kolmapäev, 14. september 2022

Sõelutud tähed - tee iseendani

 


Vahel tõttame kuulutama,

kogu Maailmale teatama

seda, mida tunneme -

iseennast jagada soovime,

et saaks loodud rohkem,

tulemus oleks võimsam -

puudutusest sünniks plahvatus

ja kogu Maailm tunneks -

iseendas sedasama kogeks.


Vahel lihtsalt väljendume,

ise ennast tundena vallandame,

oleme ehedad tunded,

ei ole kainust

ega mõistmist,

toimime,

avaldume -

tundena.


Vahel ise ennast

tagant piitsutame,

kui sinist lindu,

enesele vajaminevat tunnet,

püüame,

igatseme,

ihaldame,

ära sõnuda pelgame -

seda hetke ootame,

milles kõik on õige,

siis saame lõpuks võimaluse

ise ennast soovituna kogeda.


Vahel

oma tunde ära peidame,

pilkude eest varjame,

sest seda, 

mida tunneme

ei tohi 

või ei taha

väljapoole näidata.


Peidame ära tunde,

et ei küsitaks -

Miks Sa tunned?

või

Mida Sa tunned?

või

Kuidas Sina ennast tunned?


Siis ei pea põhjendama,

ise ennast sõnadega ära seletama,

siis vastu reaktsioone

ei pea kogema -

olles õigetena,

alles oleme jätnud vabaduse.


Kuid seni,

kuni oleme tunded,

me ei ole vabad,

sest senikaua

meie ise

loome ise ennast

tundena.


Vahel ise ennast

me ei suuda mõista -

iseenese tunnet

ära ei mõistata.


Tunne, mis ära peidetud,

tunne, mis jäänud nimeta,

tunne, mille tähendus muutunud,

on tunne, mis ootab avastamist,

on tunne, mis ootab tunnistamist,

on tunne, mis ootab ajakohastamist -

mina mõistan ise ennast.


Mina tunnen -

mina olen tunne -

miks ma tunnen -

miks mina tunnet vajan?


Marianne

14.09.2022.a

Kommentaare ei ole: