Talvetaat see pealt vaatas,
kuidas inimene toimetas -
too labidaga kühveldas,
masinatega sõitis,
liiva, soola või killustikku
maapeale külvas -
taliteed enda jaoks rajas.
Kuidas too vett,
pang pange järel,
muudkui maha valas -
nii sündis jää,
mis külm ja kirgas.
Kuidas too
oma saani taha
pani suusapaari
ja põldudel keerutas -
nii rada sõitmiseks paika sai.
Talvetaat see vähekene mõtles
ja siis natukene
nalja visata otsustas -
oma mantlihõlmad
ta koomale tõmbas -
külm enam välja ei pääsenud -
kraadi näit see tõusis,
sest palju soojem oli väljas.
Seal, kus enne oli jää
sinna lomp sai suur,
seal, kus varem suusad sõitsid,
seal maa jalge all pettis,
seal, kus teed edasi viisid
nüüd libedus alt viis jalad.
Taat see habemesse muheles
ja endamisi sõnas -
oota natukene,
külla ma jälle tulen ja paugun,
kaanetan ja jäätan,
tuisutuule vabaks lasen -
veel on minu aeg olla.
Marianne
13.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar