pühapäev, 8. aprill 2018

Mis saab siis, kui ...





Õhku astudes,
kindlust otsides,
hirm teadmatusest,
kartus haavatavusest.
Kui ma teen nii,
mis saab siis, kui...

Kes annab teadmise,
käega katsutavuse,
usu kindlast tulemisest,
pidepuntki tulevikust,
laotab pinna kuhu astuda.

Kas julgen teha sammu,
astuda lihtsalt õhku,
olla hetkes vaba,
mitte otsida pehmeid patju.

Miks pean nägema,
olemas olu uskuma,
et kõik verstapostid,
ees ootava teetähised
on muutumatult paigas,
juba ettemääratud.

Kas teen otsuse,
mida ootan olevikus
või loon unistuse,
mida soovin tulevikus.
Kus ma elan,
kas siin ja praegu.
Kuhu teel olen,
kas pilk tulevikku.
Kas ma liigun edasi
seest välja kasvades
või pidevalt kohandun
enda loodud visioonides,
märgitud raamidesse
end sisse pigistades
ja ära mahutades.
Nii jään kinni pisiasjadesse,
vajun olmesse sisse,
keskendun tunnetele,
olustiku välisilmele.
Kui olulisem ju oleks:
kuidas, kus ja miks.

Tegelikult ei ole,
mitte midagi kindlat,
sest mida ka ei mõtle
kõik näib ikka muutuvat.

Kui olen hetkes kohal,
olen vaba juhtumisteks
elu antud kingitusteks.
Alles siis vaatan,
kuulan, kuidas tunnen,
kes ma olen
ja kuidas on,
sest ainult nii ma tean,
sest käesolevas näen,
mis sai siis, kui ...


Marianne
08.04.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar