See on näiline turvatunne, et kui nimetame teist inimest - Minu oma! - siis omamegi teda. Et, kui sünnitame teise inimeses, siis omame teda. Et, kui seome enese nimega, siis omame teda. Teine inimene peab olema oma, sest me ei usalda vabadust. Me tunneme enese sees hirmu, et teist ei ole olemas siis, kui meil on teda enese pärast vaja ajal, mil tahame tunda teise olemas olemist enese kõrval, et mitte olla üksi, üksinda elamas oma elu.
Tunneme, et meis endis on puudu see, mis teeb meid paremaks, ilusamaks, targemaks jne. Meist on puudu see miski, mis teeb meid selliseks, millistena oleme koos teisega olles. Me vajame kogemust olla see, kes me oleme koos teisega olles – seda võimalust luua ise ennast iseendana. Usume, et see saab olla võimalik, vaid teise toel ja saatel. Näeme, et meie enese peegeldus teise peeglis on ilusam, sest too teine on ise seda kõike ja veelgi enamat, kui meie ise üksi olles.
Vajades teisi, hakkame teisi vajama, sest ilma nendeta ei ole meid justkui olemas. Iseendana elamise julgus kaob ja tundume olevat väärtusetutena. Teisega ühes olles saame enesele lisaks selle, mida meie pole iseendas üles leidnud ja seega ei ole seda ise enese sees näinud ning nii me ei teagi veel kõike seda, milline on meil, iseendana olles, võimalik olla. Nii tunnemegi, et teised, meid avades ja peegeldades, omavad meid avanud võtit ning nende lahkudes jääme suletutena hallideks varjudeks ja ilma kõigest sellest võimalikust, mille olemas olemist nüüd teame. Langeme olekside lõksu ja tunneme viha, sest oma elu ohvritena olles ei näe me võimalust midagi muuta, sest väljapääsu ei tundu olevat kohas, kus me ei suuda seda väärtuslikku ja vajalikku teist, enesele enese jaoks olemas hoida.
Küsi eneselt - Mis on see, mida Mina Ise iseenda jaoks teha saan? Milline on Minu võimalus ise ennast teostada ja leida see koht, kuhu saan astuda? Inimese samm on see jälg, milles tema näeb enese teed – need on tema sammud, sest mitte keegi teine ei saa neid tema asemel ära teha. Teise inimese olemas olemine ei tähenda seda, et ühes temaga saame kõik ja täpselt selle, mida vajame. Iseenda olemas olu on tee, millel käies leiame ise vastuse, kuidas vastata iseendale.
Teise inimese peegelduses näeme seda, mis meis olemas on ja me ise valime, kas loome ennast sellisena või mitte ja kas teeme seda ainult siis, kui keegi teine on olemas või mitte – see on meie enese valik, millisena meie ise iseennast oma elu elavas hetkes loome. Armastuse kingitusena ja austusega võimaluse eest - elada ise oma elu - loome iseennast ise endale.
Marianne
11.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar