reede, 27. november 2020

Kiusatu IX - Ei armasta ja armastan

 


Lugu, mis jäi vahele


Täna mina ei armasta Sind – inimene!

Täna mina ei armasta Sind,

sest Sina oled olemas, kuid vaikid.

Oled olemas, kuid eirad

või lased lendu sõnu,

mis ei ole põhjendus.


„On olnud, alati on olnud,

eelnevad on ellujäänud.”


Kiusatu tunneb, elab ja on.

Tema elu ei kao

ega muutu olematuks,

vaid muudab iseennast tundetuks,

tuimaks selle jaoks,

et tema suudaks minna ja olla seal,

kus tema on kiusatu.


Pilkudes, sõnades, kõlab väide -

"Sina ise oled SÜÜDI!"

Kiusatu olevat ise teinud

ja ise olnud -

andnud ise põhjust

ja seega on alust.

Järelikult on tema ise

enesega toimuva ees süüdi.


Kuidas kaitsta ennast

nende inimeste eest,

kes kutsuvalt ütlevad -

„Tule, meie aitame!

Tule, meie kaitseme!”

Kuid minnes

ja ära rääkides,

mis oli ja kuidas oli,

et too tegi või teine ütles

ja siis saadi haiget,

sest enese sees või pihta tunti -

enese kaitseks ära kaevatakse,

et ise ei tulnud toime,

ise ei osanud olla

ega midagi muuta -

iseendast ei piisanud,

et ise ennast hoida.


Siis tullakse kokku,

kuulatakse ära,

noomitakse ja vabandatakse

ning minnakse laiali -

järgmise korrani.


Kui kaua käib see tants,

edasi-tagasi,

pihta ja vastu -

hups kogematta.

Kas kiusaja kunagi tüdineb,

kiusatu piisavalt vastuhakkab,

uus objekt leitakse

või ei lõppegi ...


Läheb aasta ja teinegi veel,

päevad on pikad -

tuleb olla ja õppida seal,

kus peab olema -

inimest Inimeseks

kasvatavas tehases.


Laps väljast kasvab suureks

ja pealtnäha tundub ta korras,

kuid seest on inimene katki,

sest jäänud on haavad ja armid,

sellest kuldsest õppimise ajast.

Kaasas käivad inimeste sõnad,

mis muutust lubades

ei suutnud muuta

tegelikult mitte midagi.


Tule, õpi olema sellisena

nagu ise oled! -

kuid seda aeg ei jää

või on liiga vähe -

tegeletakse enesekaitsmisega

ja enese teiseks muutmisega.


See on sõda, kus on lahingud,

on rünnakud ja kaitsetaktika -

tugevam jääb ellu

ja kõnnib läbi,

kuid maksab iseenda valuga

oma valusa elu eest hinna.


Täna mina armastan Sind – Inimene!

Täna mina armastan Sind,

sest Sina hoolid ja tõsiselt soovid,

sest iseennast Sina mäletad

või vaatad ja näed oma last,

kui mitte millestki pole olnud abi,

on kaotamas usku inimestesse.


Sina ei vaiki ega mööda vaata,

ei aita kaasa, et varjata ja ära peita,

elavat lugu olematuna ei lase  paista -

Sina kasutad sõnu ja ütled välja.

Kui ka hääl või põlv väriseb

Sina seisad pea püsti ja oled,

oled olemas katkise inimese jaoks.

Oled teise Inimese poole peal

ja seisad kõrval,

et tema päriselt näeks -

tema ei ole jäetud üksi -

see, mida tema tunneb, sest kogeb,

on päriselt olemas

ja sellega tuleb tuleb tegeleda nii,

et seda ei oleks enam päriselt olemas.


Marianne

27.11.2020.a

Kommentaare ei ole: