Kurgu kaudu liiguvad sõnad, õhk ja Maailm ühes tunnetega minu seest välja ja väljast sisse. Minu enese valu on valus, sest mina ise teen iseendale haiget. Valu on ennast kaitsev reaktsioon – kui on valus, siis peatun ja enam ei tee - ma ei jäta enam iseennast kaitseta. Tehes iseenda mustris muutuse on füüsiline valu selle sammu tagajärg. Jättes oma mustris muutuse tegemata on enese valu selle sammu tagajärg.
Oma valu välja öeldes või välja ütlemata jättes teen mina ise endale haiget, sest iseenda valu on valus. Ütlen välja – jään haigeks, jätan ütlemata – jään haigeks. Endast välja öeldes teen oma sõnadega iseendale haiget, sest mina tunne füüsiliselt seda, mida ja kuidas ütlen. Ennastkaitsvaid sõnu välja ütlemata jättes tunnen füüsiliselt seda, mida tunnetega ühes enda sees kõnelen.
Oma valu lennutan sõnadena välja või neelan enesekaitseks alla. Aevastus on sisemine jõud, mis paiskab seesoleva välja. Nohuna voolavad sisemised solvumise pisarad. Mida vesisem seda värskem, mida rohelisem ja paksem, seda vanem. Ennast kaitstes köhin enese seest välja veel välja ütlemata sõnu. Köha on enese jõud, et suuta allaneelatud sõnu enese sees liikvele ja seest välja lükata. Allaneelatud sõnad asuvad mustas ja õhuta tühjuses, mis laiub kopsude sees. Hääl kaob, kui ennastkaitsvad ja tunde eesmärgil üles tõusnud sõnad jäävad enesekaitseks välja ütlemata.
Ise ennast kaitstes olen oma valu väljanäidates haavatav. Iseenda valu kogeda on valus. Aitan ise ennast nii palju, kui oskan ja saan. Ennast kaitstes jätan mina ise mõnikord ennast kaitseta. Enese kaitsmise valik oleneb sellest, kumb on suurem, kas viha või hirm. Hirmu tundes jätan ennastkaitsvad sõnad enese sisse, sest nii usun kaitsvat ise ennast. Vihast jõudu saades lennutan ennast kaitsvad sõnad enese seest välja – Maailma pihta, sest nii usun suutvat iseennast kaitsta.
See inimene, kes on esimesel võimalusel ja näival vajadusel koheselt valmis ise ennast kaitsma, ei ole vaba. Vabastav on teadmine – "Tegelikult ei loe see, mida tunnen või tunda tahan, sest see ei muuda seda, mis oli ega seda, mis on."
Tegin seda, mida polnud julgenud varem teha. Varem olin andnud hirmule alla ja enese kaitsmiseks olin neelanud ennastkaitsvad sõnad alla või lennutanud nad välja. Kasutades oma viha kasvatasin ise ennast tugevamaks ja seekord ütlesin oma hirmu sõnadena välja.
Minus on vastutus iseenda süsteemi ees – olen iseendas tervik. See tähendab, et ma ei kasuta lahenduseks võimalust ühenduda kellegi teisega, et anda oma tunne ära või see lahustuda, vaid olen endas ja vastutan ise selle eest, missugusena olen ja kuidas valin olla.
Marianne
01.02.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar