Inimeste maailm on täis erinevaid rolle – osad rollid saadakse sündides kaasa ja mõned on ka kohustuslikud, kuid palju rohkem on neid, mida inimene ise valib omada. Inimene valib rolle enese erinevate vajaduste täitmiseks ja kogemuste saamiseks. Inimesel on igale rollile oma ootus – see on põhjus, miks ta selle valib. Enesele rolli soovides ja seda vastuvõttes, on inimesel ettekujutused sellest, milline on rolli sisu, sellega kaasnev ja selles olemine. Inimene omab kujutluspilte ja fiktsioone sellest, kuidas peaks olema ja mida peaks kogema. Päriselu osutub sageli teistsuguseks, sest rollis olemine võib teha ka haiget ja ei muuda elu-olu ega inimest ennast paremaks.
Inimene astub rolli selleks, et õppida iseennast tundma ja lahendada erinevaid teemasid. Inimene astub rolli ja proovib mahutada ennast iseenda, rollipartneri, teiste inimeste ja ühiskonna poolt loodud kujundisse – kõigil on omad kindlad kriteeriumid, kuidas üks roll peab väljastpoolt vaadates näima ja selle sees olles olema. Vahel muutuvad rollid lõksudeks – ahvatlev pakend peidab ehmatava sisu – kõik ei ole nii nagu sooviti, kõik ei ole nii nagu oodati, kõik ei ole nii nagu vajatakse, kõik ei ole nii nagu tahetakse kogeda. Rolli enesele võtmine on mitmetel juhtudel palju lihtsam, kui sellest lahti laskmine. Rollis olles luuakse rollipartneriga midagi ühist ja see seob ning enese sammude tagajärgedega tuleb tegeleda.
Inimene tahab omada väga erinevaid rolle, sest ta tahab olla, saada, kogeda, tunda osana – rollid on vajalikud, et oleks enesel olemas, oldaks teistega sarnane. Rolle lahendatakse ja täidetakse enese oskuste ja võimete kohaselt ja iseenda ning teiste ootusi täita püüdes – mängitakse kujundit. See kujund ollakse see keegi, kes on enese poolt sobivaks vormitud, et olla heakskiidetud ja vastuvõetud. Inimese vale samm, sõna, lahendus, võivad viia rolli kaotuseni. Vajadus omada kasvatab hirmu, sest inimene kardab enesele vajaminevat kaotada. Hirmu tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige, et roll säiliks. Kohustus omada, vastumeelset rolli, kasvatab inimeses viha. Inimene vajab viha, et tulla toime ebaõiglusega – peab, kuigi ei taha. Viha tundev inimene valib enese väljenduse selle järgi, mille ta arvab olevat õige rolli lõhkumiseks või teisal, ellujäämise nimel rollis püsimiseks.
Rollis, rollist lähtuvaid ülesandeid täitev inimene, on iseendana piiratud – ta on raamide sees. Rolliraamides olev inimene vajab vahetuskaupa ehk õiget tähelepanu kõikjal seal, kus ta elab oma elu sellisena nagu ta ise ei ole – seal, kus ta elab, erinevates oma elu rollides, rolliväljendusena. Kas ja kus on inimesel olemas rollist vaba aeg iseendale? Miks on oluline leida üles ise ennast, omada seda kohta, kus väljenduda iseendana?
Rollis olemine on olemine vanemana, lapsena, töökaaslasena, naabrina, kaasmaalasena, sõbrana, kallimana - nimetusena. Inimene tunneb ahistust, piiratust, ängi, vabaduse puudust, kui tema enese elu ehk eneseväljendus saab vormid, vaid erinevates rolliraamides. Küsimuseks tõuseb see, millises vormis väljendub selle inimese lõdvestus, kes päeval tunneb ennast vahendina tööl, kes koolis käies peab tegema, olema ja õppima nii nagu x-inimesele on ettekirjutatud, kelle kodus ootavatel vanematel või kaaslasel on ootused oma vajaduste ja tahtmiste näol ning ka kelle lapsed vajavad/ tahavad tunda ja kogeda oma vanemat oma tahtmiste/ vajaduste järgi. Naabrite jaoks peab samuti sobivalt hea ja õige olema, et ei tekiks tülisid ja arveteklaarimisi. Ühiskonnas tuleb osata olla õige, eeskujulik, vajalik, osa – sorteerida, säilitada, kaitsta, valida, vaikida, vaktsineerida jne. Tööl tuleb olla õige, et saada palka. Koolis peab olema õige, et saada vajaminevad tunnistused. Ühiskonnas peab täitma norme ja järgima reegleid. Vanemate jaoks peab olema õige nii väiksena kui ka suurena – ei tohi probleeme tekitada, häbiks olla, tuleb anda oma vanematele võimalus kogeda veel täitumatuid unistusi või saada kätte tasu kasvatamise eest. Lapsed võivad alustada sõda, sest vanem ahistab, piirab – on vale.
Rollidega käivad kaasas nähtavad või nähtamatud ettekirjutused, millisena tohib/ peab selles rollis oleja väljenduma. Kuid olles inimene, iseendana, on kõigil ja kõigis olemas neid külgi, soove, vajadusi, harjumusi, mida ei taheta teistele näidata või ei tohigi, tagajärgede hirmus, lasta teistele välja paista – ollakse vale, kaob imago – austus ja heakskiidetus. Kuna inimene ei tohi oma erinevaid külgi igas oma rollis olles välja näidata/ elada, siis peab ta neis olles ennast piirama ja kontrollima. Töökohtadel on kirjas kriteeriumid, milline inimene peab seal olles olema. Kasvatuslikel eesmärkidel ja võib-olla ka häbi pärast ei näidata lastele enese varjatud külgi. Kui avatakse enese varjatud sopid, siis võib kaduda kaaslase austus ja kohata hukkamõistu. Enese vanemaid peab säästma häbist ja iseennast nende reaktsioonidest. Sõprade ees peab olema cool ja tunnustust leidev. Rollipartnerite ja eneste poolt kehtestatud reeglite täitmiseks valitaksegi olla rollis kujundina. Kuid inimene ise – kus on see koht ja aeg, kus ta saab olla iseendana?
Mängitud kujund ei ole inimene ise, vaid enese väljendamine ootustele vastavalt. Rollidesohu uppunud inimeses kasvab nälg - ta vajab kohta, kus olla iseendana. Ta vajab, et teda nähtaks kõikide rollide sees iseendana. Ta soovib, et teda võetaks vastu nii nagu ta on - ilma midagi varjamata, ilustamata, ausalt ja ehedana. Inimene tunneb ennast vähemana, kui teda ei võeta vastu sellisena, millisena ta on – teatud asjadest vaikitakse, teatud asju eiratakse, keelatakse, inimest ennast püütakse teiseks muuta – inimese vabadusel on piirid ja rollides olemistel omad hinnad. Kui tahetakse leida või alles hoida tööd või kaaslast, siis tuleb sobida ja sobituda. Kui ollakse kaaslane, laps või lapsevanem, siis kodurahu huvides peab olema õige ja sobiv. Selleks, et rollipartner(id) ennast hästi saaksid tunda peab näima, näitlema, vaikima.
Rolliraamide sees elavatel kujunditel, kes ei saa oma rollisoorituse eest õiget tähelepanu ehk vajalikku tasu, kasvab viha ja see pursatakse kellegi pihta sõnade või tegudena. Kusagil lastakse nööbid lõdvaks ja juuakse maa mustaks. Teisel leidub kapis lohutusrooga ja seda jätkub süümepiinade saatel. Vahel jääb eneseväljenduseks järele lapike maad – käiku läheb enese keha – nõelaga torgitud pildid, rõngastatud augud, vormitud soengud, sobivad kehavormid ja kujundatud nägu ning õiged riided andmas kõigele viimast aktsenti. Nii ollakse, erinevates rollides, välisele iseendana nähtavana. Kuid väline keha ei ole seesama, mis inimese hing. Tundlikkus enese sees – hingel on valus, sest enese kaotus on pimedus enese sees – kaamos enese sees.
Kuidas ja milles, millisena saab/ võib inimene väljenduda seal, kus ta elab, õpib, töötab? Kas ta on tema ise või elab ta rollilahendusena, mis sünnib hirmust kaotuse või karistuse ees? Elades oma elu, rollide vahele jaotatuna, kaotatakse iseennast, kuid võidavad viinapoed, psühhiaatrid, alternatiivravid ja teised eneseabi võimalusi pakkujad, kes saavad ja teevad oma tööd, kui üks inimeselaps on katki ja ära kadunud rollide rägastikku. Need, kes on õppinud petma – ise ennast varjama, need ootavad/ õpetavad/ nõuavad sama neilt, kellega ühes ollakse – lastelt, kaaslastelt, õpilastelt, rahvalt. See jätkub põlvest põlve. Iseendana olemine muutub hirmutavaks alastuseks ja häbiks. Just sellepärast kannab inimene eneses sõnu - hinnanguid iseendale – „Mina ei ole hea, õige, väärtuslik, piisav ...”
Sügise saabude kaob valgus, külm ja sajune ilma peletab tubadesse ning inimeste vahele jääb vähem vahet ning nii tuleb ennast veelgi rohkem kontrollida, näida, et olla vastuvõetav. Kuid näiline ei ole päris ja seega lendavad vahel kaaned ja purskub välja varjus hoitu – mitte enamat loova väljendusena, vaid olemis purustava jõuna – hävitav raev ebaõigluse vastu – käes on kaamos - see põhjamaine äng.
Marianne
27.10.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar