Kui, peale inimese poolt valitud tegevust, olemist, väljendumist, muutub olnu teiseks ja inimene ei suuda, hoolimata oma erinevatest püüdlustest, seda endale sobivaks muuta või aega tagasi pöörata, siis võib ta kogeda toimuvat, kui enese karistamist – karistuse kandmisena. Igavest karistust kogev inimene jääb vahetama süüdlase ja ohvri pendlil pooli.
Inimene valis astuda, kuid kogedes vastu puudutust - vastu olevat reaktsiooni, ta solvus, sest tema ootas teist tulemust. Inimene valis olla, iseennast toetav, tunne, sest ta ei olnud saanud seda, mida soovis kogeda. Lahendavat lahendust leidmata sündis otsus – vastu reageerija on vaenlane. Järelikult – saab inimene olla ohver, sest teisele jääb süüdlase roll. Ohvril on ohvri õigused. Ohver ei pea kandma karistust, ka enese vigade eest mitte.
Teine inimene ei ole teise inimene jaoks vahend ega ressurss – teine inimene ei ole olemas teise pärast ega jaoks, kuigi võib-olla olemas teise poolt tehtud valiku tõttu. Teadmine - küsides, astudes, tehes, väljendudes, olles, võib ja saab saada erinevate vastuste osaliseks. See tähendab, et ka negatiivsete ehk mitte nõustuvate, vastu astuvate, eiravate, väljanaeravate jne vastuste osaliseks.
Maailmas on kõike ja kõik on võimalik. Erinevad EI-d on olemas selle jaoks, et anda inimesele võimalus veenduda, kas ja kui palju tema ise on valmis oma valikusse panustama. Selleks, et inimene peatuks ja hindaks, kas tema ise on võimeline soovitut iseendale andma. Selleks, et inimene mõistaks – kõik ei ole tema tee ega valikud. Selleks, et inimene saaks aru - iga inimese poolt valitud väljendus, tahtmine ega olemine ei ole head ega vastuvõetavad teistele.
Peale pikka keerutamist avasin täna silmad, kui sõnastasin iseendas – Igavese karistuse tähenduse. Mina olin see, kes oli võtnud erinevaid „vastu” reageerimisi karistustena. Korduvate kogemuste jadas jätkasin uskumist, et ikka ja jälle olin ma teinud kusagil vea ja seega süüdi. Teadsin oma kogemustest, et süüdlane peab saama karistatud. Vabaks saadakse ja õige ollakse, st Maailma vastused on taas toetavad ja positiivsed, kui karistus on ära kantud, kuid mulle tundus, et käsil oli igavene karistus, sest, ikka ja jälle, kogesin vastukarva vastuseid ja seega tuli uusi, parandamist vajavaid, vigu juurde ja otsa ei näinud need saavat ning ega ma alati ka mõistnud - mida või kuidas olin valesti teinud.
Vajasin päästmist – see on ju ohvri õigus. Kuid, kuna mind, minu meelest, ära ei päästetud, siis tähendas see jätkuvat süüdi olemist. Kui juba näis, et keegi või miski tuleb ja toetab ning karistus on lõpuks kantud, siis ärganud lootuse saatel hüppasin teisele pendlile – vabaduse võimalused versus hirm kaotuse ees. Loomulikult ma kaotasin, sest, astudes ja olles, kogesin erinevaid vastuseid – enamasti just neid, mis toetasid minu poolt valitud maailma vaate nurka. Vihkasin neid, kes ei päästnud mind ära. Vihkasin neid, kes omasid või kellele jagati seda, mida mina vajasin, kuid nad ei jaganud olevat minuga. Kaitsesin ise ennast nende eest, kes olid vastanud erinevate Ei-dega. Enesekaitseks ja toimuva lahenduseks valitud tunnetena elades, ma ei näinud võimalusi, et ükskõik, millele on vastusena võimalikud kõikvõimalikud variandid – toimuvale tõlgenduse andmine oli minu enese käte töö huvitav tulemus.
Marianne
03.08.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar