Avalikus ruumis olles saab inimene enesele tähelepanu ja selle kogemise jagab ta enese sees õigeks ja valeks. Õige on see, mis tagab temale vajaliku tulemuse – ilusa, hea ja võitmatuna olemine – inimene saab oma tahtmise – ta tuleb tähelepanu kogemisega toime. Vale tähelepanu on see, mis jätab temastnigela ja säratu mulje – see on kehv mälestus iseendast iseenda sees ja ta ei tunne ennast sellise tähelepanu all hästi. Ja selle vale tähelepanu kogemise hetkel torkab, enese sees, osatades teadmine, et inimene ei saa teha teisiti, sest ei saa enam ära muuta enesest jäetud muljet. See on kui jälg ühise mälu sees ja seda ei suuda inimene ära muuta ega teise vastu vahetada, sest sellist teda nähti avalikkuses ja kõik võisid teda vaadata nii nagu selle hetke vaatenurk neis oli – inimene kardab, et see oli halvim, mida ta ise ettekujutada oskab.
Vale tähelepanu pikaajaline kogemine on tegelikult mustri kordumine. Ja sellepärast, et mustri korduses tunneb inimene puudutust sügaval enda sees, on tal raske selle olukorraga toime tulla – enesehinnang langeb. Selles olukorras leiab inimene, et ainus võimalus iseendana toime tulla ja oma elu edasi elada, on suuta võimaldada enesele selline tähelepanu, mis tõstab teda paremasse valgusesse ja see käik, kustutades vana, vahetab olnu uue muljejälje vastu välja. Kuid nüüd tuleb leida veel eneses see külg, asi, pilt, tegu, nägu üles, mis seda kõike suudaks. Inimene läheb teele, otsib ja proovib – vahel lausa meeleheitlikult.
Kusagil inimese sees on mälestus, mis sunnib teda saama enesele õiget tähelepanu, kuid adumata üldse, milles õieti on küsimus ja kust see vajadus tuleb, saab, konkreetse tähelepanu kroonilises puuduses, tähelepanust valuuta. Inimene jagab oma tähelepanu siis, kui saab enesele vastu. Teistele osaks saava tõstva tähelepanu nähtav saamine teeb talle haiget ja kasvatab kadedust. Teadmises, et teised saavad enesele selle, mida temal endale ei õnnestunud tagada, tundub inimesele, et teised võtavad tema oma ära. Õige tähelepanu on kui õhk ja see on inimese loomulik vajadus hingata. Kuid inimene ei mõista, miks ja mida ta teeb ning, mida ja mille jaoks tal tegelikult tähelepanu vaja läheb.
Lahendamaks valusat tunnet temale osaks saanud vale tähelepanu kogemisest, otsustas inimene, et temal on vaja suuta suunata temale pööratava tähelepanu vaatepuntki, et alati vaadataks seda osa inimesest, mis jätab temast hea mulje. Inimese otsusest sündis muster, see on korduv lahenduskäigu kordamine. Ajas kasvades on ühest mälestusest kasvanud mälestuste teerada, mis viib teda tagasi algusesse. Inimene ei tea, et oma mälestusi on võimalik ümber teha – üha uuesti õiget tähelepanu tagaajades koob ta enese sisse mustri ja inimene kõnnib mustris, mille käivitab oma tunnetega – käib lahing – strateegia, rünnakud, planeeritud käigud – ei ole teadlikust ega peatust, sest kusagil enese sees on temas koopamehe hirm, mis kõnnib temas kaasa sealt algusest alates, kus veel ei olnud mõistmist – seal oli puhas ellujäämise nimel käiv võitlus. Inimese Mina oli valdav, ta tõusis relvile -see oli inimese ellujäämisinstinkt. Hinge häält ei olnud kuulda, inimese enese hirm lämmatas kõik muu – oli aeg loote või vastsündina – need on kogemused, mis puudutavad ellujäämist. Olles mustri käivitudes jõudnud tagasi loo algusesse ja seda ise mõistmata, elatakse täiskasvanuna oma elu selle ajalise osaga endast – vajaduse rahuldamisega sellisel tasemel kui see hetk mällu salvestus. Mälestuse ümbertegemise ootuse ja lootuse nimel enesesse lindistati.
Vahel inimene õnnestub ja ta saavutab oma eesmärgi, kuid huvitaval kombel ei jää nn õigest tähelepanust saadav rahulolu kestma – see ei täida – sellega ei olda rahul ja efekt lühike. Tänase päeva sildi all tahetakse tähelepanu, kuid sellest ei piisa, sest tegelikult vajatakse seda sinna aega, kus inimene jäi ilma – tal ei õnnestu olnut ja olevat aega ühendada. Janu jääb, sest ei ole jõutud mõistmiseni ega võetud iseennast vastu. Ollakse pidevas protsessis – esmase vajaduse täitmises, sest inimese Mina tahab ja selle saamiseks kontrollib Mina inimest.
Liikudes mööda salvestunud mälestusi ajas tagasi, jõudes mustri algusesse, tuleb inimene sealt eneses seigeldes tagasi – need on ellujäämismustrite keerdkäigud – inimene seikleb iseenda sees – see on ärkvel olles magamine – enese sees und nähes, mille tõelisusse uskudes, realiseerib enesega toimuvat olevikus.
Inimene tahab kustutada oma minevikku, kirjutada ära olnud hetk üle, kuid unenäos seigeldes täidab ta oma vajadusest tulenevat ülesannet – otsib võimalust anda enesele õige tähelepanu kogemine. See ei õnnestu, sest mälestus on salvestunud tunde üleskirjutis. Mälestuse muutmise õnnestumiseks tuleb mõista, kus ja milline on uni, kust algab ja kestab olevik. Iseenda tänases päevas iseenda teadlikkusega teadlikult und vaatama minnes teha seda teadlikult – ise muuta oma mälestust – olles mälestuses olevas hetkes, elada see uuesti läbi ja jõuda sellest, läbi astudes, välja.
Märksõnad, mis olid alguses ja käivitavad inimest – MINA – EI – SAA. Sel hetkel jagunes Maailm kaheks – must ja valge, õige ja vale, saab ja ei saa – kus üks saab, siis järelikult Mina jään ilma, kus teine on õige, siis järelikult Mina olen vale – see on sõit ajakarussellil, mis on rikki läinud ja millelt maha ei saa, sest ei saada aru, et elatakse reaalset elu mälestuses olevana.
Teades, et temas endas/ temal endal on olemas mälestus, usub inimene, et see on jääv ja muutumatu, sest seda hetke uuesti läbi elamata ei saa seda muuta. Kuid uuesti seda läbi elada ei saa, sest see on juba ära olnud – lootusetu olukord, on tunne ja lõplikult kõik. Ometi, teades lugu, saab tundega ühes tagasi minna ja valida, millise tundega mälestus seljataha maha jäetakse. Tunne on võti, mis ootab käeulatuses, et inimene, kasutades oma tunde kogemist, lubaks endal olla ja kogeda, mitte võidelda vastu ja proovida ennast tunde olematuses veenda.
Mõistmata algust ja lahendamata teadlikult mälestust ei sünni muutust selles ajas, milles igapäevaselt elatakse. Inimene ei kuule ega vaata midagi ega kedagi, käed hoiavad ennast, sest ümber enese hiilib hirm, midagi peaks kohe kohale jõudma ja siis võib midagi hirmsat ja lõpplikku juhtuda – eneses olevas tundes olemine haarab inimese enesesse. Ta sulgub ja elab, mälestuses olevas tundes olles, ära olnud hetkes. Und nähes inimene magab ega saa ise sellest aru.
Inimese Mina sai kusagil haiget ja sellel hetkel ei ole kohta ega aega teise inimese mõistmisele. Ollakse Mina, sest ollakse mina. Ei vaadata lugu väljast ega endast eraldi. Tunne viib mälestuse sisse ja kannab eneses ülesannet, kuidas ellujääda – tuleb leida lahendus – kuidas ja viia see ellu. Inimene on leidlik ja ta leiab selle enesele ja seda kasutades võtab ning lisab selle oma ellujäämisõpetuste ehk uskumustest tulenevate kohustuste nimekirja – loob mustri.
Inimene on see, millisena tema ise ennast loob ja seda ka siis, kui tema ise ei tea ega mõista, miks ja mille jaoks ta seda teeb – magavana oma elu elades.
Marianne
26.08.2020.a
SEOTUD LOOD:
Mälestuste võim ja mõju
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/06/malestuste-voim-ja-moju.html
Veepeeglis muudetud mälestus
https://marianneannemariblogi.blogspot.com/2017/09/veepeeglis-muudetud-malestus.html
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar