Ühel hetkel on käes koht, kus lapsest on saanud suur suur, sest juba algusest alates on ta ju olnud igal järgneval päeval eelnevast olnust suurem. Laps tuleb ja kuulub oma vanemate juurde ja vajab elus hoidmist. Laps vajab ühes olemist siis, kui tema seda vajab ja on oma tahtmistega suur individualist. Oma pilgu järgi on ta tulnud, sest ema ja isa soovisid või arvasid end soovivat tema tulekut. Laps on ühes, kuid samas eraldi – koos on neid kolm ja vahel ka rohkem, kuid kahe vahele ta ei mahu.
On loomulik, et laps tahab päris oma – seda, mis on iseenda oma ja mille kasutamise eest ei seata tingimusi. Laps on mugav, sest tema jaoks on ju tehtud ja tehakse ka edasi. Laps oma isekuses ei mõista või ei taha näha, et vanemate aeg on samamoodi ressurss nii nagu tema enese omagi. Vanematel on õigus oma aja määramisele ja selle kasutamise üle ja seesama õigus on ka lapsel olemas.
Kui laps on eas, mil tema ellujäämine ei ole enam täies sõltuvuses täiskasvanu tegudest, siis on tal endal olemas õigus ja vastutus võtta iseenda sammudest tulenevad tagajärjed ja vajadustest/ tahtmistest lähtuvate nõudmiste rahuldamine järjest enam enese kanda – anda oma aega iseendale. Kuid see enese aeg on tõeliselt väärtuslik ja seega palju hinnalisem, kui kellegi teise oma. See on midagi, mille üle saab või vähemalt peaks saama ise otsustada – teha täpselt seda, mida tahetakse ja ainult siis, kui ise seda soovitakse. Kõik need igapäevaelu kohustused, enesega kaasnevad mugavused, tarbimised, järele ja ette ära tegemised on nii kohutavalt tüütud – neid võib teha keegi teine nt ema, kes on ju ikkagi ema ja on juba teinud ja seega võiks ka edasi teha.
Kui laps läheb tööle, siis temale, tema enese tehtud töö eest, makstud palk on tema Minu Oma, sest selle on ta iseenda aja kulutamise ja kindlate kohustuste täitmise eest saanud. Olles osa tuleb anda oma osa. Enesele kuuluva raha ära andmine/ jagamine sinna, kuhu enne ei pidanud andma, tundub ülekohtusena. Ühise elu jagamisest tulenevad kulud ei ole tema enese valikud, see ei ole temale kuuluv Maailm - lapse jaoks on see olnud valus avastus ja hirmutav teadmine - Minu Oma ei ole minu oma.
Lapse ja vanema kokkupõrge toimub kohas, kus mõlemad tunnevad, et just neile on liiga tehtud – vanema mätas kõrgub solvumisest, nördimusest ja appi võetud vihast, kui ta tajub, et lapse silmis on vanema aeg lõputu ressurss ja selle jagamise/ kulutamise esimene või peamine sihtpunkt peaks olema lapse tahtmiste/ soovide/ vajaduste täitmine. Lapse mätast kasvatab solvumine, hirm ja viha, sest miks tema peab enesele kuuluva ära andma – kui temal ei ole, siis temal enam ei ole.
Lapse tugevus on temas endas – temale kuuluv on võimalus ja vahendid, kuidas ise ennast hoida. Seega on turvaline hoida ennast eraldi ja astuda lahku, et säilitada enese jaoks teadmine – Minu Oma on Minu Oma ja on enese jaoks olemas, siis kui Minul on seda vaja.
Ühises olemises on kõik kuidagi võrdsed ja jagatavad väärtused justkui ühes potis, kuid ometi ei kuulu kõik kõigile võrdselt. Ühine jaguneb, kuid on ikkagi vanemate oma ja nende määrata, mida, millal, kuhu ja kui palju. Valikuid tehakse erinevatest vaatenurkadest ja otsustest lähtuvalt. See, mis on kahe silmis ühise olemise jaoks, ei tähenda sedasama lapse jaoks. Lapse teadmises on esimesel kohal tema ise ja temast endast lähtuvad vajadused/ soovid/ tahtmised, kuid just see ühine on sageli sellel teel takistuseks. Ühisena olles peaks talle kuuluma ka oma vanemate aeg, kuid see ei ole nii – mida suuremaks ta kasvab seda vähem temale seda jaguneb – ta jääb järjest enam kõrvale sellest tervikust, kuhu ta tegelikult kunagi ei ole kuulunud – mehe ja naise liidust – algsest ühisest.
See, mis on kellelegi esmatähtis, ei ole seda kõigi jaoks ja Minu Oma tähtsus kasvab just selliste olukordade kogemises, sest ei taheta olla teistest sõltuv, vaid on vajadus omada teadmist – kui on vaja, siis inimesel on võimalus ja õigus kasutada olemas olevat iseenda jaoks sobiva lahenduse elluviimiseks. Ühises elus tundub sageli, et keegi seisab tee peal ees ja saab enne – süüdlane on see, kelle pärast jääb ohver ilma. Ka oma aja jagamine on kaotus, mis saab tunduda enese ära kasutamisena.
Juba väiksest peale nõuab laps oma õigust – tema aeg kuulugu ainult temale - „Minu aeg ei pea ära kuluma sellele, mida mina ei vaja või kui selle saab teha ka keegi teine või kui minule enam alles ei jäägi!” Ühiselt ühisele loodu kestmise jaoks on vaja igaühe panust – igaüks on ja annab osa - kuid laps ei loonud seda ühist – tema tahab ise luua oma Maailma ja sellepärast seob ta ennast lahti ja läheb teele – laps on oma tiivad avanud ja valmis lendu minema ...
Marianne
30.07.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar