Minu mälestustes elasid/ elavad ebamugavad ja halva maitsega lood, kus ei olnud ja mis ei lõppenud nii nagu oleksin soovinud. Mina ise ei suutnud oma lugusid lõpetada, sest mina ise ei tahtnud seda teha. Loo lõpetanuks tänamine – olnu TÄNU-ga vastuvõtmine, kuid mina ise ei tahtnud tänada. Just nende, nö närivalt pooleliolevate lugude tõttu iseendas, olin otsinud teed, kuidas inimesena tänada teist, oma näo, nime ja tunnetega, inimest selle eest, et tema oli Elu näitelaval minu jaoks olemas.
Igas loos on olnud nii nagu oli. Minu enese mälestus olnust oli see pilt, millest mina ise ei lasknud lahti. Mina ise ei olnud valmis seda tegema senikaua, kuni mina ise tahtsin või vajasin, et keegi, midagi olnus või olevas ära muudaks. Seega ei lasknud mina ise oma lugudest lahti – ootasin muutmise järgset muutumist.
Inimene ise saab oma mälestusi muuta, kui ta ei vali tundeid, vaid vaatab loole teadlikkusega - vahetab vaatenurka. Ma ei õigusta ega mõista hukka. See, et oli, ei tähenda seda, et on. See, et valisin olla, ei tähenda seda, et olen. Mina ei taha st mul ei ole vaja midagi muuta, sest siis see ei oleks olnud minu lugu.
Valides olla tunnetasandil ei olnud ma nõus loost lahti laskma enne, kui teine pidi andma minule hea tunde. Vajasin, et loost jäänud mälestus oleks minule sobiva tundejäljena minu sees. Kuid inimese õppimised lähevad läbi tunnete. Tee iseenda sisse läheb just nimelt läbi nende valusalt torkavate tunnete, mida ei ole hea endas tunda ja ammugi nendega ühes toimunut mäletada. Teisel inimesel ei ole ega saa ta minule midagi anda või minult ära võtta – minul endal on, kuid inimesena olin nõus tänama siis, kui mina oleksin saanud mäletada iseendast head.
Milline hirm oli loost jäänud jäljes peidus? - kui teine tegi ühe korra, siis võib ta teha ka teise ja kolmanda – äratada tunde ja jätta mind sellega üksinda. Me ei ole mälestuse sees ühes ega vaata lugu teineteise kõrval olles, koos, vaid erinevatest nurkadest – teineteise vastas seistes - teineteise vastu seistes. Lugu ei kadunud, sest see oli olnud minu enese otsusest tulenev valik kasutada iseennast, kui energiat, nimelise tundena – olla enesekaitseks tunderelv, ka enese mälestuse sees.
Inimene ei suuda teist inimest, kui õpetajat, tänada, kui ta ei ole valmis andma teisele kohta iseenda kõrval. Senikaua, kuni teine inimene on alles pooleliolevas loos inimese vastas, kestab vastasseis. Vastas seisja on takistus, ta on inimese tee peal ees – inimene ei ole oma õppetundi veel vastuvõtnud. Teine seisab seal, kus ta on, sest inimesel on teda sinna vaja. Teine inimene on tegelikult inimene ise – inimene ei ole ise ennast vastu võtnud – ta ei taha olla see Mina, millisena ta valis olla – see valik oli ebaõnnestumine. Teine iseenda kõrval tähendab inimese jaoks ohtu, sest sel juhul ei suuda inimene kontrollida olukorda, et seeläbi tagada iseenda turvalisus.
Kui lasen oma hirmust tulenevast enesekaitsest lahti, siis avatud lugu enam ei ole. Me ei olnud ega teinud meelega ega kiuste. Meil mõlemail oli oma osa täita – olla kohal, lausuda sõnu ja teha nii nagu ühiselt tantsitud tantsujoonise joonistasime. Kui ei oleks olnud ühte, siis ei oleks olnud ka teist – olime, sest oli meie aeg teineteise jaoks kohal olla. Oli meie, inimestena, ühes õppimise aeg.
Minu lugudes ei ole küsimus ega võti kellesgi teises, vaid selles, millisena ja miks mina ise valisin olla. Oleksin võinud ja saanud olla teisti, kuid ma ei teinud seda, sest tunnete teel kõndides valisin mina ise tundena olemise - valisin olla tunderelvana. Oma hirmu sõnadena välja öeldes – ma ei tunne enam iseennast ohus olevana ja mina ei ole enese kaitsmise nimel sõjas – minus on rahu. Ma ei näe teist, oma mälestuses, enese vastas seismas, vaid Maailmas teda tema enese teel kõndijana. Rahus olles saan teisele inimesele öelda – Aitäh Sulle! Mina tänan Sind!
Marianne
03.02.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar