Kuidas saab laps olla oma vanema õpetaja

Kui laps kasvab oma teel ja alles õpib iseennast tundma ning kasutama ja Maailmaga suhtlema, siis tema nö kasvuperioodid ehk ealised iseärasused on kasvatusteadlaste poolt paika pandud raamid, milles mõõdetavad suurused sees selleks, et mõista normaalsust – milline on õige eakohane väljendus ning teada seda, mis, millal ja miks võib juhtuda ning üsna tavaliselt juhtubki. Kõik see on ilus, mis täppisteadusena välja on uuritud, eriti kui see sujub tasaselt ja nii möödaminnes, kuid ühe inimese kasvamine ei ole kunagi kerge töö, ei temale endale ega nendele, kellega ta sellel teel kokkupuutub ja ühes käib – inimesed kasvavad teineteisega koos.

Laps on seotud nende inimestega, kes tema lähedal on. Ta ei ole kõigiga täpselt ühesugune ega ole ka ise koguaeg samasugune. Lapse tee on tähiseid ja tihedaid muutusi täis. Ta ei kõnni oma teel eraldi, vaid on nende seltsis, kes on teda saatmas ehk üles kasvatamas. Öeldakse, et laps on perepeegel ja õpetaja oma vanematele, kuid kuidas saab laps olla oma vanema õpetajaks, kui vanem on tema üleskasvataja ning oli juba olemas, kui laps alles sündis. Vanemas on ju rohkem kõike seda, mida ta teab, oskab ja juba kogenud on – vanem on ju lapsest vanem.

Iga pere elus on olemas huvitavad argised päevad, mil kodus tundub olevat sõda, sest midagi pole paigas ja pereliikmed käivad üksteisele pihta ning pinda – lapse „kasvatamine” tundub aia taha minevat ja oma võsukeste käitumisega ei ole üldse kerge toime tulla – vanemate katsed, oma tundeid kontrollides, lapsi kontrollida ei näi õnnestuvat - „Jah, miski on küll Taani riigis mäda.” Mida valitakse põhjuseks? Miks, kellel ja kelles on teema? Kelle käes on lahenduse võti?

Vanem ei taha uskuda, et temas endas võib midagi sassis olla, sest kuidas võtta vastu teadmine, et laps tuli ja näitab nüüd oma vanematele teed. Vanem on ju suurem ning targem ja tema sõna peab peale jääma – selles kohas, kus vanem oma õigust nõudes tahab, et laps lõpetaks oma tegevuse ja vait jääks ega oleks nähtavalt ning kuuldavalt olemas, ei taha vanem ise endasse vaadata. Ta sunnib suurema jõuga – karistuste hirmuga - lapse vait, et anda iseendale võimalus pääseda. Vanem otsib endale lahendust ja keerab kogu loo tagurpidi – lapsel on teema, sest lapsega on probleem ja seega tuleb lapsele leida lahendus nö otsida abi, kuidas muuta laps normaalseks ehk vanema jaoks probleemide vabaks.

Kes on, kelle loos, peaosaline, kes osaline? See, kes läheb põlema, kui tunneb ennast puudutatuna – selle teema see lugu on. Laps nö käivitab loo, kui teeb seda, mida ja kuidas ta teeb, kuid tegelikult avab vanem reageerides ise endas selle osa, mis on oodanud oma aega, et anda talle võimalus endasse vaadata ja kasvada. Laps seisab omal kohal, et aidata oma isa või ema tema kasvamisel – see ongi see, kuidas laps on oma vanema õpetajaks ja see tee on kahepoolne koostöö.

Kui teema ei ole lapse oma, siis laps mängib oma osa ning vanem reageerib ikka ja jälle ning see teema on vanema elus täpselt seni kaua, kuni vanem ise endaga tegelema hakkab – vaatab endasse ja otsib ning kõnnib oma teed iseendani. Seega, kui laps on ja puudutab, siis küsigu vanem ise endalt - Mis temaga tegelikult juhtus ja miks tema tunded temast endast suuremaks kasvasid? Mida tema tunded proovisid tema sisse ära peita?

Marianne

29.04.2020.as