Ulatasin ise ennast uhkusega Maailmale – „Tundke uhkust minu üle!” Kuid sõnade - „Mina olen uhke Sinu üle!” - asemel kogesin tundeid, sest uskusin vastusena kuulvat – „Mina tunnen häbi Sinu pärast!” ja jätkasin vana lugu...
Nähtav tähelepanutorm ja selgelt kõlav tunnustus jäid ära – seega, olin midagi ja kusagil valesti teinud/ valena olnud. Tahtsin vale ära parandada, kuid ma ei saanud seda teha, sest ei teadnud, mis oli see, mis sai määravaks otsuse tegemisel. Kellelgi ei olnud vajadust ega tahtmist astuda, avalikult häbistatud, minu kõrvale seisma, et toetada nähtavalt. Mind ei toetatud, sest mina ei olnud oluline. Olin väljal üksinda. Kuigi, kedagi näha ei olnud, tundsin teiste halvustavaid, ükskõikseid, pilkavaid ja põlglikke pilke – uskusin, et olin olnud või teinud midagi valesti, sest seda tõestas karistus – mind ümbritses vaikus. Eneses häbi tundes tahtsin enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest – olla tagasi seal, kus olin enne sammu - seal olid kõik võimalused alles.
Uhkus ja häbi on minu enese poolt loodud tähelepanupendli kaks vastandvaatenurka. Uhkuse ja häbi vahel aitab pendlit liigutada välise tähelepanu suurus ja kvaliteet. Mina ise olen see, kes annab tähenduse, minu poolt kogetavale, välise tähelepanu kogusele ja suunale. Selle, kumma poole peale pendel liigub, valin välisele tähelepanule tähendust andes. Oluline on tähelepanu suurus ja suunatus, selle puudumine või olemas olemine. Ka olematu tähelepanu ehk vaikus tähendab suunda, sest, just vajalikust tähelepanust ilma jäädes, ärkavad minus hirmud ja ma leian ennast soovituna olemise vastaspoolelt.
Hirm, ise ennast kogeda, on see, mis loob tähelepanupendli. Hirm kaotada ja julgus olla iseendana on ühe pendli vastandvaatenurgad. Hirmu tundes, mina ise, suunan enese tähelepanu enese soovitud kogemise vastaspoolele. Hirmu tundes tõmban mina ise ennast kõrgusest alla ja tee pealt tagasi ning peatan edasi liikumise, et vältida uut kaotust – taaskordset enese valena kogemist ehk valet rolli. Heal poole olemine tähendab õige ja vajaliku rolli omamist ning sellega kaasneva kogemist, kuid vale poole peal ootab ees vale ja soovimatu rollinime kandmine ning seda kogen õige ja vajamineva rolli kaotusena. Pendli, jätkuva olemas olemise, tagab reaalne hirm kaotada võimalus saada vajaminev roll tagasi. Iga roll on Kes olemine, kuid mina ise olen see, kes on andnud ennast välise tähelepanu nimetada. Mina ise olen see, kes usub, et väline peegel näitab mulle tõtt. Selle järgi on väline tähelepanu see, mis näitab KES ma olen (pean olema) või KES ma ei ole (olla ei saa).
Olen uhke enese üle, sest on olemas põhjus rõõmustada. See on võimalus ise ennast õnnitleda, sest teist sellist ei ole – olen parim – uhkus on ülivõrre ja saavutus. Tunnen häbi, sest olen ebaõnnestunud ja valeks osutunud enesega seotud, kuid mina ei taha olla see KES tegi – olla vale enese autor. On häbi olla ühte seotud, kui mina ise ei õigusta enese ootusi - kogen pettumust. Ootus/ lootus ja pettumus on järgmised vastandvaatenurgad.
Olen uhke – olen ühes, tahan kaasas ja koos olla – osa saada ja veel kogeda. Tunnen häbi - tahan eraldi astuda, lasen lahti – hülgan. Hoian/ toetan ja hülgan on järgmine vastandvaatenurkade sõnapaar. Hüljatu on see, kes on väljal ja seisab seal nähtavalt üksinda. Hülgasin ise enda, sest peale enese poolt, uhkuse ja lootusega tehtud sammu, saabus vaikus – vastuvõtmine ehk enese jaoks vajalik/ oodatud enese kogemine jäi ära. Kuigi enese kogemine ju tegelikult oli, kuid teise külje peal – toimus valus kukkumine. Tipus olemine ja pjedestaalilt kukkumine – on järgmine vastandvaatenurkade sõnadepaar. Seletus juhtunule – osutusin valeks, sest teine vaatenurk, see õige, jäi mingil põhjusel kättesaamatuks.
Õigena ja valena olemine on järgmine pendel. Sellelt hüppan kohe järgmisele sõnapaarile - väärtuslikuna ja väärtusetuna olemise valikule. Olen väärtusetu, kuna ei toonud oodatud kasu - järelikult olen süüdlane. Süüdlase ja ohvri sõnapaar on taas üks tähelepanupendel. Ka sealt hüppan edasi järgmisele pendlile – õnnestumine ja ebaõnnestumine. Ebaõnnestusin, sest ma ei saa olla uhke enese üle, kuna mul puudub vajalik tähelepanu – seega tunnen häbi ja nimetan ise ennast - olen süüdi, väärtusetu, vale – selle põhjal hülgan ise ennast.
Kuigi tundub, et vajaliku rollinime jaoks tähelepanu saamata ebaõnnestusin, siis tegelikult mitte. Iga sammu tagajärg on juba teine lugu. Minu samm oli õige, väärtuslik ja enamat loov. Minu lugu oli minu oma – mina olen enese tugevus. Välise tähelepanu kogus ja saadavus või puudu olemine ei tee olematuks ega väärtusetuks seda, mida tegin – enese loomingut. Minu tegu on minu lugu ja see on parim võimalik – olen enese kingitus.
Lubades enesel vaba olla – luua iseendast ise ennast – voolan ja sünnin üha uuesti. Enese hirmud ja uskumused on loodud ise enda poolt iseendale, et takistada iseendana teel kõndimist. „Ära astu, ära ole, ära tee!” – lausun selleks, et vältida tunnete kordusi – iseendana olemise kogemise negatiivset kogemust – halb, häbi, vilets, väärtusetu, ebaõnnestuja, süüdlane, vaenlane, pettumus - on positiivsete sõnade vastandpooled. Iga, iseennast vähendav, sõna lisab raskust enese jalgade külge.
Viiskümmend üks aastat tagasi sooviti mind Maailma, et olla uhke enese üle – tunda õnnestumist õigena olles, kuid vastu vaatas tühjus ja ümber seisis vaikus – tegu oli tehtud asjata ja ohver ei päästnud, ära jäänud olemise, kaotusevalu kogemast. Enese sees elavat häbi kogedes, tahtis naine enesekaitseks enese teo ära kustutada, kõrvaldada olnu jäljed ja mälestused sellest, et olla tagasi seal, kus ta oli enne sammu, siis kui kõik võimalused olid veel alles. Soovitu sündis soovimatuna.
Kui naine ei olnud uhkus, siis järelikult oli ta häbi. Ta tundis häbi lapse pärast – lapse olemas olemine tähendas ja näitas talle tema enese häbina olemist. Mitte ükski saavutus ega õnnestumine ei muutnud teda ära, sest see, mille ta kaotas, jäi igaveseks kaotuseks. Ta ei näinud enese võitu – kaotaja ei võida. Laps olin valena olemas ja see meenutas pidevalt seda, mida ei olnud. Hoolimata lapse olemas olemisest ei ulatatud naisele, ausaks ja õigeks tegevat, abikaasa rolli, vaid selle asemel pidi ta vallasema rolli kandes, tundma Häbi. Naine ei saanud kogeda ennast sellena, kellena soovis ja tema kanda jäi oma sammu tagajärg – mina olin karistus - hülgamise põhjus.
Tähelepanupendlid said minu omaks, sest olin võtnud endale ülesandeks suuta päästa ise ennast st ema ära. Mul tuli olla õige sõna – õige KES, et lunastada ennast välja. Kuid õige pool oli see, kuhu ma ei ulatanud või ei jäänud püsima, sest mina olin see Kes oli määratud vale olema. Kõik see, mida mina tähendasin, see mulle Maailmast vastupeegeldus. Minu teod ja pahana olemine määrasid mind eraldavasse vaikusesse. Ükski parandav samm, tegu ega olemine ei olnud kunagi piisavad – ma ei pälvinud mind teiseks muutvat tähelepanu.
Oleksin tahtnud imetlevate ja uhkust tundvate silmade saatel suurendada head enese kogemist, et olla lõpuks vaba, õige ja päästetud. Olla veel rohkem ja võimsamalt, et ületada oma hirme. Õigest, mind muutvast, tähelepanust reaalset ilma jäämist kogesin kaotusena – vaatasin välja ja ootasin, et saaksin tundes olla – ei saanud, sest kuigi oli, ei olnud nii nagu vajasin.
Tähelepanu kogus ega kvaliteet ei määra minu väärtust – olen oluline, olemas olemise, igal hetkel. Teiste tunded on need, mis liigutavad nende tähelepanu – sisse, välja, kõrvale. Nende enesete hirmud ja tähendused vaatavad mulle vastu. See, millise loo teised inimesed oma sammudega ise endale kirjutavad – iseendast iseendale loovad, on nende eneste võimalus ja valik.
Põhjendused, tähendused ja uskumused on, minu enese poolt valitud, kaotuse seletused. Mina ei kaotanud – mina olin see, kes võitis – minul oli endiselt olemas see, mille olin loonud – mina iseendana. Minu enese sammud, teod, valikud ja olemised on see, et olen tänases päevas olemas. Minu tee on enese käidud ja sammud enese astutud ja kõik see, mis enesest sündinud, on enese looming – iga olemas olemise hetke parim võimalik.
Marianne
12.01.2022.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar