Minu enda valikud elus vormivad mind füüsiliselt ja vaimselt

Millal ma armastan iseennast? Kas siis, kui olen selline nagu soovin olla või siis, kui ma olen see, kes ma olen? Millal ma oskan, suudan ja tahan ennast armastada? Kas ma annan endale seda, mida ma tahan, vajan või hoopis seda, kes ma olen? Kas ma armastan iseennast, kui soovin end muuta, sest miski minus ei meeldi mulle, midagi segab olemist või tahan midagi endasse juurde ning minus kasvab ja süveneb on rahulolematus, iseenda ja välise vastu.

Kui täidan oma isusid, siis soovin kogeda naudingut ja mõnutunnet. Soovin seda, mida ma tahan, sest nii igav ja tüütu tundub see, mida tegelikult vajan. Kui tavaline päev on hall ja argine, siis minu elust puuduvad värvid ja seda tundes, lohutan end millegi tõeliselt heaga – esimese kättesaadava ampsuga. See on nauding, mis kestab seni kuni teda jätkub ja seejärel olen vastamisi kahetsuse ning süütunde raskusega kehas.

Kui ma olin veel priskem, siis see oli minu oskus ennast kaitsta. Olles ümmargusem, olin ma loonud endas illusiooni, et see on armastus, minu jõuline väljendus, mis paistis kaugele – mina armastan iseennast. Väline kest kasvas ja iga amps andis mulle signaali, et hoolitsen iseenda eest, sest loon endas, pakkudes naudingut, mõnutunde. Kuid füüsiline keha tundis end aina halvemini, sest liikumine oli raske ning samal ajal oli sisemine mina peidus kõikide väljaelamata tunnete seas. Sisemus oli õrn ja habras.

Kui ma lõhkusin end tööga ja ajasin füüsilist vormi taga, siis muutusin sooniliseks ja sitkeks, kuid ka see oli kest, mis kaitses sisemust, mis oli õrn ja haavatav, peidus väljaelamata tunnete seas.

Esimesel juhul oli mind palju ja see häiris, süüdistasin kõiges välist, et see ei paku mulle armastust ja juhatust. Teisel juhul meeldis mulle minu füüsiline vorm, kuid ma nägin end ikka paksuna ja ma olin range, krampis ning karjuva armastuse vajadusega, sest ma ei armastanud oma keha puudutada ega paitada, sest ta oli vaid vorm, milles ma elasin.

Kui tundus, et mina ei saanud muuta ega valida keskkonda, siis võib keha tardumine sööma olla ainus teostatav lahendus. Kui tundus, et mina ei osanud leida välisest armastust ja lohutust, siis oli toiduga pakutav nauding ainus lahendus. Keha mäletas varasemaid lahendusi, kust ta oli saanud armastuse ja turvatunde. Kui minus oli puudus, siis lõi ta pildid toitudest, lõhnadest ja maitsetest, mille esimene amps oli olnud nauding.

Nüüd, peale mõne väga sügava teema lahendamist, kui olen seesmiselt veel katki, väga õrn ja tundlik, olen leidnud endas suurenenud vajaduse armastuse järele. Algul otsisin seda šokolaadistest ampsudest või leidsin end jätkuvalt söömas, kuid see tundus vale. Mõistsin, et kui vajan armastust ja toetust, otsin seda endiselt välisest. Jah, ma saan pakkuda oma kehale, armastuse tunde täitmiseks, toitu, füüsilist puudutust ja helisid, kuid ma saan ise valida, milliseid lahendusi kasutan.

Hakkasin teadlikult jälgima, et jagaksin endale armastust iga päev, mitte ainult siis, kui sellest puudus on. Shindos on juba ise väga palju silitusi, kuid lisasin oma võimlemisse neid veelgi. Kallistades iseennast ootan, millal keha hingab välja st, et ta on saanud sõnumi kätte. Valin oma toidu hulka neid aineid, mis annavad pikaajalisema mõju, kuid kui on siiski puudus, siis sobivad pähklid, banaanid, rasvane lõhe ja lihtne juustuvõileib. Kuulan muusikat, mida keha vajab. Peale kolme päeva loenguid oli minus dilemma, sest see muusika, mida keha vajas ei sobinud lugude sünniks, aga siis leidsin, et okey algul rahuneb keha, siis saab vaim oma.

Kui luban endal olla see, kes ma olen, siis ei ole minus midagi üle ega puudu. Minu olemas olemise vorm on see, kui ma kohanen, kasvan ja muutun, sest siis küsin ja annan endale seda, mida ma vajan, et taastada endas tasakaal. Minu armastus iseenda vastu – see on keskpunkt, kus ma olen paigas – see on olemine, mida ma elan armastusega, sest mõistan, et muutun ajas ja seega ei hoia end, hirmust muutuste ees, kramplikult kinni, vaid voolan vabalt muutumises ja luban endale teadlikult ja vastutustundlikult, head nii füüsilisele kui vaimsele minale, sest tean, et minu enda valikud vormivad mind.

Marianne

01.11.2017.a