On olnud hirm
mõnede inimeste ees,
on olnud hirm
mõnede kohtumiste ees,
on olnud hirm
mõnede väljaütlemiste ees,
on olnud hirm
mõnede ees
või enese eest
seismise ees.
On hirm olnud,
sest ei teadnud,
kui mina ütlen EI
kas see sõna,
siis ka peab,
kas see sõna
ära hoiab,
ära lõpetab,
ära vaigistab
ja teise peatab.
Olen kartnud
öelda EI,
sest ei teadnud,
kas teine vihastub
ja vastu astub
või vihaga vaatab
ja sünkjalt vaikib
või välja naerab
ja pilkavalt irvitab
või ikkagi teeb,
ikkagi jätkab,
ikkagi ikkagi
vale jätkub.
Haavalehena vabisesin,
kui tuli öelda EI,
sest ma ei teadnud,
milline tähelepanu
mind puudutab -
kelleks see mind muudab.
Öeldes Ei
lihtsalt soovisin,
et teine mind,
kui Inimest näeb,
austab ja mõistab -
peopesal hoiab
ja minul
minuna olla laseb
ega teine ennast
vahele sega
või peale suru
või asemele aseta
või lahku ei astu.
Olin ettevaatlik,
sest ette ei teadnud,
kas teine austab
ja mind hoiab
ka siis,
kui tema tahtmine ei loe,
tema vajadus ei loe,
tema soov ei loe,
tema vabadus ei loe,
tema Mina ei loe.
Oli hirm
öelda Ei,
kuigi oli põhjust
ja oli vajadus
öelda teisele Ei -
ära tee,
ära ole,
sest see
hea ei ole.
Oli hirm,
sest oli põhjust
hirmu tunda -
oli ühine ajalugu -
mäletasin ju küll -
EI-d kuuldes
ei oldud viisakas,
ei oldud austav
ega mõistev.
Ikkagi tehti nii
nagu ise taheti,
ikkagi jätkati nii
nagu ise taheti -
välja öeldud EI
ei pidanud
ega peatanud
ega valet
ja ebaõiglust
ära ei hoidnud.
See oli siis,
kuid nüüd,
kui ütlesin EI
siis ellu jäin -
teine peatus
ja jäi pidama -
mina ei kadunud
sain iseendana
olla edasi.
Marianne
29.08.2023.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar