teisipäev, 10. aprill 2018

Kord, kordused ja reeglid teevad minust masina





Detsembris avastasin enda jaoks Gurdzijevi tantsud. Mulle meeldis see uus väljakutse, kus üks tants on keerukas kordinatsiooni nõudev harjutus – käed, pea ja jalad liiguvad erinevalt, kuid üheaegselt vastava muusika rütmis. Tants nõudis pingutust ja keskendumist, keha ja mõtte koostööd. Algul tundus, et pea võimatu on isegi üks tants selgeks saada, kuid ühel päeval õppisime vähemalt kuut erinevat tantsu. Harjutasin kodus edasi, sest tahtsin, et mina saaksin hakkama. Esimest tantsu harjutades oli seni keeruline, kuni tegelesin ainult käte ja jalgadega, kuid lisades pea läks muster paika ja tants oli omandatud. See, mida tantsisin sobis mulle, sest kui minus oli segadus, siis tantsides rahunesin ja nägin detaile selle sasipuntra asemel, millel enne polnud selget otsa ega äärt. Käisin veel õppimas, olid tantsud, mis tulid välja ja sobisid, kuid oli neid, mis tekitasid minus kaose, sest ma ei suutnud õiget rütmi tabada ja korrata kordus korduse järel seda, millele polnud minu jaoks sisu ega mõtet. Sain selgeks viis tantsu ja sooritasin neid pea iga päev. See sobis mulle ca 3 kuud.

Viimased nädalad olen tundnud, et kord ja reeglid piiravad mind. Tunnen, kuidas keha soovib vabalt, ise oma rütmis liigutada ja ma ei valinud neid tantse enam. Sain aru, et tantsima minek oleks üks aja veetmise vorm, kuid see ei lähe enam kokku minu sisemise sooviga. Minu keha vajab vabadust, kus iga liigutus sünnib hetkes. Kord, kordused ja reeglid teevad minust masina, kui keha liigub mälu järgi üha uuesti kordudes siis see piirab. Küsisin, mida on minul vaja ja vastuseks sain, et naeru ja mängu, mitte korda ja reegleid. Sain aru, et kui hingel on raske, siis ta vajab paitust läbi füüsilise keha, loovust ja voolamist, mis annab teadmise vabadusest.

Kohas, kus on ruumi iseendale ja tehes seal liigutuse, siis ma ei jäljenda vaid kuulan, kuidas minu keha enda olemist, tunnet jne edasi annab. See on joonis, mille mina maalin, kui lasen endal olla, luban liikuda sellisena nagu avanen. Ma ei püüa olla ega näida, jõuga saavutada kellegi teise olemuse, mõtte ega väljenduse jäljendust, sest nii oleksin vaid koopia. Kordusi korrates ma tean, mis enne oli ja tuleb pärast, sest on olemas kindel järjekord, et juba olemas olnut taas esitada. See on kui plaat masinas, mis keereldes mängib ühe loo algusest lõpuni ja siis jääb väljalülitudes seisma või rikki minnes jääbki ühte ja seda sama lugu kordama.

Soovi korral võin võtta elemendi ja lisada selle oma tantsule, kuid tehes seda nii, et sünnib ainulaadne ja mulle omane liikumine. Minu vaim on kui voolav energeetiline lõpmatus, mis hoiab ja ühendab keha ning hinge. Hing on minu sisemuses peidus, kuid keha väliste ja iseenda mõjude käes. Oluline on see, kuidas ma ise ennast hoian ja mida endale teen. Ma olen aus iseenda vastu ja Maailma ees. Pannes silmad kinni ja liikudes iseenda muusika saatel võin kujutluse vabalt lendama saata, minu käte vahel on elu erinevad teemad, millega mängin, voolides neid nii nagu soovin, ma ei anna hinnanguid, arvusta ega oota kindlat tulemust. Ma olen lihtsalt olemas selles, mis hetkes sünnib.


Marianne
10.04.2018.a



See oli esimene tants, mille omandasin


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar