esmaspäev, 16. aprill 2018

C’est la vie - selline on minu elu





Ma ei ole enam vaikiv ega tundetu, ma elan, tunnen ja tajun. Oi, kuidas ma tantsin tundemere lainetes - ma tormlen ja olen meeletu, vahel pelguses vaiksemast vaiksem ja tasane, siis lihtsalt hetkes olen, sest leebun. Astun üles ja jalutan lainete peal, vahel kukun ning laine mind endasse haarab ja kallas kaob. Tundeisse kadudes käin läbi kogu terviku. Enne edasi ei pääse, kui olen läbi lahenduse suutnud mõista iseennast ja leidnud endas ukse, et astuda vanast välja uude hetke sisse.

Kõik minus ja ümberringi voolab, ma elan täiega – just oli rahu, siis mossitasin, seejärel kurvastasin või hoopis vihastusin – nii tunne minus elas ja oli. Vaatasin endale otsa ja naersin – no oli päris naljakas, et just niiviisi ennast tundsin ja oma tunde sisse kadusin. Kui ma tunnen, siis ongi nii. Taas vahetub värv, saabub uus elamus, muutub dekoratsiooniks loodud kujutlus, kaose vaikus ja tormi ootus, kärgatab pikne, pisarate voolus minema uhutud saab jonn ja valu ning uuesti tantsin enda loodud muusikas - selline on minu elu üks vaatus.

On vaikus ja väsimus, teekonna puhkepeatus, rahunen, sest kõik justkui paika loksus, kõikjal on vaikne valgus, kust kumab uue algus, on olemise hetk, lihtsalt olemas olemise hetk. Vaikus, kus ma ei tea ega mõtle, milline hääl, pilt või tunne järgmisena sünnib, milline on uue vaatuse sisu ja eesmärk. Avali tervituses on vabadus, mis iganes juhtub, tuleb ja osaks saab, on nii nagu on.

Minu peod ja taevas on värvilisi õhupalle täis. Need on erinevad valikud, võimalused, uued sammud. Nad ei kao ega vähene, ma tean, et nad on olemas, kui vaatan ja valin. Ma võin neist lahti lasta – tuul viib nad kaasa, mõni läheb pauguga katki – vaikust lõhkudes ja üles äratades, kuid uusi vaikuid, käimata teid ja huvitavaid käänakuid on lugematu arv ning nad kõik kutsuvad - „Vali mind!”


Marianne
16.04.2018.a

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar