Inimeste Maailmas on inimesest saanud vahend ja inimene ise ei usu ega mäleta, et tema ise on looja. Inimeste Maailmas mõõdetakse ja kaalutakse inimese tulemust ning efektiivsust, sest on oma olemas olemise õigustamise ja tõestamise aeg. Inimese tähtsust ja vajalikkust mõõdetakse selle järgi, kui suure tähelepanu ja materiaalse tasu osaliseks tema sõnad ja teod saavad ning sellest pildist justkui selgub tõde, kas ta on ennast ära õigustanud ja tõestanud või mitte. Seega on tähtis inimese kui vahendi vajalikkus, kuid mitte see - missuguse iseendana elades on inimene ise õnnelik ja iseenda sees tasakaalus.
Inimeste Maailmas mäletatakse, loetakse lehtedest ja vaadatakse ekraanidelt katkiste inimeste lugusid. Need inimesed on katki, sest nad ei ole osanud, saanud või suutnud oma elu vanal moel enam edasi elada. Need inimesed on olnud vahendid, kes pidid igal oma järgneval hetkel saavutama uue kõrguse - eelmisest iseendast veel parema tulemuse. Maailmale ei lugenud see, kuidas või mis hinnaga võit saavutati – tähtis oli tulemus – see, kas oli või seda ei olnud. Tänases Maailmas on katki need inimesed, kes ei jaksa enam olla vahendid või on käes see aeg, mil neid, kui kasutatuna kasutuid, enam ei vajata.
Inimene, vahendina, kukub katki ja kaotab usu ning lootuse, kui teda ja tema elu senisel kujul enam ei vajata. Inimene ei tea, mida teha, kui tema olemas olemisel kaob eesmärk, mida täita. Inimene annaks ja teeks, kui temasse edasi usutaks ja tema poolt antav oleks alati piisav. Kuid inimeste Maailmas on nii, et ühed väsivad ja jäävad vanemaks ning uued kasvavad peale või inimene ise ei suuda, oska ega jaksa alati kõike, kuid ebavajalikuna teda ei vajata – inimeste Maailmas vahetatakse katkised või kasutud vahendid välja.
Inimeste Maailmas kehtib raha. Kuid see, kes maksab, tahab näha reaalset tulemust ja alles seejärel on ta nõus vastu andma. Seega tuleb inimeste Maailmas jõuda kõigepealt tulemuseni, sest selle alusel saab määrata palga või auhinna. Iga pooleliolev teekond tuleb lõpule viia – jõuda võidukalt finišisse, sest tulemuse ootajatel on õigus tulemust nõuda ja huvitaval kombel usuvad nad, et neile ollakse võlgu, kui inimene ei suuda talle seatud eesmärke täita. Eksinud inimene, vigase vahendina, peab andma vastuse, võtma vastutuse ja leidma tee, kuidas ise ennast ära parandada, et saavutada tulemus.
Inimeste materiaalses Maailmas imetletakse teekondi tagantjärele. Inimese teekonda tunnustatakse alles siis, kui ta on oma olemas olemise ära tõestanud. Õigustanud seda sellega, et tal on ettenäidata enese poolt tehtud võidukas(d) tulemus(ed). Kui tulemused on seda väärt, siis pööratakse inimesele tähelepanu, vaadatakse tema ajas tagasi ja saavutatu märgitakse ära ning jagatakse edulugu teistega. Kuid, kui püünele tõstetul uusi ja paremaid tulemusi ettenäidata ei ole või need ei sobi, siis on inimene ohver ja süüdlane, sest saavutamata tulemuse eest saab ikka kedagi süüdistada. Seega on inimene oma elu ja asjaolude ohver, kes kogeb ebaõiglust, kui tema ei õnnestu hoolimata sellest, kui pühendunud ja töökas ta on – inimene, iseendana, ei ole tulemuslik, kui inimene, vahendina, ei suuda ise endale vajaminevat tagada.
Kas inimene on looja või vahend? Kas inimene naudib ja maitseb seda, mida, missugusena ja kuidas ta teeb ja elab või näeb ta ainult finiši linte, mida kummis rinnaga peab suutma esimesena puudutada? Vahend usub, et tema eesmärk on olla vahendaja st toota kellelegi ja midagi vajalikku. Looja teab, et tema ise on see, kes on enese looming. Loojale ei ole tähtis tulemus, vaid teekonna olemus ja selle kogemine – teel olemine. Ometi just selles peitubki inimeste Maailmas konks, sest kui inimene on alles teel, siis tal ei olegi ettenäidata iseennast ära tõestavat tulemust. Sest, mida ja kuidas saab inimene ära tõestada, kui ta otsustab vahetada, muuta või valida, sest elab oma elu hetkes – eelmine tee ehk tulemuse saavutamine jäi suunda vahetades ju pooleli. Kuid ilma tulemusteta ei maksta inimeste Maailmas raha ja seega ei saa inimene tasuda oma elamise eest arveid. Ellujäämise nimel tuleb inimesel osata olla vahendina, kellegi teise eesmärgi täitmiseks. Inimene peab andma oma panuse, et saada eluks vajaminev vastu.
Kuidas olla looja, kellest on saanud vahend ja kes ei leia enam teed iseendani, seda kuuleme ja näeme, kui säravaid tulemusi andnud inimeste edulood vahetuvad esikaantel katkiste enesehävituslugude vastu. Nähes iseennast vahendina ja elades oma sassis tunnetes, on inimese sees tühjus, sest tema olemise kasumlikkust saab mõõta ja hinnata. Mis kasu on inimesest, kes on iseennast ära kaotanud ega tea enam, kust, kuidas ja kuhu tema tee edasi läheb?
Inimesel, vahendina, tuleb vastata tingimustele ja sobituda raamidesse, et suuta elada oma elu tulemuslikuna elades. Vahendil tuleb õnnestuda esimesel ja igal järgneval korral, sest tema on, oma olemas olemise eest, oma loojale võlgu. Kui vahend tahab st vajab enesele, siis tuleb tal kõigepealt suuta/ osata anda teisele ja seejärel vaadatakse ning hinnatakse tulemuse järgi, mida ja kui palju on inimesel õigus saada. Seega usub inimene, et tema ei tohi eksida ega peatuda, et otsida teist teed ja küsida iseendalt – Kuidas ja missugusena mina ise soovin oma elu elada?
Vahendi olemas olemise eesmärk on olla kellegi teise oma, sest igal vahendil on looja, kes on teinud valmis enesele vajamineva, et seda enese jaoks kasutada. Olles vahend, ootab inimene seda aega, mil ta saab olla päriselt vaba – olla eesmärgita vaba st lülitada iseennast, kui vahendit välja. Just selletõttu istub ta õhtuti tuimana teleka ees või suitsuses baaris. Kasutab iseennast uimastavaid ja oma tundeid tuimestavaid vahendeid. Joob ennast iseenda elu unustamise jaoks pildituks või sööb endale preemiat lubades külmkapi tühjaks. Kummutab ühe pudeli teise järgi tilgatumaks. Inimene vajab seda kõike, et suuta oma järgmist päeva alustada – olla olemas ja elada taas, kellegi teise pärast ja jaoks.
Inimene, kes ei usu vabadusse olla oma elu looja, hoiab kangekaelselt kinni oma igapäevaelust – teeb hoolimata kõigest edasi seda, mille eest temale on oldud nõus maksma. Kui inimene usub, et tema ise ei oska, saa või ei suuda olla looja, siis vajab ta seda, kelle jaoks ja pärast saab ta olla vahend, sest keegi teine annab/ tagab inimese igapäevaeluks vajamineva. See on vahendite Maailm, kus on peremehed, kes jagavad heaolu vastavalt oma sulaste suutlikusele anda/ tagada tulemus.
Kui inimene enam ei õnnestu, sest tal ei tule välja või ta enam ei taha. Kui inimene ise ei naudi selle tegemist, mida ta teeb ja ta ei näe iseennast selles, mida ta loob, siis on aeg peatuda, et vahetada vaatenurka ja muuta oma eesmärki. On aeg leida üles see inimene ja elu, milles ollakse ise ja nähakse iseennast. Kuid inimese peatumist ja oma elu muutmist takistab hirm – kuidas julgeda teha samm selle poole, mida inimene ise veel ei näe. Hirmu tundev inimene ei mäleta enam seda, mis tunne oli olla looja. Ennastkaitsev inimene hoiab kinni iseendast, kui vahendist – on oma elu elamine teiste ja pärast jaoks.
Oma tundest tulenevat ülesannet, kui oma olemas olemise eesmärki täites saab inimesest iseenda jaoks vahend. Tundemina võtab juhtimise üle ja inimene on masin, kes käivitub mõtlemata, miks ta teeb seda, mida ta teeb. Tundena olles ei ole inimene looja, kellel on vabadus olla ja kulgeda, vaid vahend, kelle olemas olemisel on ainult üks eesmärk – kasutada oma tundeid, et unustada oma olemus – olla looja.
Inimene võib ja saab iseendalt küsida – Kas selle eesmärgi, mis mind liigutama pani, lahenduseks olen valinud olla looja või vahend? Kas olen looja, kellel on loomise valikute vabadus või vahend, kellele on jäänud üks eesmärk, mida täita? Kas mina ise loon iseennast oma hetkes või usun, et olen vahend, kelle jaoks vajaminev tuleb läbi teiste? Kas ma olen teadlik iseendast või täidan tunnetest tulenevaid ülesandeid? Kas minu elu on karistus ja ülekohus ohvri ja süüdlase mängus, kus Pean Mina Ise või on minu elu, iseeenda võimalus olla ja kogeda oma elu elamist siin ja praegu?
Kuidas olla looja - see on vaatenurga vahetus. Kui olulised on teised, siis peab inimene suutma olla väärt, piisav ja tulemuslik – saavutama vahendina teiste jaoks ja pärast. Kui inimene ise on oma elu kui iseenda looja - ta on Valgus, Alguse Allikas ja Maailm, siis on kogu Maailm inimese ees valla.
Marianne
23.02.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar