Mina enam ei tee! - vale tähelepanu ees ja käes olles

Täna tundsin taas, kuidas ma ei oska üldse oma last kasvatada, sest mitte miski ei näi õnnestuvat – juhendit sündides temaga kaasa ju ei antud – me jõume alustades ikka korduseni. Mina solvun, sest näen, kuidas tema ei taha minuga koos olla st teha seda, mida temal tuleb teha ja hoida selle juures mind ilusa ja heana – anda mulle võimalus tunda ennast õnnestununa, kui tänase päeva saab lõpuks tehtuks lugeda. Mina olen Mina ja tema ise on Mina – me oleme erinevad, kuid me tahame sedasama – lõpetada see, mida me ei taha teha.

Tema ei taha kohe üldse oma õppetükke teha, kuid teema kasvades tunnen mina, et tema ei taha mind enese kaaslaseks. Mina panen võrduse enese oskuste ja suutlikuse ning tema õppimise innu ja soorituste kvaliteedi vahele. Tunnen, et minul ega minus pole jõudu, et seista paigal ja kogeda tema erinevaid väljendusi. Mina ei seisa kindlalt maas, vaid lähen lendu ja liigun tunnetetuulte käes, mis kasvavad tormiks, kui mina ei oska, sest ma lihtsalt ei oska, ja siis tahan ma selle Maailma ära lõhkuda, et sellest välja pääseda, sest see jama liigub kaasa kõikjale – kui mina ei õnnestu õpetajana, siis järelikult ei õnnestu ka emana ning kuna lapsega koos olles olen ema, siis tahan sellest sidemest ära ja välja. Tahan tõmmata piiri meie vahele, sest ei oska olla erinev, kui olen kaks erinevat rolli ühe inimese lahenduses.

Ma ei taha oma aega ära anda sellele, mis ei toida ega täida mind. Sama on temaga - õppimine muudab teda ja ta ei taha sellise endana olla. Me mõlemad sõdime selle vastu, mis käib meie rollidega kaasas - olla laps, kellel on koolikohustus ja ema, kellel on lapse kasvatamise kohustus, sest meil on – minul on laps ja lapsel on kool – õhina ja hurraaga alustatud teekond lõhub ja lahutab meid.

Minus on teadmine, et ma täidan oma osa st minul tuleb leida rollilahendus, mis on meie mõlema kasvamise jaoks vajalik – ma tean seda, kuid mina teen seda iseendana. Kui loom või lind, olen püünistes kinni hoituna ja vabaks püüeldes lõhun ise ennast. Vaatan läbi viha katkisena välja, kuid ma ei näe, et mina olen iseenda poolt loodud lõksus. Lõks on muster – kordustena kohas, kus on võimalus vahetada ja valida, et muuta senist tulemust. Kuid mulle tundub, et astudes uues päevas kindla plaaniga olla muutunud, peegeldub mulle vastu vana ja proovides mööda või eemale põigelda, astun taaskord lõksu ning tunnen isiklikult, et minul on iseendana nii paha olla.

Isiklikult võttes ma ei näe enam teed, vaid vajan kohest väljapääsu, sest minule tehakse liiga – minult võetakse minu aeg ära. Mina tunnen, et olen enda seest väljas, et sundida suuta teda ise ennast liigutama ja ise enese eest mõtlema ning see viib jõu ja ma värvun tumedaks. Ma ootan, et ta annaks tagasi minu aja, hoiaks ja väärtustaks seda. Selle eest, et ta ei tee seda, tahan ma teda karistada ja võtta temalt ära tema aeg iseendale.

See on kurvalt naljakas, et kui tema on õppimise seljataha jätnud, siis on terve Maailm talle taas ilus paik, kuid mina ei pääse vabaks, sest mina ei lase ise lahti. Minus on teadmine, et homme algab kõik uuesti – see sama vana jama kestab edasi. Ma ei leia seda, mis on minu rõõm ja preemia tänases ajas ega seda, mis toidab ja täidab mind – ma ei leia neid üles. Kui olen suutnud oodata ja juhatada, erinevatele nuppudele vajutades ja manipuleerides, ülekõrgudes ja vihastudes, paludes ja ükskõikselt ennast tundetuks lülitades, jõudnud kohta ja aega, kus ta saab oma raamatud sulgeda – tunnen ennast väsinuna ja mustana, sest jõud on kadunud, ei ole rõõmu ega positiivsust.

Tahan koos ja kõrvu käia, kuid mitte kanda ja olla seinaks, kelle vastu ja pihta pursatakse – tema lubab endale kõike, sest ta ei karda mind kaotada – tema kardab, et see tema tänane päev kestab igavesti. Tema ei taha anda mulle teadmist, et olen õnnestunud, sest siis tähendaks see minu tunnustamist ja tema enese käitumise valeks tunnistamist. Kui mina tahan, et ta kasvaks, siis tema ei taha seda teha. Kasvatamine on minu, kui vanema „töö”, kuid tema ei pea minu tahtmise järgi tegema - tema ei vaata seda, et tema ise kasvatab iseennast. Tema teab ja näeb, et mina ei lase temal tagasi ega kõrvale astuda ning need minu poolt seatud piirid võtavad temalt vabaduse ja neid ta lõhub, et mitte astuda ise edasi.

Kuid piirid olen mina ise nähtaval olles ning minu pihta viskub ta vaimse ja füüsilise jõuga – mina võtan isiklikult oma Minana ja kõik keerleb uuesti ringis. Me oleme kaks inimest, kes on rollidega seotud ja me täidame omi osi ning teeme seda iseendina, kuid vahel käib see nii, et tunneme sundust olla selles suhtes ja siis otsime erinevaid lahendusi, et leida üles lõpetav lahendus teadmisega, et me ei pea tegema seda, mida me täna teeme – me ei taha kasvada koos.

Meil mõlemal on õige tähelepanu vajadus – mina ei saa seda sellele, mida mina teen ja tema ei taha valet tähelepanu sellele, mida tema teeb. Tema ei anna mulle vajaminevat, sest tema ei saa – tema ei tunne ennast õppides ilusana ja ta teab, et õppimise eest saadav tähelepanu ei toida ega täida teda, vaid jätab alasti iseendana. Seega ta käitub „inetult”, sest siis ta saab selle tähelepanu, millega ta toime tuleb – seda saab hävitada iseendast tundeid välja valades – see on kanal, kuhu ja kuidas ta oskab laheneda.

Mina ei taha õpetada, sest siis ei ole alasti mina ilus ja hea – tema ei taha õppida, sest siis ei ole tema enda jaoks ilus ja hea. Me mõlemad vajame õiget tähelepanu, mille paistel olla ilusad ja head, seda saame siis kui teeme seda, milles õnnestume st olemegi kindlalt juba ilusad ja head. Kuid meie rollid määravad ette, et ühes tuleb läbida etappe, milles me veel ei ole oskajad ja kõigega õnnestujad ning seal me kogemegi igasugu huvitavat tähelepanu, mille käes ja ees pole üldse tore kohal ja olemas olla. Vingerdame ja sõdime vale valguse valgel ning tahame tagasi vana tee varju – keerata sunnitud teelt kõrvale, et astuda eemale ja lahku.

Mina tahan kuulda lauset - „Mina enam nii ei tee!” - et seda uskudes lubada endal hingata välja ja lasta enesekaitsest lahti – siis ma enam ei pea, sest tema ju enam ei tee. Rollid jäävad küll alles, kuid see vaatus saaks läbi – see aeg jääb kord seljataha, et saaksime teed jätkata ilma, et võtaksime teiselt vabaduse, kui iseennast kasvatades kasvame teineteisega ühes olles.

Kuidas, siis astuda uues päevas järgmine samm, kui on hirm, sest on teadmine – me oleme seotud, mina olen täna see, kes ma olen ja täpselt sedasama on ka tema ja kooskasvades reageerimegi enese moel, vahel ise ennastki üllatades. Ainult astudes saame teada, kas ja kuidas teine täna on või ei ole, kas teine täna teeb või enam ei tee. Kas täna pääseme vanast edasi, sest teine kasvas edasi – kuid kumb meist peab esimesena kasvama, et teisel ei oleks enam mängukaaslast ...

Marianne

09.04.2020.a