Kindlad rollid ja neist tulenevad traditsioonid on Maailm, mis püsib kordustel. On, sest on olnud – jälgides võetakse üle mudelid ja suunatud tähelepanu saatel korratakse olnut – õpitakse. Selles Maailmas tähendab õppimine juba olemas oleva kordamist – ise ennast sobitatakse paika seatud raamide sisse, et olla nii nagu juba on oldud. See peaks olema inimese jaoks justkui ohutu, turvaline ja sobiv tee ning valik. Inimeste elude teed oleksid justkui ühed ja samad algused ja jooned, kuid ometi on kõik nende sees ja kõigi tulemused erinevad. Kuid hoolimata sellest valitseb võimul jäik hoiak, et inimesel tuleb ennast mahutada ja püsida seatud raamide sees, et olev saaks jätkuda.
Inimeste Maailm ei alanud täna ega eile, vaid väga ammu, seal kusagil kaugel. Ega see loe ja ega täpselt ei teatagi, kuidas kõik päriselt on olnud – on jäljed, millelt oletatakse, on mälestused, mida valikuliselt mäletatakse, on lood, mida valikuliselt edasi jutustatakse. Maailm näib tugevalt ja kindlalt paigal ja alles püsivat, kuid tegelikult on see jäiga ja pinges olevana iga hetk valmis illusioonina purunema, kui on olemas keegi, kes kahtleb kordamise vajaduses ja küsib iseendalt MIKS.
Inimeste Maailmas on uskumus, et tuleb vältida kaost ja segadust. Kaoses läheb ja minnakse kaotsi. Kõik ei tule ega jää ühes. Seega tuleb suuta vältida plahvatust algatav võimalus – inimesi ja inimeste sisemist ning välist Maailma tuleb kontrollida ja jälgida. Sellest tulenevalt on väljamõeldud seadused ning reeglid ja nende täitmisi kontrollitakse. Kontrollimise olemas olemine tähendab vabaduse puudumist ja vange ning vangivalvureid.
Inimesed on peeglitagusel maal kinni – nad on kinni ajas, mis on ära olnud ja sellest jäänud jälg on kadumas. Jälje hääbumine tõstab kiirust, sest aeg tiksub lõppu. Inimene on mänginud ühte ja sedasama mängu – kui viimased liivaterad ajas on veerenud üle ääre, siis keerab ta oma mälestuse sisse suletud aja juba ära olnud aega kordama. Inimeste aega tähistav arv on keeramiskordade järjekorranumber.
Inimesed näevad ühte ja sedasama und – inimeste Maailm asub ära olnud aegade, lugude, inimeste mälestustes. Inimene elab peeglis ehk ära olnud ajas. Inimene elab seal, kus kunagise teo tagajärg on põhjus, miks on karma ja võlad – jätkumine ja jätkamine. Inimese elu on töö tegemine kindlates raamides ja rollides. See on inimeste tegevuses hoidmine - tundena reageerimine ja sellest tulenevalt iseennast oma tundena tundmine. Inimeste Maailma vaatenurk – kõike on ja jääb puudu, kõike on ja jääb üle – valet on liiga palju ja õiget on liiga vähe. Olles on kõigil näiliselt midagi, kuid ära minnes ei ole kellelegi, midagi ühes.
Inimesel on võime luua siin ja praegu sündiv enese kordumatu olemine. On, sest oli, kuid veel ei ole olnud seda, mis on. See, mis on, seda veel ei ole olnud, sest seda ei ole veel ära olnud. Inimesel on olemas kõik see, mis on – selle on ta loonud ja kõik see, mida veel ei ole - ta ei ole seda veel loonud.
Marianne
12.02.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar