Meie ühine hetk - naeratusega mäletan Sind

Käest mul võtsid

ja kõrgele mäetippu viisid,

kui peopesale laotasid

laiuvad metsad ja maad,

kõik selle minule kinkisid.

Kutsusid öise taeva alla

selili lebades vaatama,

säravaid tähti ja kuud näitasid.

Sinu sõnades oli kirge,

Sina puudutasid minu hinge.

Esimese koidukiirega ärkasime,

õrnalt armastust jagasime.

Teadsime sel hetkel,

sel ühisel tundeviivul,

et olime koos ühena -

teineteist täiendava tervikuna.

Sa tänast nautisid

ja homset ootasid.

Nii palju oli veel teha,

taas minna ja uut näha:

kogeda elu maitseid,

koguda Maailmu väikseid,

katsuda ääretu avaruse äärt -

iga Sinu elatud hetk oli väärt.

Sa teekonna ühte lõiku

minuga koos käies jagasid,

veel tajun Sinu puudutust,

ma mäletan meie kohtumist.

Ma tänan Sind selle eest,

mõtlen Sulle ja naeratan,

saadan Su teele valgust,

päevadesse päikesesoojust,

et näeksid edasi käia

ja jõuaksid Maailma äärele välja.

Marianne

09.05.2018.a