Ühes olles, on inimesed võimelised enamaks. Justkui eneserahuldamine üksinduses on koos elu, kus teineteise loovust ei toetata. Seksida saab mitut moodi – ühes või kuigi koos tegutsedes, selgelt eraldi olevatena. Kui ühe liigutus kasvab teisest, järgib sõnatut keelt, sulandub, kuulab ja kuulub kokku, toetab, ootab järele, siis ollakse ühena. Kui teine on vaid keha ehk vahend, mille abil saab võimaldada enesele rahulduse, siis ei kuulata iseennast ega ka teist, vaid suundutakse oma eesmärgi poole vahendeid valimata.
Loovus - loov inimene – loov energia – see on sama. Inimene on võimeline, üksinda olles, kasvama, väljenduma. Ta on vaba nagu tuul. Ta voogab ja lainetab merena, keda tõkked ei pea. Voolates ja lainetades ulatub ta siia ning sinna. Puhangutena puudutab ta seda ja teist. Vabaduse tantsu tantsides sünnib tema puudutustest looming ja jäetud jäljed jutustavad enesena kasvamise lugu. Inimene on vaba ka teistega ühes, kui ta julgeb olla iseendana. Ulatab endast, kui avab ja vallandab iseenda, et ühes olla ja luua enamat, just seda, mis selles kohas ja selle inimesega ühes olles on parim võimalik.
Külma ja jäiga kaaslase kõrval jäädakse kängu ja kidutakse. Peites ise ennast, unustatakse enese olemus või siis, võideldakse vastu, seistakse enese eest, kaitstakse oma loomust – olla loov – olla vaba iseendana. Suhtest saab lahingute tander, kus kaotatakse algus ja järele jäävad vastu, ka iseenda vastu, võitlejad ehk vahendid.
Väljenduse võimaluseta inimene kogeb frustratsiooni. See on pidev enese katkestamine – enese tulemuse tagajärgede hirmus, keelatakse, iseendal, teha järgmine samm. On ühes olemine, kus ei asjadel ega suhetel ei ole enam väärtust, sest võimalust, olla enamat, ei nähta või seda ei anta. Võimalusi, ühes olles, ei ole, kui kaaslane ei jaga ise ennast – sellise moel on koos elu koos hingitsemine. Inimeste loovused on surutud alla, enese käest on võetud vabadus olla ja luua enamat. Kaaskannatajad põrkuvad vastu ja eemale - tekitavad kaose ja ülekuumenemine toob kaasa lühiseid.
See, kes seisab sünnile – enese loomisele vastu, ei taha sellist kogemust enesele. Tema on see, kes kogeb enese kaotust – enese aja, väärtuse, võimaluste valusat ja hirmutavat kaotust. Teise saamine ei ole tema saamine. Teise teekonna ajal peab tema ootama, kuid see tähendab ilmajäämist. Kõrvale jääja ei võta osa ega kasva ühes ning nii tunneb ta ennast ära kasutatud vahendina. See ei ole tema elu ega jutt.
Iseendana olijast saab vaenlane, kes on potentsiaalne oht. Selleks, et too teine lõpetatakse iseendana, justkui kontrolli alt väljas oleva, olemise ära, tuleb teda maha suruda ja tema vastu protestida, talle vastu astuda. Seega, tuleb teda karmilt kohelda, ründavalt keelata, vaikusega karistada ja süüdistava põlgusega eirata. Protest ja keelav käitumine, loovuse vabaduse vastu, on kunagise trauma tagajärg – valusa mälestuse jälg inimese sees. Olles ise ennast loovusele sulgenud, kaitseb inimene iseennast oma enese tunnete eest.
Loovus kasvab, kui alustades sealt, kus ollakse, tehakse samm sinna, kuhu keha ja meel ühes voolavad. Tee jätkub, sest igast järgnevast sammust on näha järgmine võimalus. See on inimese loomulik olemine – vabadus hingata sisse ja välja ning olla olemas. See on kergus ja kasvamine – sünd. Vahel ka nimetu ja veel nägematu otsimine ning ajude gümnastika. Võimalused on olemas – tuleb proovida ja kogeda. Vigu ei ole ega vigade parandusi ei vajata – kuulates ise ennast ühises, tajutakse teisi ja voolatakse piiskadena ühise merena – ühes ollakse enamat.
Marianne
25.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar