Olematu kaotuse hirm

 

Kui mul oleks hea olla,

siis kinni hoiaksin

ja edasi oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis vist uinuksin

ja lihtsalt oleksin.

Kui mul oleks hea olla,

siis poleks minus vajadust

enesekaitseks vastu võidelda

ja rahutu hing

teeks Maailmaga rahu.

Kuid minul ei ole hea olla,

tunnen eneses peituvat hirmu -

minus ei ole kindlust

ega jalge all pidavat pinda,

juured on lahti maast

ja tunnete lainetus

viib tasakaalutu paigast.

Kinni püüda tahaksin,

oma enese vabaduse,

kui sinise linnu,

mis aegu tagasi

põgenes peost.

Tõuseb vajadus

teha nähtavaks ennast

väljaspoole ise ennast,

pole millesti kinni hoida,

sest iseendana olles

tundun olevat väiksemast väiksem.

Hääl on tuhm,

sõnad tühjad,

mõtted lagedad -

need ei ulatu

ega puuduta -

neist vaadatakse mööda,

need jäävad teele,

hüljatuna tolmus konutavad.

Tunduvad välja voolanud sõnad

asjata öelduna,

kedagi pole kohal,

et olla vaatamas,

kedagi pole kohal,

et olla kuulamas,

kedagi pole kohal

häid sõnu lausumas -

ei ole toetust,

mis nähtavalt toetaks,

ei ole hoidmist,

mis tuntavalt hoiaks.

Tundun tunnete sisse

ära uppuvat,

põhja välja vajuvat -

on hirm kaduda,

nähtamatuks hääbuda.

Olen ületanud märkamatu,

kuid eneses tuntava joone,

mis eraldab valguse ja pimeduse.

Jäin sumbunud vaikuse sisse -

valgus läks teisale ära,

kuu pimedaim pool

kustutas teed näitavad

laternad ära -

tumeduses ei näe

toetavat õlga

ega abistavat kätt -

komistan, 

sest jalgeil puudub siht.

On tunnetest sündinud meri

korraga ääretult lai,

vahused lained

löövad valusalt näkku,

välja voolavad pisarad

ummistanud on silmad,

õhku ei jätku,

et hingata saaksin -

hing ei leia rahu.

Tundelained kasvavad üle pea,

veel natuke ja enam ma ei jaksa,

hoida ennast pinna peal,

ahmin õhku,

kaon,

vajun,

kaon,

vajun ...

Enam mind ei ole -

kardan valu,

hirmu pimedust,

halvavat teadmatust -

on süda suletud

ja ei ole valgust.

Võitlen selles kohas,

kus enam ei ole,

võitlen selle eest,

et mitte tunda.

Tahan kinni hoida

kätte saamatut -

uksed suleti,

aknad kinni pandi

ja kardinad ette tõmmati.

Olen vaba minema,

tuul pöördus

ja lava vahetus -

ikka veel tahtsin,

kuid mida,

ikka veel vajasin,

kuid mida,

käe tõstsin,

et koputada,

kuid selle teo

mõttetust tajudes

käel lasin alla vajuda.

Luban enesel olla,

olen iseendaga

selles hetkes,

milles olen.

Ühinen olevaga

ja jalad leiavad pinna

enam ei pea ujuma

sinna või tänna või kuhugi.

Tunnetemeri vaibus

ja vesi tagasi tõmbus

kaldaliivale astusin,

merevahtust sündisin -

olin olemas,

oli valgus

ja jalge alt algas

uue tee algus ...

Marianne

12.07.2021.a