Ühe inimese elu on täis katsetusi, proovimisi, püüdmisi, astumisi, valikuid jne – enese teostus erineval moel. Enese teostamise teel kõndides tahab, vajab, igatseb inimene vabana olemist, enese vabana tundmist, see tähendab, et ta ei peaks järgima reegleid, tundma piiratuse ahelaid, kordama kellegi õpetusi, järgima eeskujusid ega alluma eneseväljenduse kontrollile.
Kasvades saab inimene teadlikuks, et tema ei ole see keegi teine seal väljas, vaid hoopis kusagil enese sees olemas. Seega tahab ta leida üles ise ennast. Inimene ei saa ennast füüsiliselt peopesale võtta ega sisemust lahti kaevata. Ise ennast kõrvalt saab ta vaadata vastu peegelduva pildi pealt – see on moonutatud ja teiseks keeratud. Inimene avaneb tunnetega ning ta leiab tee enese sisse vaikuses, mõtisklustes, meditatsioonis.
Miks õpivad lapsed vanemate ja õpetajate vastu võitlema, sõdima, vaidlema ja seejärel iseendast vaikima, ise ennast hülgama, ise ennast kustutama? See on inimlapse lahendus, kuidas seista enese eest ajal, mil ta kogeb, et tema olemas olemist ei austata. Inimlapse sõna, tegu, tahe, soov ja olemas olemine ei loe ega ole oluline – neil ei paista olevat mõju avaldavat väärtust.
Ühe väikese inimese enese teadvuse mahasurumine tuleb nii kergelt, sest lapsest vanemad inimesed arvavad end teadvat õigeid lahendusi, vajalikke vastuseid, tarvis minevaid samme. Nii sageli juhtub, et võttes kord vastu otsuse – „Vanemana teatakse paremini ja õigemini, kuidas peab elu elama” - jäädaksegi seda järgima. Võib ju olla, et vanemana teataksegi ise paremini, kuidas ja miks, kuid öeldes ette, suunates, määrates reeglid - nö õpetatakse last elama, kuid tegelikult treenitakse teda enese soovide, oskuste, vajaduste, tahtmiste järgi. Sellisel juhul ei ole lapse elu lapse enese valik, vaid pealesunnitud tahtmine, millele vastataksegi suure tõenäosusega sõjaga – see on vastupanu vägivalla vastu. Pole vahet kui vana laps on, tema enese otsus on temale vajalik – tema lahendus on tema valik ja vastutus ning ta tahab seda ellu viia, et kogeda – õppida ise ennast Maailmas ja Maailma iseendas tundma.
Vanemate inimeste sees elab oma elu hirm - nad tunnevad juba ette hirmu tagajärgede ees ja seega vormitakse ning suunatakse inimlapsi nii nagu ise enese kaitseks vajatakse - et ei tuleks tegeleda ebameeldivate, aega võtvate, enese elu segavate, iseennast häbistavate, vastumeelsust äratavate, tundeid kasvatavate jne tagajärgedega.
See on inimesena kasvamine – oskus peatuda, et kuulata - teise inimlapse sõnade mõistmine, soovide, valikute, sammude, lahenduste ja tahte austamine. Mõistmine, et teise inimese puhul (ka veel sündimata laps on inimene) on tegu eraldi seisva inimesega, kelle valitud tegude eest ei tule võtta vastutust enese kanda, vaid olla kõrval ja inimlapse sooviavalduse korral ka toeks inimlapsele vajalikul moel.
Marianne
07.09.2021.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar