selge /avaliku/ kindla teabe puudus – jõud ja võimalused on selle käes, kes teab alguse tõde ja kelle võimuses on määrata mudeli tõde. Kontroll ja mäng infoga – kas enesel on, enese jaoks, õige roll, kui ei ole, kas see on saadaval, kas rollid on vajalikul moel jagatud, kas keegi tahab rolli ära võtta, mida ja kuidas rolli hoidmiseks peab tegema/ ei tohi teha. Sel moel on inimesel kindel ja sihipärane tegevus olemas ning ta ei tekita mudelis segadust - ta ei vali otsida taga ise ennast, Inimesena, sest ta vajab ennast rollina.

Lisaks sellele, et hoida inimest rollidemängus kinni, on kasutusel mudelimaailma mõjusaim infot edastav ja muutusi teostav ning mängijaid rollidesse kinnitav/ neist vabastav relv – tähelepanu. See on kindalt suunatud, nn ühise eesmärgiga teostatud vaatamine ehk rollidemudeli tõe ja nimetuste esitamine - see võib nõrgema inimese viia erinevate meeleheitlike tegudeni ning ka enesetapule lükata siis, kui inimesel justkui ei ole enam olemas iseennast, Inimesena, ja ta ei ulatu selle iseendani, kellena ta ennast teab/ tahab olla - talle ei anta seda rolli, mida ta mudelist vajab.

Marianne

06.05.2024.a

See, mida ma vaatasin, ei olnud see, mida ma nägin

Olen kõndinud edasi ja sellega seoses on vahetunud Maailm ja muutunud vaatenurk - kindlate rollide valikuga mudelist välja astununa ei ole minu vabadusel enam piire. See tähendab, et ma ei vali enam osaleda mängus, kus teemasid ja probleeme lahendatakse vanal moel - ülekirjutades/ vaigistades - st näiliselt tegeleti, kuid tegelikult hoiti alles. 

See oli selline tegevus ja kogemus, mida sai nimetada peaga vastu seina tagumiseks - olin oodanud, vanas liivakastis, millegi või kellegi järel, et teha oma samm edasi/ teisale/ välja - väljendatud soov, ilma tegeliku tahteta edasi astuda, ei toonud kaasa muutust - säilis illusioon, et toimub liikumine, kuid tulemust ei olnud näha, sest liigutust ei tehtud teoks - ei tehtud sammu kaasa või ennast nähtavaks, vaid seisti paigal, sest tegelik eesmärk oli milleski muus/ kusagil mujal.

Minus on kergus – möödunus olid, olevas hetkes ja ees ootamas on erinevad kogemused, millega tulin ja tulen toime – astun sisse – elan läbi – astun välja. Tee läheb edasi, mitte miski ei seisa paigal – ka mina mitte. Mina ei ole täna enam see, kes ma olin eile - eilne mina ei kadunud ära - mina ise, teadlikult, ei vali enam olla, kõiges ja kõikjal, eilse väljendusena - olles edasi kasvanud, siis selleks, et edasi astumist jätkata, on minus kaasas kõik oluline ja vajalik - oma kogemuste eesmärki mõistes - välja settinu.

Marianne

03.05.2024.a

Aliena vitia in oculis habemus III – Enese elu elamisega tuli toime tulla

 

Küll oleks inimese elu lihtsam, kui kõik see, mis ja kuidas tema elus on – see sobiks talle sellisena nagu see on. Siis ei oleks vajadust ümber muuta, teiseks teha, midagi ära keelata, kuidagi teisiti tahta – et saaks teisel moel kogeda ja valesid tundeid ei oleks. Võik, kuid ei ole. Juba enese algusest alates ei ole – kõik, kes juba kohal või tulevad järgi, on isekalt iseenda moodi – ikka ise ka.

Üsna esimese asjana õpib laps selgeks mõtte – Mina ei taha! - seda, mis ja kuidas on, tahetakse teisel moel – et oleks luba küsitud, et oleks arvestatud, et oleks aega sammu valida, et oleks võimalus peatada ja teine valik teha. Tagajärjed puudutavad, sest koos olijad tahavad, teevad ja valivad sel moel, et koos olemist ei ole hea kogeda.

Kas siis, kui inimene ise saaks valida, võtaks ja valiks ta välja need lood ja inimesed, kellega ootab ees ilus teekond, õnnelik lõpp ja kestaks harmoonia – ema enesele sobivana, isa endale õigena, õde endale vastuvõetavana, vend parima valikuna, laps täiuslikuna jne? Kui sel moel oleks võimalik, siis ei oleks võimalik õppida seda, mille jaoks on tuldud ja aeg antud – õiges keskkonnas ja õigete inimestega ühes – parima tulemuse nimel.

Koos olemisi on raske taluda, kui pole enese jaoks õiget – pidet, mis hoiaks ja toetaks. Väikene inimene vajab - Maailma turvaliseks tegijat - enese ümbritsejate hulgast. Õpetavad koos olemised tagavad selle, et on hetki ja aegu, mil kestab turvatundeta olemine – on neid, kellega koos on turvalisem ja on neid, kellega koos ei näi sel moel üldse olevat, kuid ei ole ühtegi päris õiget – tervenisti ja alati olijat. Maailm on ohtlik paik.

Siis, kui alguse teekond kestab, ei ole lapses oskust ega teadmist küsida – mille jaoks see lava/ lavastus/ kaasnäitlejad/ rollikaaslane minule vajalik on või mina teisele. Eluga tuleb toime tulla – ellu tuleb jääda. Elust saab võitlus nende jaoks, kes juba sünnivad või keda haaratakse Agressor – Ohver - Päästja mängu või kes ise loovad endale selle mudeli, milles mängida – kindlad rollid, piiratud võimalustega – negatiivse ja positiivse tähelepanu vaheldumine. Võimalus olla tõstetud, kuid ka vähendatud – võimalus võita, kuid ka kaotada. Selles mängus kaob inimene – oluliseks saab nimetamine – mäng õige rolli nimel.

Alguse aastatel on tegemist selle sama supi keetmisega, mida lürbitakse järgnevad aastakümned. Kõik see, millega kohtutakse ja, mis puudutab ning selgeks õpetatakse/ õpitakse, lisatakse katlasse – kokku saab olema äärmiselt huvitav tulemus. Väga sogane ja segane lugu – kõik ei ole oma ja kõik ei ole enese mina – osa kuulub teistele ja osa TundeMinale – enese teekond on harutada möödunu lahti ja lah(j)endada ära – leida ise ennast üles.

Alguse aastatel tuli ette hetki, mil ei valitud olla kooskõlas ega tasakaalustada tagant järgi – lapse piire ei tunnistatud, tema soove eirati, talle ei antud sõnaõigust ja temast sai, kellegi teise tunnete põhjus ning sihtmärk. Teekond eneseni ongi seotud iseenda piiridega – nende tunnetamisega ja nähtavaks tegemisega – iseendana seismine, et ei oleks kahtlust ega mitmeti mõistmist. Enese aus tõde ja iseenda eest vastutuse võtmine. See – siin – olen mina - Inimesena.

Tants ja trall läheb lahti, kui piire hakatakse välja ütlema ja neist kinni pidama ning eriti siis, kui, lisaks sõnadele, järgnevad teod – piiririkkujat kostitatakse tagajärgedega. AOP rollimudelis ei ole kõigi piirid lubatud – elu õpetab, et soovituslik on need kaotada/ nähtamatuks teha. Ellujääv inimene harjub sellega – ta kaotab iseenda.

Iseenda teele pääsenu ei vali enam kõike ja kõiki sel moel nagu vanasti ja võib-olla, et mõne ees sulgeb ta ka ukse – ta ei taha oma ellu seda, kes ei olnud hea. Vabaks ja lahti pääseda aitab põhjus - kui mina ise ei valinud ja minule ei sobi, siis mina ei pea, kui mina ei taha. Enese otsusega valeks kuulutatu on kohustus, mille saab kõrvale jätta.

Inimene tahab olla vaba – vaba enese tunnetest, mis kasvasid aegade hämaruses. Ta ei taha neid mängukaaslasi, kellega koos tunded avaldusid – ta ei taha sellist iseennast, kellel polnud pidavaid piire ja, kes jäi alla. Ta otsustab ise ennast päästa – tema valik on vabaks murdmine – valitakse väga erinevad meetodid, kuidas ja mil moel teisele ära tõestada, et enese piirid on olemas ja need peavad – teisel tuleb arvestada ja alluda.

Läheb lahti piiride sõda, sest kuigi inimene tahab, siis on ka nii, et tema ei taha – ta ei ole nõus arvestama selle inimese piiridega, kes kunagi rikkus tema omi. Mineviku mälestused ütlevad, et nemad kaks ei ole võrdsed – teod ja kannatused näitavad kätte rollide nimetused ja nende alusel on õigus enesele, kui rollile. Kasutusel olnud mudelist võetud rollile – kuigi ollakse ise ja enese teel – siis selliste arvete klaarimine viib tagasi kunagise lahenduse juurde – on olemas kindel roll, kellega kohtutakse ja kellena lahendust otsitakse, sest võimalikud variandid on piiratud ja kindlaks määratud.

Möödunu on möödunud – kunagiste mängukaaslaste teekond on kasvada inimesena – kohtuda teisega, kui inimesega, arvestada teisega, kui inimesega ja vaadata tagasi, enese teekonnale, Inimesena. Selleks, et sellisele tulemusele jõuda, on vaja õppida koos tööd tegema – kõigil osapooltel tuleb õppida vahet tegema, kes/ kus/ milles ollakse mudelismängijana ja kes/ millal/ milles ollakse tervikuna. Oluline on teha vahet rolli nimel toimunud võitlusest/ kaotusest tuleneval tundeinfol ja päris piiride infol. Eesmärk on moodustada meeskond – olla tervik – olla see tervik, millest, sündimise/ koha vastu võtmise põhjal, ollakse osa. Seda tervikut ei ole, kellelgi õigust lõhkuda ega vähendada.

Alguses on mudelis kasvanul raske seista omal kohal iseendana ja öelda mängukaaslastele, kes veel valivad mängida või nö pendeldavad, sest pöörduvad vajadusel mängu juurde tagasi, välja, et vanal moel enam ei saa, sest sellega on kaasnenud tagajärjed – kahjustada on saanud ühine väärtus – sellest tulenevalt on aeg lahendada olukorda – tuleb lõpetada mängimine ja võtta vastutus tehtu eest.

Kui siis minna tagasi – nende juurde, kellega ühes mängiti - kellele ja kuhu info andmine muudab lugu, siis sünnib ühte ja teist. Siis sukeldutakse mängu ja tundelained löövad üle pea – ei ole õpitud ennast ega teist mudelist väljaspool nägema ega kogema – möödunud haavad annavad tunda ja enese tunnetele on tarvis aega, kohta ja mõistmist, kuid mängija ei mäleta ega soovi rahu, vaid vajab lahingut – enesele vajaliku rolli pärast.

Mäng valitakse peatada, kui tehakse ennast mängust välja astununa nähtavaks ja piir pannakse olnule ette – edasi enam ei saa. Mängija ei tunnista uusi piire – need ei ole tema valik, sest temale, kui rollile, ei ole seal kohta. Vana energia paneb uue proovile ja see küsib, miks mina pean arvestama, miks teine ei tee ega mõtle ega vali õiget - vabadust.

Mäng tagab sissetallatud raja – varem ei ole pidanud, enne ei ole arvestatud, sest ei omatud selget infot, kuid saab olla ka sellepärast, et ei tahtetud. Mängija jaoks ei ole info püsiv ja ühene – on olemas kogemus, et seda saab oma tahtmise järgi teiseks/ olematuks muuta ja sellise teguviisi tagajärjel lahendab/ vaigistab muutuse soovija ise ennast. Jätkatakse mängu, sest ongi tahetud ületada piire, et näidata oma tugevust ja üle olemist.

Mängur valib vana taktika – manipuleerimise – ta mängib tähelepanu suunamise ning selle eraldamise koguse ja -/ + poole valimisega ning ka enda rolli ülekinnitava info jagamisega teistele, kes samas. Võrdsete lahendusest keelduv inimene valib nö mudelisisese koostöö - lahendus rollinimedest lähtuvalt – ta annab raha, saadab head soovivad sõnad, ostab magusat/ asju, maksab millegi eest – ta valib variandid, mida saab üles lugeda, reaalsesse väärtusesse arvestada, nähtavaks teha – need näitavad kõigile tema paremust/ hea ja õige inimesena olemist, kuid tegelikult on need vajadused ja tähelepanu – vajaduste läbi sõltuvaks kasvatamine – tähelepanuga õpetamine – hea, st kuulekana olemine, tagab vajamineva. Vale käitumise korral järgneb karistus – privileegidest ilma jäämine – teisele antu/ teise jaoks tehtu koguse üles lugemine – võlale osutamine on tõestamine, et teise väärtus on tulnud läbi ära kasutatu. Sel moel saab päästetust Süüdlane.

Selline käitumine ei puuduta hinge ega tegele tegeliku teemaga – läheduse astme ja suhte sisu korrigeerimisega – ühised ja üksteisega arvestavad väärtused teisele inimesele mõistetavas ja kogetavas keeles - tegelikkus ja välja näidatav kooskõlas olevatena. Kui oma piiride otsust ega nägu ei öelda selgelt välja – siis toimub ühe asendamine teisega - janu kustutatakse kommi või koogiga. Valitakse väljendused, mis jätavad ootele ja annavad lootust – petavad meeli, et inimene ei ärkaks üles ega esitakse küsimusi ega võtaks vastu mudelimängu muutvaid otsuseid.

Saab ohverdada selle, kes ohustab AOP mudeli toimimist – kuna tollest ei sõltu eluks vajalik ehk selles mudelis püsimise eesmärk, siis tuleb oht nullida – temast keelduda, mitte nõustuda tema sooviga ja petta valega tema enesetunnet – eemaldutakse ja keeldutakse kontaktist – sel moel jäetakse too samasse rolli, millest too vabaks tahtis saada – igavesti püüdlema vajaliku tähelepanuga kontakti poole, et saada mängus enesena olema ja seejärel muutuda.

Piiride väljaütlemine toob kaasa erinevad tunded – muutuse soovija jaoks on oluline enesele kindlaks jääda – valida rahu ja info töötlus ning edastamine – kui vaja siis korduv. See on koostöö erinevate osapooltega – koos teevad tööd need, kes on asjast huvitatud – muutus on nende soov – on tahe enese olevast edasi kasvada.

Koostööst keelduvad või selle vastu protestivad need, kes ei taha muutust – neil on käsil ellujäämine – muutus tähendaks ebakindlust ja kontrollimatut olukorda – olev on juba vähim, mis olla saab, sest see ei tule enese sammude tulemusel, vaid kelleltki teiselt mudelisolijalt – ise ollakse tollest vähem.

Mina = Minu – minu tahtmine sündigu või Mina = Meie – kõik on võrdsed ja olulised. Olles osa tervikust on inimesel soov kohtuda teistega, sest eesmärk on kogeda koos olemist. Mudelis mängija kohtub, sest peab, kuna ollakse olemas – ise ei valiks, kuid teine kaasneb rolli valikuga. Alguse lahendus on, et kohtudes/ ühes olles ei valita ega püüelda rolli AOP mudelist – vaid väljendutakse ja ollakse kohal lihtsalt inimesena, kuid ei lähedasena, sest sellele tasandile ei ole suhe viidud.

Marianne

02.05.2024.a

Aliena vitia in oculis habemus II - Teekond läbi oma tunnete

 

Me kõik oleme üksteisega seotud ja igaüks meist valib ise, kas mängida mudelis – piiratus/ takistused/ kindel rollidest tulenev sisu, kogemused ja lahendused või elada ehedat elu – valides selle, kuidas näha enese samme ja vastutada enese osa eest iseendaga seonduvas.

Minu selle aja õppetunnid on enese välja ütlemine, vajadusel piiride seadmine sel moel, et ei lase endale liiga teha ega tee teisele ülekohut – on selge, kes, kus ja mille eest vastutab. Uus info kohtab vana – vana ei kehti, sest vana enam ei ole ja vana aja jälg ei ole kohustus anda ära enda oma ja võtta vastutus teise eest siis, kui teine tahab kasutada/ kasu saada, kuid ei ole nõus vastutust võtma ega lugu tasakaalustama.

Meie maja asub peaaegu Maailma äärel – ühe kruusase külavahetee lõpus. Meist edasi sõidetakse põllule või järve äärsesse suvilasse – eesmärgipõhine liiklus ainult luba omavatele. Tee läheb maja ja lisahoonete vahelt läbi – jep – meie koduõuest läbi. See on toonud kaasa ühte ja teist – piiride rikkumisi ja nõudmisi, et oleks nii nagu vanasti ja saaks nii nagu tahetakse – ise ja meiega mitte arvestavalt.

Enne meid kehtisid siin teised reeglid – õueala kasutati ka ümber keeramiseks – siia oli saadetud suuri autosid, et neid saaks, tagurpidi sõitmise vältimiseks, sobivasse sõidusuunda keerata. Meie tulekuga ei ole enam nii nagu vanasti ja sellepärast oleme me saanud kuulda vandesõnu ja kohanud viha ning ka selget mõistmatust.

Üks selline kord oli siis, kui inimene sõitis lumisel talvel, siledaks sõidetud rehvidega, oma auto koos järelkäruga meie õuele kinni. Tema oli tahtnud ümber pöörata, kuid meie autod ja lumehanged olid teda takistanud ja loo kuliminatsioon saabus siis, kui meie auto tõkestas tema tee, et tema ei saaks ära minna.

Olime just koju saabumas ja, nähes võõrast autot, soovisime üle vaadata selle, kes õhtuhämaruses meie õuelt oli ära sõitmas – too ei olnud saanud sõita kohale läbi minemise eesmärgil, sest tee, mis viib edasi, oli kinni tuisanud ja seda ei hoita talvel lahti. Meie huvi ja tegevus olid täiesti asjakohased.

Inimene ei näinud enese osa loos ega mõistnud meie mõtet – ta ei võtnud vastutust enese teo tagajärgede eest. Lõpuks, et sõimavast ja oma õigusi nõudvast naisnaabrist lahti saada, leidsin lahenduse – meie maastur vedas käru meie õuelt tema õuele (1 km sinna ja teine tagasi). Samal õhtul kustutas ta mind oma Fb sõprade nimekirjast.

Siia kolimise aja alguses oli tegu olnud naeratava ja toreda naabriga, kuid peale seda korda, millele oli eelnenud esimene vahejuhtum – tema lahtised koerad piirasid meie, külavaheteel olevat, last, hüppasid talle peale ja üks hammustas – naine ei reageerinud koerte tegevusele kiiresti ja need said omatahtsi teha, mida soovisid. 

Sai öeldud, et sel moel ei ole hea – alles peale seda, ülejärgmisel päeval, naine vabandas lapse ees. Nüüd hoiab ta oma koeri kinni, kuid tema tunded on meile kõigile näha. Ta on vihane – tere ütlemise peale keerab ära, tõttab tuppa, vaikib – enam mina ei tereta ega pane teda tähele. Kuid pojal on keeruline – tema on oma teekonnal üksinda ja talle meeldis naisega rääkida - nüüd teda vahel teretatakse vastu, kuid nähvates või vihaselt.

Ega me pole keelanud sellele naisele ega teistele toetust, sest ega see naaber ole ainus, kellel vanad ajad meeles on ja harjumused sees püsivad – oleme öelnud, et meiega kokkuleppel ja teada andes, millal, kes ja miks, sest selline valik ja tegevus puudutab vahetult ka meid – olgu ühine ja selge vastutus mitte lihtsalt võimalus, mida kasutatakse enese huvides ja äranägemise järgi.

Selle tulemusel, et enne on olnud, on meie õue sõitnud ka metsaveoautod või nendega seonduvad inimesed tavaliste autodega – ümber pöörama ja kaardistama võimalusi, kuid mitte läbirääkima. Üleeile õhtul, poole kümne ajal, sõitis õuele tänase aja puudeveoauto – see väga kõrge ja piisavalt pikk. Talle ei olnud siin kohta ega võimalust – läksime välja, et ennetada huvitavaid valikuid.

Juht ütles, et tema tuli vaatama – mingis süsteemis olevat märge, mis näitavat veoga tegelejatele, et siin saab keerata – olevat luba. Ütlesime, et siin ei saa, sest selline auto ületab igasugused piirid. Soovisime (puudevedu kestab veel mõne aja), et ta annaks teistele autojuhtidele teada, et märge ei pea paikka. Ta väitis, et seda ei olevat võimalik teha. Meie õuest läks ta tagurdades tagasi sinnapoole, kust ta oli tulnud – kahe puu oksad said kannatada.

Mõistsin, et see oli olnud eksami koht – varem oli selline situatsioon olnud äärmiselt pingeline ja ebamugav kogemus – enese piire ja infot väljaöeldes ning nende rikkujaga vahetult koos olles oli minu sees olnud ärevus ja hirm – olin tegelenud ellujäämisega ja soovisin ühisele mõistmisele jõuda – teisel tuleb arvestada olukorda ja võtta vastutus. 

Varem oli minus kõnelenud ajamälu – enese piiride väljaütlemise peale võib teine, täiesti ootamatult, muutuda vihaseks või mind välja naerda või öelda, et teda ei huvita või siis loo ümber keerata, et minu süü ja tegu ning kõik minu kanda jätta.

Tulin tuppa tagasi ja kogesin, et minu sees oli tasane olemine – olin tasakaalus, sest mina ei olnud tulnud lahingust. Kogemus ei tähendanud eluohtlikku situatsiooni – see oli olnud info vahetus - minu õigus ja kohustus oli öelda välja see, mida ja kuidas ei tohi ja mil moel on võimalik. Kõige olulisem - nüüd ma teadsin, kes ja miks ma olen – ma ei võtnud teise vastutust endale – teadsin, et see on teise kanda ka siis, kui tema ei vali seda teha - ma ei vaja kontrolli ega karistust, et teda õpetada - mina olen enese lugu ja info – see on täiesti piisav ja selge.

Selleks, et vältida tulevast "invasiooni" asusime otsima seda, kes vastutab – seda algust, kelle metsa langetati ja puud tee ääres seisavad. Leidsime ta üles – toimus erineva info vahetus. Rahulikult ja asjalikult. Mees ütles, et teatage ise metsaühistusse, et enam ei saa – meie vastus oli, et temal, kui asjast huvitatul ja ehk oli see tema töödejuhataja, kes selle märke oli teinud, tuleb see asi korda teha – tema nõustus. Järgmine auto, järgmisel päeval, enam meie õuele ei sõitnud, kuid ootasime selle taga 40 min – tee oli kinni ja koju ei pääsenud - huvitav tasakaalustamine eks ju.

Hommikul rääkisin pojaga sellest, mis ja kuidas õhtul sai. Senini, sellistes lugudes, olime me olnud justkui üks meeskond, kuid sel korral üllatas mind poja reaktsioon. Ta istus laua taga ja ütles, et nüüd vihkavad meid kõik, kes sellel tänaval elavad. Maailm jagunes kaheks – mina oli harutamas lugu ja näitamas, et meie otsisime lahendust ja toimunu eest vastutajat, kes arvestaks meie piiridega ega valiks tulevikus samal moel - poja sõnad mõjusid mulle nii nagu oleksin olnud vale.

Poja sõnad tekitasid minus tundemäsu – mudel aktiveerus – nägin ennast ausana, ohvrina ja vastutuse võtnuna, kes ei mõistnud, miks teine näeb, näitab ja kogeb lugu teistmoodi. Olin kaitsetu ja justkui alasti – toimus reetmine ja minu tõe kõigutamine. Tõttasin tõestama, et olime õiged ega teinud, kellelgi liiga. Poeg ütles, et miks peaks midagi tegema – las autod tulevad ja seda isegi siis, kui meie seda ei soovi ja sellega kaasneb tagajärgi. Selgitasin veel. Poeg ütles, et teda ei huvita – tema ei soovi sellest rääkida.

Mina tahtsin ühist alust – teadmist, et me oleme üks, kuid poeg oli selgelt vahe vahele teinud. Tuleb tunnistada, et ma mõistsin, mis toimus, kuid tegemist oli üleminekuga – vana ootas välja ütlemist, et jõuaks kohale uus teadmine – see oli koht, kus tõusis üles küsimus, kelle tunded olid olulisemad – kas minu või tema omad - senini olid olnud Meie tunded, kuid nüüd olid pojal, seoses looga, omad isiklikud tunded mängus – info jagamise hetkel mina ei mõistnud anda neile aega ja väljendumiseks ruumi – ma ei olnud mõistnud, et ka sel moel võib ette tulla.

Poeg sõitis rattaga ära ja mina kõndisin endas edasi – korraga ma mõistsin teda – tema koges viha ja jõuetust – tema kogemused teel ja muutunud naabrinaisega näitasid talle tema kaitsetust – temal olid olemas reaalsed kogemused teekonnal, et temal tuleb üksinda seista ja kohtuda klähvivate koerte ning nende - võib-olla vihase - täiskasvanust (ebavõrdne olukord) omanikuga – ta mäletab, et algus oli hea ja siis jäi ta ilma – alateadlikult oli ta lootnud, et saab tagasi vana või vähemalt ei lähe hullemaks, sest tema ju ei olnud piiride seadaja ega nende hoidja.

Minu poolt jagatav info näitas järgmise naabri osa ning võimalust tolle muutumiseks, kui meie ei ole tolle jaoks sobivad, mis siis, et väljaütlemisest loobumine ja kannatamine ei ole head tegevad endale – vähemalt jääks väline samaks. Poeg koges enese hirmu ja nägi kogu loos ebaõiglust ning temas tõusis protest – Mina ei taha! - mis väljendus vihas ebaõiglase Maailma ja minu, kui piiride seadja vastu.

See oli selline koht, milles mõlemal tuleb kasvada - olla teist mõistev ja anda aega, oma tunnetega tegelemiseks, mõlemale – enese hingeline tugevus – iseenda põhi ja ühes olemise põhi – oluline on vastutus enese eest – tegelemine oma tunnetega – nende välja ütlemine – kogemus, et oma tunnetele on õigus, neile antakse aega ja leitakse koht – kõik tunnistavad ja toetavad teekonda - kõik on võrdsed.

Mõtlesin, et saan õhtupoolikul temaga vahetult rääkida, kuid siis arutasin endamisi, et ehk on tal lihtsam kuulda ainult minu häält ja saatsin teele häälsõnumi, et öelda välja – tema tundis ja mina tundsin - meie mõlema tunnetele on koht - olen teda mõistnud. Tegin selgitava/ peegeldava kokkuvõtte hommikust – meie situatsioon kodu asukohast lähtuvalt - enese tunded ja tema tunded sellega seoses – arvestan nendega – hoian teda. 

Lisasin mõned näpunäited, kuidas mina selle naisnaabri õuest (tänav läheb tema aia tagant ja kõrvalhoonete eest) läbi tulemisega toime tulen. Mina kasutan lauseid - Kõik see, mis siin on - see jääb siia. Kõik see, mida maja perenaine tunneb või mõtleb on tema oma ja jääb temaga.

Marianne

30.04.2024.a