Kohalikele kirjutatud avalik toetuskiri
Hei Sauvolainen! Kas Sina oled üks nendest, kes valib teha? Kas Sina oled üks nendest, kes vaatab vaikides pealt, kui kõrval tehakse? Kas Sina oled üks nendest, kes tunneb ennast isiklikult solvatuna ja ülekohtu käes kannatavana, kui palutakse lõpetada selle tegemine, millega oled harjunud? Kas Sina oled üks nendest, kes ei austa teise inimese soovi?
Täna elab ja on Sauvos kõigi sauvolaiste kõrval üks 9-aastane poiss, kes on oma elust väsinud – ta on tõsiselt õnnetu iseendana olemise pärast. Tema on see, kes kogeb iga päev – ütlen ausalt ja otse selle sõna välja – diskrimineerimist ja kiusamist sellepärast, et tema nimi on Hendrik. See on tema üks ja ainus nimi ja ta ei taha seda vahetada ega teisiti kuulda. Kuid tema ümber on olemas lapsed ja täiskasvanud, kes ise võtsid endale õiguse ja vahetasid tema nime välja. Need on kõik need inimesed, kes võtsid kasutusele sõna Henkka ja jätsid kõrvale õige ja oma nime. Neid inimesi on olnud kokku väga palju, ühe väikese lapse jaoks ebaõiglaselt palju.
Sellel sügisel seisin ma hetkes, mil tõdesin ennast halvaks emaks, sest ma ei olnud aru saanud, milline on Hendriku igapäevane elu kodust väljaspool, see tähendab, millisena tema ise seda kogeb. Ma ei saanud minna ajas tagasi, et olnut olematuks muuta. Ma sain astuda poja kõrvale ja öelda välja – Hendrik on Hendrik.
Sellel sügisel koorus välja valus tõde – 3 aastat on Hendrik kogenud enese vastu suunatud ebaõiglust ja ülekohut. Soome kolides kaotas ta oma õige nime – inimeste poolt mõtlematult ja hoolimatult tehtud valikud, küsimata, kas see, mida valitakse teha on lapse vastu aus ja kas see valik tähendab ta ka tema mõistes head. Aeg tegi oma töö ja Hendrik uskus tõsimeeli, et tema nimi - Hendrik – on üks kole ja vale nimi, sest seda ei valita siin maal kasutata. Ta leppis, sest ta pidi leppima – ta kartis, et ta ei õnnestu ja teda ei võeta kuulda, kui ta justkui on juba nõustunud vale nimega.
Kuu aega tagasi andsime me kõikjale ja kõigile, kuhu ja kelle oli võimalik, teada, et Hendriku tõsine soov on, et tema puhul kasutataks ainult õiget nime – alati ja kõigi poolt. See teade ja palve võeti vastu nii toetavalt, mõistvalt, kuid ka süüdistavalt ja eitavalt. Täna on olemas kohti, kuhu ta enam ei vali minna ja inimesi, kellega ta ei vali enam kohtuda, sest seal ja need ei austa tema soovi.
Iga lapse elus on üks koht, kus tema peab „tööl” käima. Seda kohustust ei saa ta vältida ja seega ei saa eemal olla neist teistest, kes ka seal käivad. Sauvo kool on see koht, kus on koolikaaslased ning aegaajalt ka õpetajad, kelle poolt ta kogeb enese vastu suunatud ebaõiglust.
Kuidas saab üks 9-aastane ise ennast aidata? Ta proovib ise, ta räägib vanematele, ta räägib vanemate toel õpetajaga. Hendriku elu täna ei ole lihtne, sest endiselt unustatakse õige nimi ära või valitakse kasutada valet avalikult vastumeelsust välja näidates. Eile ütles 4 klassi tüdruk, et Hendrik on vale nimi ja seda tema ei kasuta. Ta on oma kooliajast väsinud – ta palub päevas mitmeid kordi, et kasutataks õiget nime, tuletab meelde ja parandab ära, kuid kogeb seda tehes, et ta on ebamugav kaaslane. Meie oleme väsinud, sest tundub, et meie, vanematena, ei saa teda mitte kuidagi aidata seal, kus ta kõige rohkem abi vajab – väljaspool kodu teiste laste ja/ või täiskasvanutega koos olles.
Kas tõesti ei mõisteta enese teo tagajärgi? Kas tõesti ei austata teise inimese soovi? Kuidas saab olla nii, et on nimed, mida kasutatakse õigetena ja on teised, mis „keeleliste raskuste” või aastate pikkuste harjumuste kohaselt osutuvad kasutuskõlbmatuteks? Kui Sina oled üks neist, kes nii valib teha, siis miks Sa seda teed?
Hendrik ja Marianne
Sauvos 29.11.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar