Meie eludes on aegu, kus kohtume veel kord nende inimestega, kellega ühes oldud aeg jäi kunagi-kusagil pooleli. Tuldi teiste inimestena tagasi ja saadi uues ajas kokku, et kogeda aega, kuidas on olla, kui ollaksegi koos. Nendest inimestest hoiame kramplikult kinni. Nimetame neid enese omadeks siis, kui püüame neid hoida vaid enese jaoks. Selles kohas ja seal ajas olles on hirm kaotades kaduda.
Neist inimestest lahti laskmine tähendaks kõigile ja kõigele vabaduse lubamist, kuid selles kohas olles tundub see võimatuna, sest lahti laskmine tähendaks oma hirmu vabaks andmist. Seega on võimalus kogeda, et vabana olles, on kõigil võimalus vabalt valida st ise otsustada, kas olla koos või eraldi. Teadmatuse ees hirmu tundes, kogeme uuesti kaotuse kogemise hirmu – veel kaotamata oleme juba ette ära kaotanud ja nii me hoiame, kinnitume kramplikult ega peatu, et mõelda ja tunda läbi. Kardame ilma jäädes kaotada olemas oleva Maailma, et seda kaotades kaotame ise enda. Oleme kohas, kus võimalus olla see, kes ja millisena ihkame olla, on olemas ainult läbi teise olemas olemise – usume selle olevat tõese.
Inimene läheb ja astub, et kogeda seda, mille usub enda sammu valides ja tehes saavat versus koha peal olles nähakse, kuidas ja mis on, sest ollakse selles hetkes olemas – ei looda ette kujutist sellest, mida veel olemas ei ole – elatakse oma elu elavas hetkes.
Marianne
07.08.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar