Inimeste Maailmas toimub sõda – Maa peal käivad tunnetelahingud, sest on olemas inimesed, kes tahavad kindlaid tundeid kogeda ja on olemas need inimesed, kes ei taha oma tundeid kogeda. On see aeg, mil vanal moel enam edasi ei saa, sest, tunded oma isandateks tõstnud, inimesed vajasid energia lahenemist. Tunneteuni on vallanud inimesi ja sellest on sündinud kaos. Kaos on purustav jõud - oleva korratult ära lõhkumine, et enam ei oleks – et saaks olema. Purustavat energiat oli liiga saanud ja ei olnud kedagi, kes nimetanuks selle lihtsalt ümber, et see saaks uue nimega sängis voolata. Tänase Maailma vaatenurk on VASTU olemine, astumine, tegemine, minemine, seismine, sõdimine, pilkamine.
Inimest lõhkuvad tunded on hävitav jõud. Tunded valisid sõja, mis vajab ära lõhkumiseks purustavaid relvi. On need, kes enam ei saa, st ei taha ja need teised, kes ei taha, sest ei saa ja nii jäävad järele rusud ning ära kaovad inimesed. Relvad ei tee vahet sellel, kes või mis ette jääb. Katki saab tehtud inimese keha ja meel, maapind, majad ning elav loodus. Tunnetemasinad vajutavad päästikuid – võtavad üksteiselt elusid ära. Pildid on võikad, need on valusad, sest puudutavad vaatajat ehmatavalt ehedalt VASTU.
Fööniksi viimase lennu mõte, tuhaks põledes tulest sündimine, tundub kaunis ja turvaline, kuid kui sama toimub inimes(t)ega, siis kogetakse seda valuna ning see liigitatakse ebaõiglaseks, sest see tundub mõttetuna ja arusaamatuna, sest kuidas saab surm hea ja ilus olla, kui korraga ei ole enam seda, mis oli - Inimene on surmale kaotatud, sest ta on vägisi võetud.
Kaotust kogev inimene tahaks olnut tagasi, et see püsiks vähemalt senikaua, kuni tema on olemas. Kõrval elanud inimestest, turvalisest elust-olust ja omatud asjadest on raske lahti lasta – see oli oma, see oli olemas. Inimene tõlgendab surma, kui kaotust - ta ei näe selles võimalust. Selline mõtegi tundub kohatu ja ebaõiglane – mälestus elavast elab, kuid keegi ei suuda elu tagasi anda. Oli inimene, kes ise enam ei koge ega saa teda enam omada, sest teda ei ole.
Kui inimene kaoks surma hetkel suitsuna taevasse, siis ei oleks olemas seda pilti, mis salvestub mällu – surma brutaalsust, mis teeb selle kogemise valusaks – enese ettekujutus teeb kogemuse ehedaks ja on vahetu. Tagajärjed jäävad elavate kanda – see on meeldetuletus olnust ja nii hoiab inimene minevikust ise kinni. Kaotuse suuruse kogemine on eluline ja kohatu tundub, sel hetkel, mõte rõõmustamisest.
Lohutusena saaks ju olla teadmine, kus ja kuidas on edasi ning lahkunu uues elus elavana nägemine. Kui seda oskust ei ole, siis ei usu inimene selle võimalikkust. Tegu ei ole uskumise, vaid teadmisega. Uskumine on tunnete tee. Teadmine on kõiksusena olemine. Surm on Fööniksi lend – Hinge teekond saab jätkuda – oma nime ja ajanumbritega inimese viimane samm oli järgmine samm teel uue alguse poole.
Marianne
22.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar