Küsisin endalt, kust tuleb inimeste janu võimu järele, tahe minna ja jäädagi poliitikasse – olla see mõjutaja, kes jätab jälje, näitab suunda, on voogude avaja, keeraja, kuid ka peataja. Leidsin vastuse iseenda teelt. Oma avalikes ja samas ka väga isiklikes lugudes kõndides, olen selle inimest muutva kogemusega kokku puutunud. Küsimus on ühises ressursis – kõigi inimeste omanduses olevas ning jaoks ja hüveks mõeldud ressurssides.
Oma radadel astudes ja oleviku kitsaskohti kogedes ning neid lahendavaid võimalusi nähes, olen teinud koostööettepanekuid lihtsalt inimestele, kuid ka valitud ametikohtade esindajatele - poliitikutele, ametnikele ja esindajatele/ esimeestele. Olen teinud tööd ja näidanud teed selle nimel, et tõuseks tulu kõigile ja kasutataks võimalusi ja tehtaks ühiselt, et ühine olemine muutuks. Olen saanud oma püüdlustele erinevaid vastuseid – toetust, mõistmist, kaasaelamist, kuid kohanud ka vaikust, eitust, väljanaermist, mööda vaatamist, isiklike tunnetega regeerimisi. Olen püüdnud, inimeste Maailma, iseenda olemas olemise ja tegutsemisega mõjutada. Olen otsinud tähelepanu, et näidata, kõnetada ja otsida kaaslasi, et saavutada seda, mida olen mingil põhjusel pidanud vajalikuks. Olen küsinud ja otsinud lahendusi, kuidas kasutada neid võimalusi, mis kuuluvad justkui kõigile, kuid millel ometi on lubajad ja keelajad.
Poliitikas olemine ja võimu omamine on võimalus omada seda, mida muidu vajalikul hulgal ei ole – kasutada muutuste tegemiseks suuremat hulka ressursse ja saada oma soovidele ja ettepanekutele, nende elluviimist, toetavat tähelepanu. Poliitika tähendab võimalust kasutada kõigile kuuluvaid ressursse ja nende toel olla mõjuv ja võimas. Inimestele kuuluvad ressursid on kui võluvõtmed, millega luua, muuta, jätta jälgi – paremaid, õigemaid, omanäolisi.
Tegu on ressurssidega, mis peaksid justkui või vähemalt võiksid kuuluda inimesele st kõigile, kuid ometi need ei kuulu kõigile. Inimeste Maailmas on palju neid ametikohti, mis on konkurssidega täidetud ja need, kes saavad valitud, peaksid inimeste jaoks ja heaks oma tööd tegema, kuid ometi saavad just neist inimesi takistavad tegurid. Valitud on oma ametijuhendites ja ka sõnades, olemas ja tegemas inimeste jaoks, kuid tegelikkuses tähendab see seda, et enne inimest on vaated, seadused, reeglid ja ka isiklikud tunded - valitud sammud, tehtud otsused ei tule puhtalt lehelt, vaid valitu valitud vaatenurgast lähtuvalt.
Inimeste Maailm põhineb korral ja selle hoidmise/ saavutamise jaoks on loodud reeglid ja seadused, mida täita ja milles järge ajada. Ka inimeste Maailma ressursse jaotatakse reeglite ja seaduste järgi, proovitakse olla võrdne ja õiglane, sest inimesi on ühes kõigega nii palju, et kõigile ei pruugi ja ega jätkugi vajalikul määral. Kuid ometi ei ole mõju omavate inimeste töö tegemine alati raha ega materiaalse vara liigutamine, vaid tahe, soovi ja südamega anda seda, mis on kõigi jaoks olemas. Siia alla kuulub ka enese teel kohatud inimese ära kuulamine ja mõista proovimine – mis on see, mida inimene soovib öelda ja seejärel tema tee toetamine nii nagu see võimalik on – käe ulatamine, koos töö tegemine.
Kuid ametnike, poliitikute ja otsustajate isiklike tunnete põhjal valitud seaduste meelevaldne tõlgendamine, vaikimine või tutvuste järgi otsuste tegemine, ei ole inimlik ega inimeste hüvanguks, vaid enesekeskne enesekehtestamine, inimesest üle olev olemine. Kui inimene on astunud ja vastuvõtnud ameti, mis tähendab inimeste jaoks olemist ja tegemist, siis ei ole tal õigust teha vahet inimesel ja inimesel. Ei ole õigust oma isiklike tunnete põhjal valida, kelle vastu olla inimlik inimene ja kelle vastu olla ainult seaduste ja reeglitega valitu. Sellises maailmas on sugu, rahvused, värvid, vanused, kuulumised, oskused, välimus, suundumus inimesi saatvad tugevused või takistavad nõrkused. See ei ole koostöö, kui inimene jääb vastuseta, seaduste ja reeglitega välja ja ilma jäetuna. See on valitute poolt valitud kaitsetaktika – kaitsemüür, mille ülesanne on tegelikult kaitsta ise ennast oma tunnete tundmise eest ja hoida ressursse justkui õiglaselt, kuid tegelikult iseendale, et säilitada oma mõjuvõimu.
Kui inimene teeb ettepaneku, kuidas võiks ja saab olla, siis teeb ta sammu, et teha koostööd ja tal on õigus ärakuulamisele ja toetusele. Üks osa nendest ressurssidest, mis kuuluvad kõigile, kuulub ka temale, sest oma elu elades on ta osa ühiskonnast. Kõigile, kes on olemas, on õigus olla olemas. Mitte keegi ei tea, millal on olemas oleva inimese kord olla see, kellest sõltub Maailma tasakaal. Iga inimene loeb. Igal inimesel on oma lugu ja teekond. Tunnustamata, kõrvale jäetud, vaikusega mööda vaadatud inimene ei ole saanud toetust ja ta on kogenud, et on olnud mingil moel vale ja sellepärast pole tal olnud õigust osa saamisele – tema olemas olu ei ole olnud mõjuv põhjus.
Sellist kogemust omav inimene võib tunda oma valus kibedust, oma hirmus kadedust – ta tahaks ja vahel ka läheb ning teeb, et jätta oma jälg – ta lõhub ära selle, mille keegi teine tegi, läheb sodib ära nimelise pingi – see on peegeldus sellest, mida tema eneses tunneb – nii on temaga tehtud. Kui inimene on sügaval eneses pettunud, siis saab ressursside jagunemisest lõputu ülekohus – inimene tahaks inimeste Maailma ja ka iseenda elu muuta, kuid kui tema ei ole suutnud muutust luua – ta lööb käega ja heidab lahkelt kibestunud kommentaare, et saada natukenegi tähelepanu ja mõjutada oma olemas olemisega valitute vaikust ja rahus olemist.
Kui inimene on kogenud, et kõigile mõeldud ressursside ebaõiglane jaotamine/ jaotumine on olnud see põhjus, miks tema ei ole saanud otsustada, määrata ega mõjutada inimeste ega iseenda Maailma, sest teda ei ole kuulda võetud ega toetatud, siis tahab ta kuuluda nende hulka, kes kasutavad kõigile kuuluvat st ka tema oma. Inimene tahab olla oma osa omanik, et ise otsustada, mida ja kuidas sellega võib ja saab teha.
Kuni inimesel on jõudu, lootust, usku ja ta leiab toetust, siis tahab ta ehitada ja luua. Seega soovib ta olla seal, kus on ressursside juhtimise koht, voogude määramise kraanid. Inimene usub, et seal ja siis on ta võimas, sest tema poolt tehtud valikud mõjutavad ja muudavad. Kuid võimule saades näib ta omavat seda, mis ei ole tegelikult tema oma – kõike, mis koos on. Valituna annab ta enese ära nägemise järgi olemas olevat sinna ja sellepärast, kuhu on tema meelest õige. Tema tehtud otsustel on põhjused - küsimus on inimese vaatenurgas, värvides, vanuses, rahvuses, kuuluvuses, soos.
Valitu on inimene ja ka temal on oma lugu, mis kõnnib temaga kaasas – see põhjus, miks tema tegelikult valis poliitika. Mis oli see, mida ta muidu ei suutnud ära teha, ellu viia? Mis oli ja on see, mis on tema, kui inimese jaoks oluline ja vajalik? Miks saab, hea tahtega, valitust inimesi takistav tegur? Küsimus on selles, kas valitu teeb oma otsuseid ja valikud sellepärast, et tahab teha koostööd ja enam ei oleks teistel nii nagu tema koges või keeldub ta koostööst, sest oma tunnetevangina kaitseb ta iseennast – et tema ei peaks enam kogema seda hetke, mil tema ei saa ega suuda mõjutada olemas olevat. Kunagise ebaõigluse kogemust omav valitu, kes kõigile kuuluvaid ressursse isikliku mätta otsast vaadatuna jagab või keelab, kõnnib edasi oma loos ja kõigile kuuluv on muutunud isiklikeks vahenditeks – õigus kasutada olemas olevat enda äranägemise ja tahtmiste järgi.
Marianne
27.05.2021.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar