Maalitud suu

 

Kui etendus on saanud läbi

ja eesriie sulgunud,

jään järele Mina

vaikuse sees.

Aeg veel möödunust vabiseb –

võbeleb hääbunud aplaus.

Oli, sest mäletan,

kuid enam ei ole.

Olevast sai olnu

ja seegi libises peost –

alles ei jäänud.

Eesriide sulgudes

oleksin kui välja jäänud –

jäetud.

Kõik teised

jäid teisele poole

seisvat seina.

Pole kedagi jagamas

minust jäänud jälge –

minu mälestust

elusana hoidmas.

Tegevus kestis ja oli,

kuid siis saabus ääretu tühjus,

publik veel garderoobis sumises

ja seejärel lendas ära öhe -

midagi ei jäänud kestma.

Elas ja oli

minu sees uskumus -

tähelepanu saades

olen ja saan

olevast osa.

Tegelikult ei ole ju,

mina ise

ei tunne end olevat,

sest mina ise

näen ju,

et ei ole –

teised jäid teisele poole.

Mina ise

astun eraldi -

lavadele seisan -

tähelepanu vajan.

Vajan tähelepanu,

sest see ühte seob,

võimaluse annab

olla ja saada osa.

Seega ongi -

nemad seal

ja mina siin.

Töö sai tehtud,

tähelepanu püütud,

on aeg edasi minna -

olen vaba astuma,

kuid seisan endiselt

lavale jäetuna -

ära minemast,

takistab näiline sein.

Pole kätt,

mis sirutuks

ja eesriide avaks -

palun, teen ükskõik mida,

andke pisikene killukene

jagage tähelepanu,

siis näen ja saan olla -

tunda end olevana osa.

Uue suu maalin

ja järgmisele lavale astun -

tähelepanu valgus

lootuse minus äratab -

saan, olen ja jään ...

seni, kuni etendus kestab ....

Marianne

07.07.2021.a