Üsna sageli
ütlen enesele,
et järgmisel korral -
korduvas hetkes,
teise tulemuse nimel,
sooritan eksami paremini -
ühtemoodi jätan olemata
teistmoodi olemise valin,
nii muudatuse teen.
No, see järgmine kord
ei pruugi tulla ju kohe
ega pea korduma üldsegi,
kuid mina ikkagi ootan
ja kogu see aeg
mina olnut meeles pean.
Kui eksamiks valmistudes,
mina olnut mäletades,
uut tegevuskava plaanin -
selleks vajalikke sõnu
enese sees ritta sean,
oma enese samme
lavale paika panen.
Küll minu sisse,
mäletades eilseid,
mahub ikka paljut -
justkui ei olekski
olevikus olemist,
olevas ajas elamist -
on ootuse ärevus
ja elavad mälestused.
Eksamiks valmistudes,
tegevuskäike korrates
ja homset oodates,
elan eilses,
sest kohe-kohe
saabuvas tulevikus
tuleb enese minevik
enesel korda teha.
Ometi,
mina ei pea meenutama
ega üle kordama,
et mäletada seda,
mille lubasin parandada -
mina ju ei pea
ära olnut
elavana hoidma.
Jah, mina ei pea,
kuid siis ma ju kahetseksin,
kui peale kordust
ehmatades tõdeksin -
mina unustasin,
sest meelest ära kaotasin,
kuidas pidin olema,
mida tegema
ja välja ütlema.
Kui korduses
taas ebaõnnestuda,
siis olnu jääb ju korda tegemata,
siis ise ennast tuleb korrata -
uut kordust jääda ootama
ja seega mina meenutan -
enese sees üle kordan,
et siis, kui saan uue võimaluse -
eksami edukalt sooritan.
Mina ise
endalt vabaduse võtan,
kui oleva
kokku seon minevikuga -
kordust ei ole -
mina ise olen see,
kes on ühendav lüli
ja tõstab tüli -
ei saa edasi minna,
enne tuleb minevik
teiseks muuta,
et see,
mida mina
ei taha vastuvõtta
saaks olematuks muudetud.
Marianne
11.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar