neljapäev, 15. detsember 2022

Enese ebaõiglane elu

 


Kuna tundub ja on ka teada tõde, et erinevatel asjadel/ olemistel on pooled, siis on Inimeste Maailmas levinult käibel väljend - igavene kurjuse ja headuse vaheline võitlus. On head ja on pahad – on valgus ja pimedus. Kõik, mis olemas, on loodud olema sellisena nagu see on. Valgus peaks päästma ära kurja käest ja juhatama teed headuse poole. Inimene on valguse olend, kes sündinud läbi armastuse. Kuidas saab temast paha? Kuidas ta saab olla paha?

Justkui ei saaks, kuid ikkagi saab. Juba väikesest peale kuuleme enesele öeldavat – Sina oled paha! See on hinnang meie olemisele, tegemisele, puudutusele. Me puudutame oma vanemaid – oleme nende eludes osalised. Meid oodati, kuid ei sageli sellistena nagu me oleme. Vahel meid talutakse, sest meid ei saa ümber vahetada ega ära anda. Meid proovitakse ümber muuta ja teiseks õpetada. Seda tehakse, et meil oleks parem tulevik, kuid ennekõike sellepärast, et meid oleks hea kogeda.

Inimeste keskel kulgevad vastuseta küsimused – Kumb oli enne - kas kana või muna? Kumb õpetada kumba – kas kana muna või muna kana? Enesele valitud õppetunnid – öeldakse, et vanemaid ega lapsi saa valida – saab ikka, saab juba enne, kui inimeste ajas kohtutakse. Tõuseb õigustatud küsimus, et MIKS peaksin ma valima enesele ema, isa või lapse, kes on, kuid ei ole – hea minu vastu? Kuigi sageli ei mõista, et miks ometi, on see enese valik – enese kogemiste tee.

Inimesest saab üsna kiiresti paha, kui teistel on temaga ühes paha elada, olla, kohtuda. „Mina ei tunne ennast hästi - minul on paha olla – teine on paha, sest minul on temaga koos olles paha olla!” Mina ei tunne ennast hästi – tähendab - mina ei tunne ise ennast. Teine on, et õpiksime ise ennast tundma – saame võimaluse õppida, kui teine on olemas ja see õige teine saabki olema – emana, isana, lapsena, vennana, õena.

Me nutame ja tunneme valu, sest enese kogemused tunduvad ebaõiglased – olles ja elades nii nagu me oleme ja elame, kaotame me võimaluse olla selline laps, ema, või isa nagu sooviksime, omada sellist lapsepõlve või vanemaks olemise kogemust nagu see peaks meile kuuluma. Usume, et oleme pahad ja seetõttu kogemas oma elu, kui karistust. Ei ole meil võluvitsakest, mis muudaks enese Maailma – me ei saa muuta oma ema ega isa ega oska ka ise ennast teiseks vahetada.

Lahendust ei näi olevat, sest oli ja on nii nagu oli ja on. Vahel unistame, et pakime asjad kokku ja kolime välja – solvunult laua alla pugemine on samm lahkumineku poole – me ei näe ja meid ei nähta. Vahel soovime, et meie oleksime need, keda vahetati kogemata ära ja see tegu avastatakse ning meil on luba minna sinna kohta, kus saaksime kogeda seda, millest oleme ilma jäänud. Võib-olla elame ilma ühe vanemata ja igatseme tema tulekut – ära päästmist sellest, mida kogeda ei taha.

Salajane võitlus vale vastu. Sisemine protest paha elu ja pahade inimeste vastu – vahel näitame seda välja ja saame karistada või pilke osaliseks – „Sina ei pääse pakku!!! Sina ei tule mind õpetama! Sina ei haugu minule vastu! Sina ei ole keegi! Sina jääd ilma ... ! Sina saad karistada! Sina pead olema tänulik!” Enese väiksuse kogemine – olen, kuid olen väärtusetu - olen vale – olen paha inimene – kui lähedane nimetab, siis võtame osa vastu ja kanname seda, kui enese tõde ja karistust, enesena olemise eest.

Kuidas saab muna õpetada kana, kui kana oli enne ja muna tuli alles aegu hiljem? Aegade kulg justkui põhjendab, et kana on targem ja seega õigem. Kuid muna saab olla õpetaja just sellesama ajalise kogemuse tõttu – teekonnal kogetu on pagasis kaasas ja vajab lahtiarutamiseks tõuget. Vaja on lähedast, kes, oma kohal olemisega, loob tingimused, et inimene avaneks ja avaks ise ennast. 

Kuid, kas me siis võtame toetuse vastu ja vaatame ise ennast - avame ise ennast iseendale? Inimene, olles õrn ja haavatud, vaatab, haavununa, välist tegurit ja nimetab tolle pahaks, sest just tolle inimesega koos olemine tähendab paha tunnet enese sees. Kui seda pimedat metsa ees ei oleks, siis oleks valge - oleks hea olla. Kuid ega pimedus ei kao, kui meie ise ei tee oma sammu(e) pimedasse metsa - lähemale iseendale.


Marianne

15.12.2022.a

Kommentaare ei ole: