Olen väsinud vihkamast – kas üldse on olemas aega ja kohta, milles mul ei tule ise ennast kaitsta. Sooviksin, et oleks olemas hetk, milles saaksin enese ja oma elu, kui koorma, maha panna ning lihtsalt olla – ilma enese kaitseta – ilma ennast kaitsmata – ilma vastu võitlemata – ilma põgenemata – olla see, kes või mis ma olen.
Olen segaduses – mina olen, kuid ma ei ole. Mina olen see, kellena mind nähakse, kuid ma ei ole see, kellena olen iseennast kaotanud. Kuigi ma enam või veel ei tea, kes ma olen, siis ma tunnen enese sees soovi, olla see, kes ma tahaksin olla. Kuid tahtmine jääb kättesaamatuks, sest usun, et mina ei saa olla või tegelikult ei ole selline. Kui siiski näin kuulvat või kogevat kinnitust salajasele iseendale, siis ärkan ja sirutun poole – võbelen – mina ikkagi olen see, millisena olen – enese Hing.
Tean, millisena väljendun Inimesena, kuid ma ei tea seda, mis tõestab ära selle, et olen Hing. Hea, õiglane, armastav, aus on head ja õilsad olemised – kõrgemad maisest ja petlikust Maailmast ning seega omistatud Hingele. Kuid need on ju tunded ja pendlite pooled, sest olles üks, saan olla ka teine – vastas olev pool. Kui sel moel usun Maailma jagunevat, siis olen ise jätnud hea ja valguse Hinge poolele ning pahed ja pimeduse Inimese poolele. Olen loonud Hinge ja Inimese pendli – olles üks ei saa ma olla teine.
Inimesena elamisega käib kaasas igavene püüdlus olla parem ning oskuse, jätta oma patud tegemata, tagaajamine ja andeks palumine, kui ollakse eksinud ehk langenud. Õnnestumine tähendaks enesele taevariigi uste avanemist. Kuid ikka ja jälle ma komistan ning langen – kukun kõrgustest alla, sinna, mis tähendab inimesena olemist ja elamist - kogen valet, enese ekslikust, väiklust, saamatust - teen vigu.
Mina ise olen loonud või võtnud omaks uskumuse, et Hing on võrdne Ingliga. See on see, kuidas oskan näha oma enese Hinge – ettekujutada nähtamatut ja hoomamatut. Selline Mina, vaatab mulle vastu kirikuraamatutest ja pühadelt piltidelt. Sellisest Minast loen muinasjuttudest ja piibli lugudest. Mina, kui Hing, olen olemas – ma ju näen teda, kuid ma ei tunne – ta ei ole minu käe ulatuses.
Olen väsinud, olen nii väsinud olemast inimene – olen väsinud vihkamast, vihkamisest, maisest ja valest. Tahaksin kogeda ise ennast kui Hinge – olla enese Hinge puudutus. Istudes, kirikupingis või kõndides, emakese looduses sees, tahaksin olla vastu võetud – olla puhas ja valge. Olla vaba maisest koormast – väiklusest, raskusest, tunnete pendlitest – olla see, kes ma olen, et saada olla see, milline ma olen, kui ma olen Hing.
Ülevuse ja harduse keskel kohtun iseendaga – peegeldun vastu sellelt, mis on loodud olema või sünnib väljas. Kuid loodus on ja toimib ka ilma minuta – tema ei allu minu kontrollile. Kirik, see on aeg, mis ühendub eilsesse – aega, mil Inimene oli Hing. Kuid see, kes vahendab ja tõlgendab lugu, on inimene, kes valib, läbi korduste ja kullatud raamides, mida ja kuidas kõneleda. Tema on see, kes toob argise päeva toonid sisse, tuletab meelde maise Maailma, kui avab paised, rääkides sellest, kuidas ei tohi ja kuidas peab, mis on vale ja mis õige. Tema sõnad kisuvad tagasi ja kukutavad alla – tagasi – Inimese poole peale. Taevariigi uksed jäävad suletuks – sinna saab peale surma, kui ollakse oma enese patud lunastanud.
Aadam ja Eeva saadeti paradiisist välja – ahvatluste puu täitis oma ülesande – ahvatles pattu tegema. Ahvatlustele järgi andmine tähendab inimlikkust – justkui inimesena ma ei saakski olla Hing. Lihaks saades kaovad võimed, ununeb olemus - maine keha ei luba ega lase olla, sest sellel on oma vajadused. Enese ihade ja vajaduste täitmine - inimesest saab oma enese ori ja tööriist.
Hinge võimed avalduvad ilma kehata – ilma raskusjõule allumata. Kuid ometi on neid, kes oskavad ja kellel tuleb välja – nemad omavad võimeid – oskavad Valgust kasutada – muudavad, ravivad, näevad. Kuid ka siin on olemas kaks poolt, sest, kui on Valgus, siis on olemas ka Pimedus. Pimeduses ekslevad langenud Inglid – pahade kuningriigi alluvad – enese Hinge müünud Inimised. Nemad kasutavad, lisaks saadut, kaose loomiseks – hävitavad, allutavad, valetavad, värvivad selleks, et luua ise ennast enamaks.
Ingel – kuidas saaksingi seda inimesena olla, kui ära tõestavate tõendite järgi ei saagi olla – ainult jumalik puudutus või surma kogemus aitavad olla – väljenduda – kasutada kõrgemaid jõude st enese võimeid, kuid sellisele olemisele/ väljendusele antakse seletus – ollakse jumalaga ühenduses – ollakse kanal, mis vahendab Inimeset suuremat, hoomamatut.
Taas on asi ära seletatud – inimene on Jumala tööriist. Seega olen taas enese vale pool – inimesena olen ühte ja teist teinud või tegemata jätnud ning seega, selles elus puhtaid pabereid ei saagi. Olen eksinud Hing, kes on enese võimalused maha mänginud. Otsin ise ennast – võimalust olla see, kellena mina ise ennast ei näe ega usu olevat. Otsin tõestusi – olemine peaks olema nii nagu oskan iseendale ette kujutada. Kuid, kui kogen lootusetust, siis vajun masendusse – valgus kustub, jõudu ega tahtmist ei ole – seinad on ees ja Valgus teed ei valgusta. Olen eksinud Hing, kes ei tunne ise ennast ära.
Ajas välja toodu näitab, et Inimene omistab oma enese võimed välisele – Jumalale. Hing ei tähenda Jumalat, inimese mõistes. Jumal on võrdsustatud Loojaga, kuid looja ei ole Jumal. Jumal tähendab teistest üle, eraldi ja väljas olijat, kes omab võimu ja kontrollib omaenese loomingut. Jumala kummardamine või tänamine tähendab kohustust olla õige, kuid see toob kaasa hirmu eksimise ees, sest vale olemine, tegu või mõte toob kaasa karistuse – inimene ei ole Valgus – ei ole Hing.
Mina ei ole Jumal. Mina ei saa olla Ingel. Saan olla see, kellena ja millisena oskan end ette kujutada. Olen enesele kättesaamatu – mina, inimesena, tahan, et jumalikud võimed teenivad minu, kui inimese, huve – luua enese hüveks mateeria ja materiaalsus. Ma ei ole ju Jumal, kui ma ei suuda ise ennast ära päästa ega valest säästa.
Jumal on keegi teine, kes tegi kuue päevaga töö valmis ning nüüd jälgib ja kontrollib oma tööd – töövahendid teenivad, et tasuda võlga. Olles, kellegi looming, saavad minu rollid olla hoopis teistsugused, kui saades olla see looja, keda nimetatakse Jumalaks – kontrollijaks ja kohtumõistjaks.
Kuid olles Looja, mul ei ole teisi rolle – on olemine – kogemine. Looja sünnib olevas hetkes. Sellest, mis oli, saab see, mis tuleb. See ei tähenda kontrolli ega jälgimist, vaid olemist, muutumist, voolamist, vabadust. Uskudes ennast olevat looming – olen ja elan võlgu, sest kasutan antud võimalust - iseennast.
Looja on enese looming. Küsimus – Kes või mis ma olen – Olen ma looming või looja? - tähendab Hinge ja Inimese konflikti. Kumb pool ma iseendast olen? Hing on haige st minule kättesaamatu – ma ei tea, mida ma müüksin, et saada seda, mida mul ei ole? Mida ma müün, kui ma ise ei loo enese olemist?
Kui ma olen see, kes ma olen, siis ma ei pea müüma seda iseennast, kes ma olen, et saada erinevais vormis tähelepanu selleks, et näha ise ennast sellisena ja kes olevana nagu ma tahaksin olla, kuid ei usu end olevat. Tähelepanu annab võimaluse olla, kuid kasutades tähelepanu, annan ma ära vabaduse ja müün ise ennast, sest õige ja vajaliku tähelepanu puudus ja suurus, tähendab enese kaotust – taas ma ei saa olla see, kes ma ei ole. Teiste silmad annavad minule nime ja tähenduse. Tähelepanu on Valgus ja silmade omanikud Loojad.
Marianne
03.01.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar