Mina ei tea seda, kuidas Sinul on oma elus läinud – kas ka Sina oled kogenud sellist hetke, mil teise inimese kõrval olles (ei pea reaalselt kõrvu olema, piisab ühest ja samast Maailmast) tunned ise ennast halvasti. Kõrvuti olles on käes see hetk, milles oled Sina ja on too teine ning Sina oled see inimene, kes tunneb iseennast, ise enda sees, halvasti, sest positiivsest või passiivsest olemisest on saanud miinusmärgiga olemine. Saan ausalt öelda, et mina olen ja üsna palju olen - see on olnud aeg, mil ma ei olnud enesest teadlik.
Kõrvuti olles on olemas võrdlusmoment. Mis siis, et seda keegi teine ehk ei näinudki või ei osanud, ei saanud või ei tahtnud vaadata – mina nägin ja mina tundsin – seega oli see olemas. Tunnet tundes, olin mina juba reageerinud ja iseenda aitamiseks ma ei tahtnud, et too teine paistaks minust parem välja. Mina olin see, kes ei tahtnud temast midagi kuulda ning veel vähem teda ise näha. Tahtsin, et juhtuks midagi ja tema oleks see, kes enam ei saaks kogeda seda, mida või kuidas tal oli. Tegelikult vajasin seda, et mina ise, ei näeks meid enam kõrvuti seismas.
Loo tegi halemavaks see, et tundes oma tundeid, uskusin, et mina olen See Halb Inimene, sest inimeste keskel nimetatakse sellist olemist roheliseks kadeduseks. See inimene, kes ei oska või ei taha teise üle rõõmustada või talle kaasa tunda või teda tunnustada või tahab ta ära kaotada, ei leia toetust ega mõistmist, vaid saab hukka mõistmise osaliseks. See on otsus – tunne, mida inimene tunneb, on vale. Sellest on ainult üks ainus libisev samm ja juba inimene usubki, et tema ise on vale. Selle jaoks, et olla õige, ei tohi see, mis on olemas, sellisena olemas olla. Kuid, kui inimene ise on vale, siis ... ?
Kõrvuti seistes, seda ka näiliselt, on võimalus ise ennast kõrvalseisjaga võrrelda. Tähelepanu on suunatud sellele, mis tollel(s) teisel(s) on olemas või too saab või oskab seda, mida enesel(s) ei ole. On selgelt olemas midagi, milles jäädakse tollele teisele mingil põhjusel alla. Võrdlus vähendab inimese väärtust ise enda silmis. Ta usub, et kui tema seda endas tunneb, siis näevad seda ka teised.
Kui inimene tunneb, et tema elus on mingil põhjusel midagi, mida ta peab tegema, oskama, omama, andma või millisena olema, kuid ta ise ei ole seda tegemas, ta ei oska seda või tegelikult ka ei taha, siis võrsuvad temas tunded kohas ja ajal, mil tal on olemas võrdluse moment kellegi teisega. Ta näeb, et tollel teisel on nüüd olemas see, mida temal endal ei ole – tema on millestki ilmajäänud, sest too teine on selle justkui endale saanud.
Võrdlust võimaldav inimene on kui kõverpeegel, millest, ennast halvasti tundev, inimene ise ennast vaatab. Tegelikult on palju olulisem sama selle omamisest või kogemisest see, millise järelduse inimene ise enda kohta teeb – Kui teine ... siis, järelikult Mina olen ... . Uskumus leiab kinnitust.
See on sõda enese sees – olemine, kellenagi, millisena inimene ei taha olla, kuigi tema ise on see, kes on otsustanud, et ta seda on. Seega on paha meel tolle teise vastu, sest tolle teise pärast ju. Paha, pahana olemine, teeb iseennast justkui veel pahemaks. Inimene ei mõista ise ennast, sest temal on tunded ja too teine nende autor.
On aeg peatuda ja vaadata otsa oma uskumusele – Mis on see, mida mina pean? Miks ma usun, et ma pean? Kui ma ütlen, et ma pean, siis tegelikult mina ise ei taha seda, mida sunnin ise ennast omama või kuidas tegema või millisena olema. Pean, on kellegi teise pärast ja jaoks – iseendale ei ole seda vaja, kui oleks võimalus valida. Kui ütlen PEAN, siis järelikult usun, et ei ole valimise võimalust – olen ise enda vang.
Inimene jätkab Mina PEAN täitmist senikaua, kuni temas on hirm, et kui tema ei ole või ei tee nii nagu tema peab, siis jääb ta ilma sellest, mida tema vajab st tahab. Seega on küsimus - Mis on see, mida mina kardan kaotada? Miks ma müün ise ennast?
Marianne
21.03.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar