Ikka ja jälle küsitakse
eesmärkide järele või siis uuritakse, kuhu punkti oled oma eluga
jõudnud. Ka Sina ise
sead endale tähised silmapiirile, mille poole siis astud või
tormates jooksed, et kohale jõudes võidukalt uut kaugust vallutama
suunduda.
Distants võis olla lühike või
pikk, väsitav või naerma ajavalt kerge, kuid mis jäi sellest
meelde, mida võtsid endaga ühes, mida mäletad, mida kogesid, mida
märkasid või oli Sinu pilk suunatud sihtkohta, mille külge kinnitatuna
ümbrust tähelepanemata edasi rühkisid. Kas oskad teelt eksimata
tagasi, algusesse kõndida. Olulisem on see, kuidas kõndisid,
kui see, kuhu välja jõudsid.
Üks kivi lebab lagedal väljal. Ta ei ole kunagi siit ära käinud, kuid ometi on ta nii palju näinud, tema välimus on muutunud ja tema ümbrus on vahetunud – aeg voolab ümber tema, aeg muudab tema välimust, kuid kivi on ikka kivi.
Ma olen siin, kus olen täna,
kuid ma olen ka seal, kus olin eile. Olen siin ja olen seal - ühel pool ja teisel pool merd –
ma toetun kahele kaldale.
Siin tunnen end vabana,
igapäevased kohustused on argised, kuid nad ei ole veel sügavate
jälgedega vaid vabadusega valida. Seal on argised kohustused
vastutusega, sest neis on aastate pikkune teekond oma väsitava
raskusega. Seal on minus korda tegemise sundus ja süütunne, et pole
hoidmas, kuigi vastutan, justkui
oleks vale, et ma ei taha enam seal olla.
Seal tunnen end vangina, sest ma
tean, et Maailm on kordades suurem ja avaram, kui põllud ja teed
minu ümber. Mulle meeldib minna, kõndida üha edasi veel
tundmatutel teedel, näha uusi paiku ja olla kõige selle sees. Mulle
ei ole kunagi meeldinud tagasi kõndida, ikka olen ihanud oma valitud
teedel käies järgmise käänaku taha ulatuda.
Vastutus ja kohustus hoida on
raskused, mida kannan, kuid
nii olen vaba piiratud ulatuses, sest taas pean tagasi minema, olema
ja tegema, sest kedagi teist ei ole. See on vabadus olla, kohustusega
kohal olla. Minus on
teadmine, et enne kui ma
lähen, pean ära tegema selle ja selle ning alles siis pääsen.
Seal on piirid ja raamid,
turvaline oma tavalisuses olla. Siin on teadmatus, mis äratab,
tõstab adrenaliini ja lükkab edasi, et hüppa tundmatusse ja avasta
iseennast. Veel hoian kinni vanast, sest olen seotud, kuid ma tean,
et mul on võimalus valida, kus ja kuidas ma olen. Kaldaid ühendav
lüli olen mina, kuid mina
olen seal, kus ma olen.
Meie eludes on hetki, kus otsime
oma mälust, kui albumist, mälestusi tunnetega. Võtame ühe
salvestunud pildi ja proovime enese jaoks taastada juba ära olnut.
Me otsime mälestustest tunnet, mis meil tänases päevas puudu jääb,
sooviga korrata juba ära olnud hetk, et tuua sealt enese sisse see
tunne, mida vajame siin ja praegu enese toetuseks. Me soovime, valitava tundega, värvida üle, juba olemas oleva tunde tundmine.
Mis tunne see on, mida Sa otsid?
Miks Sa seda tunnet siin ja praegu vajad? Milles ta Sind toetab?
Kuid, mis
on see tunne,
mida ja kuidas me käesolevashetkes
tunneme? Mitte need pettepildid tunnetest, mida arvame end tundvat
või püüdlused, kuidas võiksime end tunda või ettekirjutused,
kuidas peaksime end tundma. Kuidas tunda ära see, mida me tegelikult
olevas
hetkes tunneme või
valides
lihtsalt olemise tajumise -
me ei tunnegi mitte midagi. Me otsime tundeid, kui meis on mõtetest
tühi vaikus, et lisada värvi oma elule.
On
hetki, kus Sinus kasvab ja vohab pahameel ning Sa protestid teiste
inimeste tegude, käitumise, olemise või sõnade peale. See juhtub
siis, kui Sinu isiklikus ruumis, olgu selleks siis meeter, tuba,
maja, riik või terve maailm, teeb teine inimene seda, mida ta tahab
teha, kuid Sinule see ei meeldi ja Sa avaldad selle peale oma
arvamust, tehes seda, kas häälekalt või siis endamisi torisedes.
Seda,
mida teine inimene teeb või kuidas ta valib olla, selle oled Sa
iseendale ära keelanud. Mis iganes põhjusel oled Sa omaks võtnud
uskumuse, et nii nagu teine inimene endale lubas, ei tohi Sina enam
mitte kunagi teha. Mida häälekam on Sinu protest, seda tugevam
on tegelikult Sinu kontroll enese üle, sest Sina ise ei luba
iseendale vabadust, kuna mitte keegi ei tohi Sind enam niimoodi
väljendumas näha.
Teise
iseolemise vabaduse ilming on Sinu jaoks nii segav ja häiriv, et Sa
tunned eneses sundust sundida teine inimene oma tegevust lõpetama,
et Sina ei peaks teise vabadust pealt vaatama.
Oma
ära olnud eludes, möödunud ajaloos, olen elanud hetkedes, kus see,
millisena mina väljendusin ei lugenud ega olnud piisav, sest kuulusin nende sekka,
kellele oli antud ühine nimetaja ja selle järgi määratud
ärapõlatuteks. Need olid inimesed, keda ühendas rahvus ja värv,
mille taga ei nähtud, sest ei vaadatud, indiviidide erilisust.
Sellest
ajast on jäänud minu sisse soov erineda, eristuda nii nähtavalt,
et ma mitte kunagi ei samastuks sarnastega, vaid seisaksin alati
hulgast eraldi, et see, millisena Mina olen saaks väärtuseks, keda
alles hoida. Erinemises peitus meeleheitlik soov pääseda lõpliku otsuse käest, olles viimane lootus vältida oma tulevikku.
Need
olid kauged ajad, mis elustuvad minu unedes, sest hirmude juured
ulatuvad möödunusse. Kord oli erinemises lootus päästa oma elu,
kuid nüüd on sellest saanud alateadlik sisemine sundus, vajadus kindlustada oma elu.
Inimene
on teisele inimesele ohtlik, sest tema eest tuleb ennast kaitsta,
kuna teine inimene oskab ja võib teha haiget oma sõna, käe või
tegudega. Inimese sees on inimesel hirm, kogeda valu kõik võimalikul
moel, et ta ei oska enam ainult ühte asja karta, vaid ta tunneb
üleni hirmu teise inimese ees. Raske on lasta vaenlane enda
lähedale, lubada ennast puudutada, katsuda ja kogeda teist, olla
avatud, mis tähendab, abitu ja kaitsetuna, teise meelevallas
olemist. Inimene ei usalda teist inimest, sest kusagil, teel käies,
kadus usk ja jäi uskumus, et teine inimene on oht.
Inimesed
on unustanud Hinged eneste sees ja vaatavad ning suhtlevad Maailmaga
oma isiklike tunnete mätta otsast. Inimesed ei näe ja seega ei loe
neile Hingede olemas olemine, sest olulisemaks saab see, millisena
inimene inimesega kohtudes väljendub. Inimesed teevad üksteisele
haiget, kuid nad ei mäleta enam enesete osa suuremast ja nad ei oska
näha teist Hinge, kes seisab nende ees. Seda Hinge, kellega koos
käies on võimalik leida lahendused ja läbi vabanemise kerguse
astuda edasi. Inimesed vaatavad välist, takerdudes näivuse
näilisusse ega ulatu sügavamale pealispinna alla, sest see on
keeruline, selleks tuleb seisatuda, kuulatada, vaadata ja tunnetada,
läbi silmade ulatuda Alguse Allikani – tuleb mäletada oma
teekonda.
Pealispinna
värvikirevus ja helide kaskaad on võrgutavalt köitvamad, kui
sügavuses olemise vaikus, kus ei ole justkui mitte midagi, millest
haarata, millele toetuda, mida uhkusega ehtena kanda. Vaikuses, kus
on lihtsus, selgus ja alasti ausus, ei ole kohta varjudele ega
peitusemängudele. Kuid seal, vaikuses olles, kaoks mängu ilu ja
võlu, usk sellesse, et ollakse ülevamad ja üleolevamad – ise oma
Minadena Maailmade keskpunktiks, enda poolt imetletud nabad, mille
ümber ja jaoks kõik ülejäänu tiirleb ja olemas on.
Inimene
ei näe ega tunne teise inimese Hinge valu, kui too inimesena talle
haiget teeb, sest tema võtab isiklikult teise teekonda ja läbi
tunnete vaadates usub, et tehtu on just talle haiget tegemiseks
mõeldud ning temas kohub viha, vastumeelsus ja soov purustada või
varju pugedes põgeneda, sest ta ei taha ikka veel oma hirmude sisse
astudes neist läbi kõndida. Inimesena olles on inimene nõrk, sest
tema sees on olemas nii palju erinevaid tundeid, mis temas avanedes
sunnivad teda reageerima, sest tunded puudutavad alasti närve ja
inimene vastab teisele reaktsioonidega, mis teda ennastki üllatavad.
Hinge
jaoks on valus kogemus see, kui ta on olnud teise Hinge jaoks olemas,
läbi on mängitud oma osad, öeldud ja tehtud nii, et teisel oleks
võimalik edasi astuda, kuid ta jääb ilma teise Hingega
kohtumisest. Hinged on koos lahendanud ülesande, inimesed on saanud
vajaliku kogemuse ja koorem on kergenenud, kuid siis astuvad inimesed
edasi ja lahku, sest nad ei leia võimalust ega näe põhjust, et
koos edasi olla. Kohtumine teel on olnud raske ja läbiraputav hetk,
millest jäävad mälestusena teise sõnad ja teod, mis tunnetena
kaasas käies ei luba inimesel teist inimest enam enda lähedale
lasta, sest neis on hirm kõike uuesti kogeda – justkui pandaks
nupud algusesse ja kõik korduks taas, hetk hetke järel tugevaid
tundeid. See on paraad, kus lakutakse haavu ja valatakse pisaraid,
mitte ei tähistata võitu. Inimeste lahku astumine jätab Hinged
üksi ja eraldi, sest lugu jäi lõpetamata.
Kuidas
jätta olnu seljataha, astudes läbi minnes hetkest välja ja olla
ikkagi koos. Inimesed ei suuda peatuda ega vaadata sügavale teise
sisse ja olla üksteise kallistuses seni, kuni kehad hingavad välja
ja hinged on olnud hetkeks koos, jättes teineteisele sõnumi, et nad
ei ole oma teel üksi. Inimesed ei luba Hingedel kohtuda, nad
ehitavad, ennast kaitsvad, kuid Hingi eraldavad, seinad eneste ja
Maailma vahele, mõistes iseennast üksilduse vangistusse, andmata
Hingedele vabadust ja lubamata armastusel oma ellu ja elus voolata.
Hingede
kohtudes, kallistuse olles, vabaneb kogemuse valu kehast. Hinged
tervitavad, tänavad ja toetades teineteist, viibivad hetke ühes –
Ma olin siin Sinu jaoks olemas, minul on kahju, palun anna mulle
andeks, ma armastan Sind! - keha mõistab kogemust ja ei salvesta
teist inimest, kui võimaliku ohu allikat, endasse. Kuid, kuidas
jõuda Hingede kallistuseni, kui mälestus teisest inimesest on kõike
seda, mida puudutada ei soovi ega näha taha.
Inimese
sees, sügaval sisemuses on teadmine, et tegelikult on inimene ja
tema Mina pisemad, kui Hing inimese sees, kuid Inimese osaks jääb
silla ehitamine, see on samm teise Inimeseni ja see ülesanne on
enese Mina ületamine, sest solvumise kibedus, valust algavad
pisarad, katki minemise haprus ei ole silla ehituseks sobivad
materjalid, vaid sein, mis on laotud enesekaitseks, et eraldada
iseennast ohust.
See
pole oluline, millisel poolel sõditi, mis oli põhjus või mis
lõpuks sai, oluline on see, et kaks Hinge olid ühes hetkes koos,
sest see oli nende kohtumise koht. Nii oli, sest nii pidi olema.
Hinged olid teineteise jaoks olemas, õigel ajal, õiges kohas ja
õiges olemises, tegudes ja sõnades – see oli kui tants, mida
tantsiti ühes, sest Hinged olid teineteise saatjatena teineteise
kõrval, teineteisele toeks – vaid koos olles said nad mõlemad oma
teedel edasi astuda.
Inimene
ütleb – Mina ei taha, sest ... ! - ja loeb üles, kas või sada
erinevat põhjust, kuid tegelikult piisab ka ühest ainsast punktist,
miks ta ei taha teise inimesega enam hetkegi koos olla, vaid tahab
astuda edasi ja eemale, jättes olnu ja teise seljataha – inimene
ei taha enam tunda oma tundeid ja äratada juba ära olnud kogemust.
Inimene on salvestanud teise inimese enese jaoks ja ei suuda või ei
oska teda enam teisti vaadata ega näha. Inimene näeb ja kogeb teist
oma salvestustena. Inimene ei näinud, teise sees ja tema tegude,
sõnade ja olemise taga, teise inimese Hinge ja nii ta ei kohtunudki
Hingega vaid iseenda tunnetega.
Inimene
ei saa aru ega tea vastust, miks teine inimene nii tegi ja oli ning
siis ta usubki, et teine tahtis talle haiget teha, sest kusagil,
keegi või midagi oli valesti ja nende vahel polnud armastust, sest
inimestel ei olnud koos hea olla ning seega oli nende kohtumine üks
suur viga, eksitus, mida saab vaid lahku astudes ja lahus püsides
parandada. Inimesed ei mäleta Hingede kokkuleppeid.
Hingel
on valus vaadata iseennast inimesena ja tal on kahju neist, keda ta
on saatnud, kuid kellele inimesena olles haiget teinud. Hingel on
väga valus näha inimest inimesele selga keeramas ja ära minemas. Temas on
teadmine, et see kõik, mis on olnud, on tema rolliga kaasnev ja see,
mis talle inimesena osaks saab, on ka tema osa ja teekond.
Hingede
kohtumine ja koos olemine on kui koduna kodus olemine, mida Hing
inimesena Maailmas kõndides vajab.