Elutormituuled

Elutormide tuuled alati ei hellita,

vahel piitsutavad külmade iilidena

näkku või kaitseks pööratud selga,

suruvad keha pisemast pisemaks,

et miski ei puutuks ega puudutaks.

Tuuled tulevad seisma selle eest,

et muudaksid ometi suunda,

valiksid kõndimiseks teise tee,

ei astuks enam tühja tallama.

Tühjal teel kogetud valu on kui

Atlase kombel kogu Maailma raskuse

paigal ja tasakaalus hoidmine,

mis muserdab hinge ja moonutab keha.

Tormide teel kogetu, seistes vaid enese eest,

on elamine vabana liikumises,

voolamas piseima piisana voogude sees,

muutumas, muutes iseennast ja oma teed,

kasvatades vaimu ja karastades hinge ...

Marianne

20.11.2017.a