Põhjatu allikas

Kindlasti tead ka Sina seda tunnet - otsa saamise tunnet, kui üle huulte libiseb - „Mina ei saa ...”  Teed, mis olemas oli, justkui enam ei oleks. Põhjustest – Miks? - puudu ei jää.

Marianne

10.02.2022.a

Katkerus III - Mitmenäoline Inimene

 

Kui inimesi kokku seob,

vaid üks niit -

üks roll,

siis ollakse see,

kellega,

rollis olles,

rolli pärast

koos ollakse.

See ei loe,

et inimest,

erinevalt omanäolist,

on veel ja enamgi,

kui kaob ühendus,

siis toimub lahutus -

lahti ühendamine.

Külge klammerdumine -

jäävalt hülgamine -

ehe hirm,

ise ennast kaotada,

kiigutab inimest

ühest äärest teise.

„Kes ma olen,

kui minul enam ei ole?

Mis minust saab,

kui mina enam ei ole?”

„Kui mina enam ei ole,

siis ma ei saa enam olla see,

kes ma olin -

seega - Mind on hüljatud.”

Halvav hirm,

hülgamise kogemuse ees,

sunnib klammerduma -

kõvasti kinni hoidma,

õigena ja vajalikuna olema,

kuid ka nõudes jonnima,

et jääks alles ühes olemine -

ühendatuna olemise kogemine.

Hirm, sunnib ise ennast,

olevat hülgama,

tegema ise

selle sammu veel enne,

kui lahti lastakse -

siis ei oodata,

liisu langemist,

vaid seistakse üksinda

ja tuntakse end tugevana.

Sellises pendlis kõikudes,

ei ole tegelikult oluline,

et see,

millest kinni hoitakse,

oleks oma ja hoidev -

palju, palju tähtsam

on hoida alles see,

millest kõvasti kinni hoitakse.

Ometi võib ja saab

ühes olemine teha haiget

ning ka valusalt katki,

kui, justkui

jalaga vastu põtkitaks -

Lase nüüd lahti!

Silmad kõvasti kinni

ja hambad tugevalt ristis,

valu ja pisaraid trotsides,

kohale jäädakse

ja kinni hoitakse.

Ei nähta võimalust -

enese vabana olemist,

vaid kaotust,

kui on olemas võimalus -

kogeda hülgamist.

See on hirmsaim,

mis juhtuda võib -

see on kõige koledam,

mida kogeda saab

ja seega peab

ning saab

öeldud enesele EI!

Tehakse kõik võimalik,

antakse enesest kõik,

mis võimalik

ja kui lõpp on käes

ning ikkagi ei jää alles

ega olegi enam,

siis leinatakse taga

ära kaotatut,

mitte ei tähistata vabadust.

Alasti olevale tõele otsa,

on valus vaadata -

ei olnudki enese jaoks

olemas seda,

mida usuti end omavat -

rolli taha ei vaadatud

ja mitmenäolist inimest

ei nähtud ega vajatud -

oli olemas roll

ja sellesse rolli

sobivat olijat vajati.

&&&&

Enese ajas,

tagasi vaadanu,

ei olnud hüljatu -

Inimene valis enesele 

teise võimaluse -

võtta vastu see,

mis on -

enesega ühes olemine.

Tunnen tänu - 

Vaikus on avarus -

on olemas aeg olla

ja ise ennast kogedes,

iseendana avaneda.

Marianne

09.02.2022.a

Katkerus II – Pihta tulistavad sõnad

 

Vahel valitakse sõnad välja öelda alles siis, kui need ei saa enam, ära olnut, muuta. Senikaua, kuni veel on olemas võimalus, valitakse, välja ütlemise asemel, kanda enese sees vabadust toovaid sõnu, mida vormitakse ja veeretatakse, kuid üle huulte neid ei lubata. Välja ütlemine tähendaks sammu – muutust. Loo lahenemisele võimalust andes, ei saaks enam sõnade adressaati valeks pidada ega tema valitud olemisi/ tegemisi hukkamõista. Sõnadega kohtujal oleks võimalus ennast lunastada, kuid nii kaotaks hea ja õige oma rolli, kui selle kandmiseks vajalikku vastaspoolt enam ei ole.

Enesele vajaliku rolli säilitamise nimel, jäävad sõnad enese sisse. Ajal, mil on pöördumatult hilja, saab valida teised sõnad ja lasta kõlada süüdistustel – Miks Sina ei teinud, olnud, valinud, ...? ja - Miks Sina tegid, olid, valisid, ... ? Hea ja õige roll jääb alles, kui on olemas see keegi, kelle saab asetada enese vastaspoolele. Valikute küsimus. Valikute vabadus.

Katkine inimene vajab viha, et tulla toime oma elu elamisega. Katkine inimene vajab viha toitvat allikat – süüdlast. Seda süüdlast, kes oleks milleski süüdi. Olemas olevat süüd saab hoida, alles ja üleval, tõestuseks, et ollakse parem ja õigem. Viha aitab olla tugev sellel, kes usub end murduvat katki siis, kui ta oma elu vastu võtab. Süüdlase olemas olemine aitab toita viha - vajalikku tunnet kasvatav tähelepanu on suunatud enese seest välja. Katkine inimene on, kui kibe kaktus, kes maitseb ka enesele kibedana ja see teeb haiget ning veel rohkem katki. Enese elu on kibe, sest kusagil, enese aja sees, on lugu, mida inimene ei anna ise endale andeks.

Marianne

08.02.2022.a

Katkerus I – Katkine olemine

 

Ei ole see minu ega ole ma oma - kõikjale, kuhu tagasi vaatan, on teele jäänud kaotused ja koos olnutest saanud vaenlased. Ma ei taha kordust. Minu jaoks ei ole olemas teed, et tagasi minna. Tahan olla seal, kus veel ei ole käinud ega olnud. Olla seal, kus mind veel ei ole nähtud ega ühes olemist kogetud. Seal usun olevat vaba.

Minnes sinna, kus minevikku oman, kogen tagajärgi – enese jäljed on jäänud maha. Tunnen hirmu, sest, möödunud aja, karistused ootavad kandmist. Kogen enese tagajärgi, kui karistusi, sest mina olen see, KES ON olnud VALE.

Mina olen vale – see on olnud nii tavaline lause, mis lipsab, läbi mõtete, enne või pärast. Vale olemine on seletus sellele – Miks minu kogemused on Minu kogemised. Pole olemas sellist kohta, peale üksi olemise, kus oskaksin olla ja õnnestuksin olema õige. Kõikjal jõuab tee sinnamaani, kus olen jäänud üksinda – mind on hüljatud. Hüljatuna olemine on olnud minu tõlgendus olukordadele, kus mulle, minule vajalikul moel, ei vastatud. Järeldus, mille tegin – ei vastatud, sest Mina olin olnud vale.

Kogesin endas midagi ja tundsin ennast kuidagi - väljendasin ise ennast, et leida toetust, saada abi, omada lahendust. Olin hõiganud tühjusesse ja jäin kuulama vaikust. Ootasin vastust iseendale. Ootasin, sest teadsin, et vaikuse sees oli olemas keegi, kes valis, vastamise asemel, vaikimise. Vaikija oli see, kes lõi, vaikides, lämmatava vaikuse. Vaikijast ehk vastamata jätnust sai vaenlane.

Olin iseendaga üksinda jäetud või jäänud. See oli hirmutav hetk, sest Mina olin vale st ma ei teadnud, mida ja miks ma tundsin. Ma ei teadnud vastust – kogesin, kuid mul ei olnud sõna, et anda olemisele tähendus ja ma ei teadnud veel, et mina ise võin valida olemist. Tunne oli minu sees tuntavalt olemas – see oli minu vastus - reaktsioon, millelegi. Kuid mina ise olin see, kes ei teadnud, mis ja miks minuga toimus. Tunne kasvas ja sai suuremaks, kui mina ise – tundena olles, ei olnud enam seda mina, kes ma olin olnud enne.

Tunnet kogedes – ise ennast tundena kogedes – selles hetkes on lõplikkus. Olev hetk on lõplik, püsiv ja määratud jääma – olema – tundma – kogema – see on igavene, Mina Olen ..., olemine.

Mina ei ole vale, sest mina ei olnud vale – reageerides millelegi, valisin tunde lahenduseks – tunne oli minu abi iseendale, kui mul oli külm või palav, olin näljane, kogesin ehmatavat üksiolemist, valu või ka väsimust. Kogedes ümbritsevat vaikust – kogesin, et mulle ei vastatud ja seega olin olevas hetkes üksinda. Vaikus ei tähendanud, et oleksin olnud vale - aeg tundus pikk oodata. Valena olemine oli tehtud otsus, kuna vastus – mind toetav lahendus - ei tulnud kohe.

Valitud tunne on minu vastus sellele olukorrale, kus ma ei saa teha seda, mida tahan, sest mul ei ole seda, mida vajan – oskust, teadmist, vahendeid, ressursse, rolli, toetust jne. - teistsugusena ehk paremana, õigemana, ilusamana, vajalikumana, väärtuslikumana, esimesena, ainukesena jne - parima iseendana olemiseks. Kuna mul ei olnud vaikija vastust – oli jätkuv vaikus, siis täitsin aja iseendaga – ise enda poolt loodud tundega.

Marianne

07.02.2022.a

Igavene minevik

Kui olevik on karistus, siis inimene läheb sinna, kus veel ei ole minevikku ...

Kust võtab Jumal

endale absoluutse õiguse,

ära otsustada

inimese elu üle?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

määrata ära

inimesele vastu

puudutavad kogemused?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

takistada inimese teed -

öeldes EI – ei saagi,

öeldes JA – siis peab

või alles võib?

Kuidas või Miks

saab Jumal olla see,

kes loob inimese teele

vabana olemist

peatava takistuse?

Mis see loeb,

et enese tegu

on see põhjus,

millest tuleneb

kogetav tagajärg -

inimesele peaks

jääma alles õigus

enese ära määramiseks!

Kust võtab Jumal

endale õiguse -

kohut mõista inimese üle -

määrata tema tegusi ja olemisi

õigeteks ja valedeks?

Kust võtab Jumal

endale õiguse,

et selle inimese,

kes eksis või oli vale,

määrata karistust kandma?

Just enese karistusena

kogeb inimene

teel olevaid takistusi,

sest takistatud hetkes

kaotab inimene selle,

mida ta ei saa,

seal kaotab inimene selle,

mida ta ei oma.

Inimene vaatab kaugusesse

ja näeb seal süüdlast,

kelle peale saab solvuda.

Seal kusagil on keegi see,

keda võimsalt saab vihata.

Ja seal kusagil on olemas see,

kelle pärast

oma enese elu,

tundub ohvrina elamine -

kurbus ja viha on kehas,

mis ei koge hoidmise armastust.

Inimese vastutus -

Olevik on enese teo tagajärg -

kuid inimene on see,

kes ei taha vastutust vastu võtta,

sest tegu oli ära -

see on möödas -

just selle pärast

on karistav olevik

tema pihta käiv ülekohus.

Karistus on millestki

ilma jäämine -

see ei ole saamine,

sest puudu jääv

on tuntavalt isiklik.

On aeg antud olla,

aeg antud iseendaga olla,

aeg antud valida – kuidas olla,

aeg antud mõelda – millisena olla.

On võimalus peatuda

ja kohal olla,

on võimalus,

ise ennast kuulates ja vaadates,

oma õppe tund läbida.

Kui inimene ei taha,

siis ta ei saa

ja vastupidi ka -

Inimene ei saa olevikku välja vahetada

ega peatatud hetke ise lõpetada,

sest inimene ei taha

ise ennast muuta -

st ise ennast vastu võttes

ise enda vaatenurka välja vahetada.

Inimene tahab vabadust -

vabalt valida olemist -

Jumal ei ole see,

kellel on õigust öelda,

kas see

on vale 

või õige olemine.

Inimene ei näe enese võimalust,

sest ta kogeb kaotust -

enese vabaduse kaotust -

teel olevad takistused

on peatatud aeg,

milles valitseb oht -

kohata tundeid.

Peatatud hetkes,

tundeid tundes,

on inimene tunne,

millisena olles

ta ise ennast kogeda ei taha.

Kohtades, kus on oldud,

inimestega koos,

kellega ühes on oldud - 

karistava Jumala otsuse järgi vale -

tuleb olla valvel,

et kaitsta ise ennast

võimaliku vaenlase eest.

Selles hetkes

tuleb kontrollida ise ennast,

et vältida valena olemist

ja see tähendabki

vabaduse kaotust.

Õppetund ei ole vabaduse võti,

vaid on karistus -

kunagise teo tagajärg

on see põhjus,

miks tunne on olemas -

inimene on enese tunde vang.

Inimese valik ei ole vaba,

olevas hetkes,

sest on valiku võimaluse puudus.

Inimene kogeb olevat olevikku -

seda valesti olevat hetke,

ise enda teo tagajärjena.

On hirm,

sest inimene ei tea,

milline saab olema karistus -

milline tunne ta peab olema.

Seega ta ei saa

ise ennast ette ära kaitsta.

Inimene ei vali –

vaid on see,

kes ta on määratud olema -

pole vabadust luua

ise ennast olevas hetkes,

kui elatakse minevikus.

Kuna minevikku

ära muuta ei saa,

siis jääb valena olemine

igavesti püsima.

Inimene kogeb enese kaotusi -

vale tundena olemisi siis, kui -

„Mina ei ole ...,

Mina ei saa ...,

Minul ei ole ...,

Mina ei ole olnud piisav -

olen olnud vale.”

Kes on see,

kellel on õigus

inimese üle -

käib võimuvõitlus,

kes on, kelle omand -

kes on Looja?

Kas inimene lõi tunde

või tunne loob inimest?

Ohver on see inimene, kes on teinud tundest enese Looja.

Marianne

03.02.2022.a

Katkine kõnetraat

 

Inimene valib avalikus kohas

väljakirjutada oma sõnad,

panna kohalolijate ette

peidus olnud tunded,

salajased hirmud,

unistavad soovid,

tõekspidamised,

kuulumised,

suundumised,

kuid ka solvumised,

valud ja pahandamised.

Seda tehakse

ja tundub okey see,

sest kohad on olemas,

sest kohad on avatud,

kus väljenduse vabadus

on osana olijatele lubatud.

Kui inimene peatuks,

enne tegu,

ja järele mõtleks -

Miks? ja Kas? ja Mida?

Miks ta valib teha?

Kas see lahendab ka ära?

Mida endaga toob kaasa?

Kas inimene valiks

ikka teha sama,

kui ta oleks

kohalikus kõrtsus,

hingaval turuplatsil

või avalikul linnatänaval?

Kas ta seal ja siis,

julgust ja tahtmist omaks,

et tõusta korraga üles

või kõigi ette astudes,

välja öelda

kõva häälega

täpselt selle sama,

mille valib välja kirjutada?

Kas ta teeks seda ka siis,

kui kõrval seisja

oleks päriselt kohal

ja vaatamas otsa,

kui sõnadele reageerija,

vastu kommentaari kirjutaja,

oleks ehedalt olemas,

käega katsutavas kauguses?

Mis on selle

inimese mõttes,

kes kirjutades sõnu

valib välja öelda

ise ennast?

Kas teema,

mis tõsteti

ja sellele järgnev,

ka päris elus

päriselt laheneb

või lahendab ära,

kui täht tähe järel,

trükkimaks tekste,

vajutatakse klahve?

Kohtades,

kus sõnad saavad alguse,

üsna omaette ollakse,

ja omal moel,

see näib

enesega rääkimisena.

Üksinda olemise

vaikelu muudab see,

et vastuseid

kirjutavad avalikuks teised -

ise ennast väljendades,

vilkuvale ekraanile,

vastu ilmuvad sõnad -

on loterii - allegrii,

Kirjutajate tunded,

siin ja sealpool ekraane,

on päris tunded -

tunnete jõud

annab kirjutajatele jõu.

Vajadus ise ennast väljendada,

vajadus viimasena vastata,

vajadus õigena olla,

vajadus peale jääda -

kasvatab tundeid.

Tunded kasvatavad tundeid

teiste vastu

ja üksteise pihta -

jäävad inimeste sisse

alles need samad tunded,

sest failid on vigased

ja ühendused sakivad -

ühes olemiseks

ja ühenduse omamiseks

on valitud katkine kõnetraat.

Marianne

02.02.2022.a

Jäätunud vaikus

 

Avan vaikuse -

laotan enese üle,

kui katte -

mitte miski ligi ei pääse,

ega rahu ulatu häirima.

Jätan väljapoole

terve Maailma

ja enese poole peal

vaiki püsin.

Lihtsalt vaikin -

sõnu ei lausu,

vastu ei liigu -

lihtsalt olen.

Võid küsida,

võid rääkida,

võid näidata,

võid vastu puutuda -

vaikusesse jäänuna

jäätunuks jään vaikides.

Vaikuse katte

on kui sein,

mis eraldab

ja vahele teeb vahe.

Vaikus on kookon,

milles olen -

ma ei usu,

et ootan -

lihtsalt olen -

minu suu on kinni -

see ei avane.

Vaikuse valisin -

enese sisse vaiki jäin,

tunded tarretasin -

sõnad välja ei voola,

üle huulte ei libise.

Mina olen ise

enda sees,

ma kuulen,

kuid hääled jäävad välja,

ma näen,

kuid toimuv väljas toimub.

Olen enese sees -

olen ära.

Iga järgnev hetk

viib kaugemale.

Olen triivinud ära

ja suu ei avane.

Olen ennast sulgenud -

mõtted välja lülitasin,

kui vaikimise valisin -

lihtsalt olen

ja edasi vaikin -

lihtne on olla,

vaikne on olla.

Järjest sügavamale vajun

üha kaugemale kandun -

iga järgnev hetk

on kaugem olemine

ja avada suud

võimatult raskem.

Midagi ei ole vaja,

sest kõik väline

on minu seest väljas

ja ligi ei pääse.

Ma ei vasta

ega küsi,

plaane ei pea,

olen väljalülitatud -

tunded puuduvad -

mina vaikin.

Vaikuses vaikides,

sügaval minu sees

vastu kaikus – 

vaikus, 

vaikus, 

vaikus ...

... valitud vaikusest sai alguse igavik -

ajatu vaikiv ja vaikne vaikus ...

Marianne

01.02.2022.a