Vahel vihkan asju -
asjad on tüütud
ja segavad,
kui on jalus nad -
kuid asjad,
tänase ja olnu,
kokku liidavad -
seega,
oma asjadest,
lihtsalt loobuda,
ma ka ei saa ..
Saagu kaos – kõlas otsus, kui kord lagunes. Igal asjal oli olnud oma asupaik. Asi uue koha sai – teiste asjade hulgas. Asi kulges kaasa ühest kohast teise, kui nende omanik oma asukohta vahetas.
Kastide sees on omamoodi kord – neis on asjad, mis ühte kokku on liidetud. Kastid, üksteise otsa laotuna, on korralikkus ja selgus. Kuid, kuidas edasi, kuhu panna paika kõik see, mis kastidest saab välja võetud, nii, et seda on võimalik üles leida ja seega ka kasutada.
Kuhu panna paika järgmine asi, kui sobivat sentimeetrit on vanaga võrreldes vähem või on see teistsugune. Käimas on justkui viimase tooli mäng, milles osalejate ja toolide arv ei klapi kokku – keegi on see, kes kohast jääb ilma ja lahkub mängust. Kas see asi, millel puudub täna koht, tuleb tõsta uksest välja või andes loa jääda – luua, ise ja vabatahtlikult, oma elamise sisse kaos?
Kaos tähendab seda, et pole korda. Enese ümbrus ega omatavad asjad ei ole allutatud kontrollile. Tuleb peatuda, et mõelda ja otsida, mäletada oma eelmisi samme. Kätt väljasirutades võib kohta vastupanu – asjad ei anna ennast kätte. Puudub rahu ja kord, sest valed asjad puudutavad vastu või õiged põgenevad eest. Kaos on asjade keeris – korratus – korralagedus - puudub järjestus ja kindel asupaik.
Vajan rahu – seega pean looma korra majja – kontrollima seda, mida oman ja milles elan. „Kui neid asju nii palju ei oleks, siis ... " - lipsab peast läbi mõte. Mõtlen seda korra ja rohkemgi veel. On tahtmine võtta midagi ette – topin vabale paigale selle, mida hoian käes ja vabanenuna, haaran järgmise asja järele, et leida sellele, eelnenutest, veel vabaks jäänud pinda ..
Marianne
02.11.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar