„Kui olen seal, kus on teised, kuid ei saa seal olles tunda end olulise osana, siis tajun end kõrvalisena ja seega süveneb minus turvatunde puudus ning kasvab üha suuremaks soov tunda end olulise osana – kogeda päriselt koos olemist – minu jaoks ollakse olemas.
Milline on õppetund, kui sellised hetked ja kohad korduvad? Milline on mind liigutama panev eesmärk ja millise ülesande olen enesele loo lahenduseks andnud – luua olemas olevast iseennast – kasvatada parimal võimalikul moel iseenda väärtust. Kuid turvatunde puuduses kasvab frustratsioon, sest iseennast kaitsetuna tundes, ise ennast kaitstes, ma ei loo, sest olen valvel ja minu jaoks ei ole olemas seda kohta, kuhu avarduda – mina ise, ennast kaitsvana, ei näe seda kohta, kus saaksin võimaluse iseendana olla, et vabana luua.
Otsin seda minu oma, milles oskan ennast õieti tunda ja saan olla iseendana. Leides endale - Minu oma – saab sellest minu st iseenda väärtus väljaspool mind. Minu võimekus, loovus, sära – see kõik olen see „Minu oma” tähelepanuvalguse käes. Kuid minu väärtus kaob, minu enese silmis, kui Minu oma ei võeta vastu, seda ei kasutata või seda tahetakse, mind kõrvale jättes, endale võtta. Siis kasvab minus hirm, et jään kohata – välja, kuid väljas olles mina ei saa teha ega anda ja seega pole mul põhjust ega õigust saada sees kohta, et olla osa.
Andmine ei märgi ära antut igavesti enese omaks ega anna ka õigust igavese omamise jaoks. Kui keegi ei küsi, st ei tee vahetuskauppa, siis ei ole, andmise jaoks tehtu enesele saanul, kohustust anda vastu, kuid nii kaob minu loos tasakaal, sest annan ära oma, kuid vastu ei saa omale jäävat. Annan oma aega ja mulle meeldib tegevus, kuid ma ei näe enese panuse kasutamist, rõõmu selle olemas olemisest, vajalikkust ega tulu – tulemus ei kasvata minu väärtust. Minu looming on sel juhul töö, kuid töö on see miski, mille eest peaksin saama palka. Kuid ilma minule vajaminevat vastu saamata ei saa mina palka ja kogu minu lugu on seega tasakaalust väljas.
Miks mina siis teen? Miks mina siis taas tunnen? Luues ja tundes loeb see, mida kohtan rohkem – kas vaikust st eitust või nähtavat ja tuntavat toetust st jaatust. Luban enesel luua st suurendada oma väärtust, kui mingil moel näen end olevat osa, kuid vaikust kohates tunnen ennast vargana, kes kasutab teistele kuuluvat ja teeb sellega seda, mida ise õigeks peab, kuid luba ei küsinud ja seega ei olnud ka antud. Tundes ennast osana, on mul olemas luba, kuid tundes ennast väljajäetuna – see luba kaob.
Ennast osana tundes ja enesest luues, kasutasin ja jagasin edasi seda, mis endast väljastpoolt leides, ei olnud minu ega minu poolt loodud – see oli kellegi teise Minu oma. Võisin luua küll enamat, kuid need, kelle – „Minu oma” – kasutatav oli, tundsid hirmu, et luues võtan justkui ära, vähendan nendele kuuluva väärtust. Hirmu tundes nad ei võtnud loodut vastu ega kasutanud seda – seda ei olnud nende jaoks olemas. Nemad tundsid ennast üksinda tugevamatena, sest nii omasid nemad ise kontrolli selle üle, millise näo ja sõnadega nad Maailmale vaatamiseks väljapandud on – nende enese „Minu oma" väärtuse suurendamine oli jätkuvalt nende eneste kätes ja kogu sellega seonduv tähelepanu jagamatult ainult nendele suunatud.”
See, mis on juhtunud see on juba ära juhtunud – see oli lihtsalt üks mälestus, mis elustus, kui inimene ühendas ajad.
Ollakse koos, et ühisosa saaks parem, tugevam, elujõulisem – ühine energia, kuid inimeste Mina tahab tähelepanu, sest ta vajab elujõulisena olemiseks nähtavana olemist. Mina vajab, et ühises sees olles – Minu oma – oleks valgust püüdmas ja seega eraldi seismas. Inimesed ei ole koos olles koos, sest sageli hoiavad nende endi Mina-d inimesi lahus. See on hirm - ühes olles "Minu oma" kaob. Mina-d maalivad, valitud tunnetega, reaalseks inimeste salajased hirmud – igaühele vastavalt soovile – ettekujutatu saab nähtavaks ja tuntavaks.
Kas teistega ühes olemine võtab tegelikult midagi ära? Kas ka tegelikult kaotatakse midagi? Inimese hirmuga mängides võidab punkti manipuleeriv tundemina, sest inimene kardab tunda ennast valesti - olla vale tundena. Teised koos on jõud, kellega ühes olles kardetakse pihta ja haavata saada – iseenda tundega iseendas iseennast tunda.
On hirm, et kui ollakse andnud ja on ära võetud, siis inimest ei ole enam vaja. On hirm, et kui anda ei ole, siis enam ei vajatagi. See on inimeste aeg, mis räägib inimeste sees ja ulatub, läbi inimeste, tänasest eilsesse ja eilsest tänasesse. See oli aeg, mil inimestel olid omanikud. See oli aeg, mil iga inimene ei olnud Inimene. See oli aeg, mil oldi nimetuna, kellegi omad – orjad – ja orja väärtus võrdus selle väärtusega, mida ja kas oli omanikule vaja – ei vähem ega rohkem. Omanik oli see, kes valis, otsustas ja viis täide.
See on inimeste aja loo katkiste inimeste lugu, mis räägib kivides ja kandub, ajaga ühes, ajast aega. See oli aeg, mil kehal ei olnud iseolemise vabadust, meel vaikis, et ellu jääda, valitud vaikuses jäi inimeste lugudesse tunnete segadus – Mina-d tõstsid pead. Mina oli see kindlus, millega inimene defineeris iseennast - Mina tunnen - mina olen olemas.
Meie-de sees kaob justkui iseolemise vabadus, sest peab olema nii ja teistsugune, et sobida, sulanduda ja mitte tunda - avaneb orjana oldud aeg. Inimene ei saa oma Mina-st lahti lasta, sest see on kui päästerõngas, mis takistab massi sisse sulandumist ja seega kadumist – nii usutav on Mina maalitud pilt. Kuid huvitaval moel saab, Meie-de sees olles, vabadusest tähtsamaks selle vabadust piirava Meie sees püsimine. Meie-de sees on võimalik püüda enesele tähelepanuvalgust ja kasvatada enese väärtust. Inimese jaoks on eluliselt oluline enese püsiv ja hinnaline väärtus ning selle tõestamine kõigile - teistele ja ka ise endale. Enese väärtuse tõestamiseks on vaja kõikide vaatavaid silmi – tähelepanu, sest tähelepanu pidev voog ja õige kogus kasvatavad enese väärtust. Õige tähelepanu oli ja on vajalik, sest see annab petliku kindlusetunde, et inimesel on õigus oma kohale ja seega on tal alles luba elada.
Inimesel, orjana, ei olnud nime ega õigusi - ta oli Meie oma - ta kuulus teistele ja ta oli liidetud, kuid seisis nähtavalt eraldi. Koos olid omanik + ori, kellel ei olnud õigust iseendale. Tänase päeva Meie on justkui omanik, kes omab enese sisse kuuluvaid inimesi. Tähelepanu kustutab aegade hirmu, kuid ei kaota seda, sest lugu ei ole mõistetud – enese osa süsteemi korrastumises ei mõisteta. Inimeste Maailmas toimuvad konstellatsioonid, korratakse möödunud hetki ja taasluuakse kohti, kus tunda, kuid enese aja loo kõrvalt vaatamise asemel elatakse nii nagu see oleks ainus ja viimane hetk. Inimesed ei mõista ega näe toetust enesele, sest tundemina maalitud pildid ja toimuv on nii vahetu ja oma, et selgust ei saabu. Inimesed võitlevad vastu ja kaitsevad ise ennast, ehitavad seinu ja vahetavad relvi võimsamate vastu.
Fookus on suunatud elavas hirmus elustunud hirmudele – hirm oma hirmu reaalsena kogemise ees kasvab – oodatav on kohe käes, ainult üks sekund on alles jäänud, veel varbad peavad, kuid siis ollakse üle ääre. Selles hetkes tunneb inimene, et tema läks katki - korraga ei ole enam mitte millelgi vahet, sest enam ei ole mitte midagi kaotada. Sellel hetkel lõpetab inimene võitlemise ja lihtsalt on.
Sellest kohast on võimalik loost välja või tagasi mustrisse astuda. Kui inimene valib enesele ohvrina, kelle tiivad on murtud, olemise, siis võtab ta orjana olemise vastu ja otsib enesele peremeest. Kui inimene teeb vahet iseendal ja oma tundeminal ning vaatab lugu kõrvalt, siis valib ta olemise voolava vabaduse.
Marianne
08.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar