teisipäev, 21. aprill 2020

Enese üle kontrolli on vaja, et ise keelata endale oma tahtmised – Oma tunnet, kui sinilindu püüdmas









Võtan vastu otsuse, et minul on midagi muud oma elus vaja – mina tahan olla teistsugune, mina tahan saada midagi juurde või mina tahan enesest midagi eemale hoida. Selle eesmärgini jõudmiseks on vaja midagi teisiti teha, et ma seda teeksin ja suudaksin teha, siis hakkan mina ise ennast kontrollima – keelama ja lubama – mida tohin ja mida mitte – pean peatuma või pean tegema – nii saab minust endast iseenda jälgija – õige ja vale tegevuse, olemise ning oma vabaduse üle otsustaja.

Minul on vaja iseennast kontrollida, sest ma tean, et muidu mina ise teeksin/ valiksin teisiti, sest olles vabana valiksin selles hetkes, kus ma olen ja annaksin enesele soovitu – ei piiraks ennast ega vaataks või mõtleks oma homsele päevale, sest olen siin ja kui minul parajasti ei ole vaja, siis ongi nii. Kuid ma tean, et kui mina täna ei tee, siis minul soovitut või mina ise soovituna homses ei ole. Seega olen otsustanud, et minul ei tohi igas hetkes olla vabadust vabalt valida ja nii ma kaalun teemasse puutuvat selle järgi, kui õige või vale see soovitud samm minu eesmärgile jõudmiseks on.

Iseenda kontrollijana ei tunne ma vabadust ise endana olles, sest mina kujundan ja kasvatan ise ennast ning teen seda piitsa ja präänikuga. Tundes hirmu selle ees, et ma ei õnnestu, keelan enesele enamat kui tarvis ning ennast õnnestununa või lohutust vajavana nähes premeerin lisaga, et siis nõks hiljem, süümekaid tundes, antu tagasi võtta ja järgmine kord veel vähem anda – mina ise hoian, enese mõõdupuudega mõõtes, eneses tasakaalu.

Mina võtan kontrollija ametit tõsiselt ning seetõttu püüan mina ise ennast hämada ja piiratud raamidest välja astuda. Minu sees käib vägikaikavedu – milline osa minust jääb peale ja milline kaotab – kui kergelt löön käega ja lasen minna või kui tugevalt hoian piire enese ees ja valvan, öeldes Mina pean!, iseenda üle.

Kontrollides mina pean mitte tahtma seda, mida ma muidu endale teeksin, oleksin või valiksin – mina tahan, kuid ei tohi, sest mina olen nii otsustanud. Kontrolli ongi vaja selle jaoks, et keelata ise endale oma tahtmised, sest lubades endal tahta, otsiksin lahendusi, kuidas saada ja anda iseendale selle, mis ei ole minule, minu enda otsuste järgi, hea. Magus teeb paksuks, liha haigeks ja loomadele haiget, vale käitumine toob vastureaktsioone, tegevusetus jätab ilma jne – minu enese mõtlematud valikud ja otsused võivad kaasa tuua olukorra, kus tunnen tundeid, mida mina ei taha tunda – hetk, kus tunnen ennast iseenda pärast halvasti – mul on häbi, sest kaal pole õige; mina ei õnnestunud, sest olin ikkagi vihane; tunnen enese vastu vastumeelsust, sest valitud käitumine ei andnud soovitud tulemust jne. Mida kõike ma enesest ei mõtle ja enese sees ei tunne, kui mõistan, et ei suutnud ise ennast piisavalt õigesti kontrollida ja sellest tulenevalt ei kuulanud iseennast – siis ütlen enesele – Mina ei armasta iseennast, ma vihkan seda, milline ma olen ja mina tahaksin olla keegi teine või kusagil mujal, aga mitte siin oma elu elada!

Miks on minus hoolimata kõigest vajadus tahta ja teha endale seda, mis ei ole minu jaoks hea – olla ja teha seda, mis toob enesega tagajärjed kaasa – üha uuesti on minu elus kohad, kus mina tunnen tundeid, mille sees ja ees ei ole üldse hea olla. Miks olen taas samasuguses hetkes, mis kord oli juba ära – koht minu elus, kus ma lubasin ise endale, et see ei kordu enam – mina ei pea enam kogema neid tundeid, mille sees olles, mina iseendana olles, iseendaga toime ei tulnud. Just selliste kordumiste vältimiseks, mina kontrollingi ise ennast, et suuta läbi viia muutusi – katkestada muster.

Kohad, kus mina valisin tunnetega on need hetked, kus kordusi kogedes, tuleb minul ise ennast kontrollida – seal pean ise suutma valida, kas tahan tunda st tohin või ei taha tunda st ei tohi. Seal ma püüan kontrollida enne ja alles siis lubada või keelata iseendal oma tahtmise järgi teha, sest olen kogenud, et minu vabad valikud ei ole minu jaoks alati õiged. Kontrollin ise ennast, sest tahan tunda iseenda sees teist tunnet – seda, mida mina vajan. Tahan ise anda enesele vajamineva, kuna teisiti mina seda ei saa, sest mina ei suuda Maailma kontrollida ja seega pean mina kontrollima ise ennast.

Minu hirm, kaotada soovitud hetk, suurendab kontrolli, et ma igal juhul jõuaksin sinna. Mina püüan sinilindu – silmapiiri – seda, mis on kusagil väljas, kuid mitte minu sees. Teostan kontrolli selle üle, mille tulemus või tulemuse tagajärg puudutab mind ennast. Kontrollin üha tugevamalt, et jõuda sellesse kohta, kus saan anda endale loa olla vaba – mina tahan jõuda sinna, kus saan vajamineva tunde st, selle tunde sees, millest jäin kunagi ilma, olla, sest seal olles tean, et olen eesmärgile jõudnud ning võin lõpuks puhata – kuid, kui jõuangi kunagi soovitud tundeni, siis tajun, et see ei jää püsima ...


jätkub


Marianne

21.04.2020.a

Kommentaare ei ole: