Kõnnid
kõrval, taga ja ees,
vahel oled jalus,
teisal jälle vari varjus.
Kui tuulepuhangud,
mis ootamatud ja puskivad,
on ümbritsevate hääled,
teod ja olemised.
Võngud
energiate väljades,
sisse kukkudes
ja välja tõmbudes,
vaiki ja tööle lülitudes.
Puutud kokku
ja eemale tõukud,
varjuna võbeled,
nähtavana jälgi jätad.
Vitsana paindud,
et mitte murduda,
haavalehena värised -
hirmu külmana koged.
Puudutused puudutavad -
ei ole ette valmis
ega ära kaitstud -
justkui teona koda
kaasas kandes,
enese kodus olemata oled.
Marianne
04.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar