... ja taas algab järgmine vaatus nimega – Inimese Kogemus

Inimese elu on kogemise tee – seal on aistingud, tunnete värvid, millega inimene ise joonistab enesele Maailma, et selle sees kui tõelisuses elada. Joonistatud piltide seinad on haprad, sest järgmine elus olev hetk lõhub nad, justkui öeldes inimesele – ära võta oma elu tõsiselt, kivisse raiutuna ja paigale naelutatuna. Mägi läheb liivana tuules lendu, vesi voolab mere poole, taevast alla, jäätub või aurustub ära – jäävuse seadus on see, et ei ole jäävust. Näivalt kordudes ei kordu tegelikult mitte kunagi mitte midagi.

Inimestena tahame hoida kinni sellest näilisusest, tunduvast tõelisusest, milles oma elu elame. Kuid suurest mängust, nimega Elu, osa võttes, vahetub meie elu lavadele seatud etenduses kujundus ja järgmine vaatenurk annab meile uue mõistmise ja teadmise – vaatame ja näeme laval seda, mis meile sel hetkel on arusaadav. See, mis hetk tagasi veel kindlalt olemas oli, ei ole kohale ega seisma jäänud, sest algas järgmine vaatus nimega - Inimese Kogemus.

Kogemused on õppetunnid inimese Inimesena kasvamise teel. Need on olemas selle jaoks, et inimene ei hoiaks kinni näivuse illusioonist, sellest nii kindlast ja turvalisest, mis tundub talle tema elus püsivana alles olevat, ega püüaks korrata ära olnud aega, vaid sünniks iseendana selles hetkes, milles ta elab ja hingab. Kuid inimlapse sees on hirm, et lahti laskmise hetkel kaob olev olematusesse ja sellega ühes kaob pilt sellest iseendast, keda ta arvas end nägevat – tema inimesena läheb kaotsi.

Hing sünnib Inimesena Maale, et kogeda. Inimese elu ongi iseenda kogemine oma elu elades, tehes seda ühest hetkest teise astudes. Lavakujundus, kõik asjad ja muu sinnakuuluv on ajaviide, millega sisustada oma aega ja selle kõige vahel ning sees toimubki mäng nimega Elu. Need on Inimeste elude lavad, millel mängitud etendused sünnivad koha peal olles – oma igapäevast elu elades. Osatäitjad tulevad kokku, vahetuvad, lahkuvad ja mäng kestab. Kogemus on üks võimalus, viis, lahendus – teised on veel proovimata. Mängija saab tulla, luua ja uuesti mängida, et maitsta oma kogemuste värve.

Kuid inimese sees on hirm, et lahti lastes tuleb tal ära anda see nurgake, mille ta oli enese jaoks juba paika pannud. Inimeses on vajadus täita see ääretu tühjus, mis lava ümbritseb, et see, mis oli ja on jääks olema. Ta tahab, et tema poolt joonistatud Maailm oleks nähtava ja käegakatsutavana kogu aeg olemas. See, mille ta ära kaotab – hetk, mis läheb mööda - selle tahab ta tagasi saada, sest vajab kindlust ja turvatunnet. Inimene tahab ära olnud aega omada, sest siis julgeb ta olla ja astuda, et kogeda.

Kogemustega kaasneb tunne, millega ühes olemine on õppimine. Õppimise jaoks võtab inimene ise oma tunde ja ehitab sellest enesele Maailma ning astub selle sisse. Kuigi see on näiv, on kõik selle sees ometi nii reaalne. Inimene saab sealt ise välja astuda, kuid ta püsib väljapääsu kaotanuna paigal, sest tema ümber oleks justkui lõks kinni langenud – tunne tema ümber on suurem, kui inimene ise - inimene võtab oma elu katkiminevalt tõsiselt, kui teeb tööd nimega Minu Elu.

Eksides teelt ja teadmata, kuhu minna, tunneb inimene hirmu enese kaotamise pärast – tema habras turvatunne hajub suitsuna. Kuid lubades enesele kulgeda, on see teadmine, et kuhugi jõuab ta kunagi ikka välja – saabub kohale. Valides linnatänavatel või maastikul radu ning proovides tavalisest erinevaid valikuid, siis on võimalus vaadata põnevusega, kuhu kohale jõutakse. Inimese kogemustega on sama lugu – kas neid kohatakse ootuse õhinaga või hirmu tundes püütakse vältida. Inimene ise teeb oma elust raske ja tundeid täis töö, kui ta usub, et tema, inimesena elades, peab oma elu ära elama, ära tegema, ära kordama, ära tundma.

Inimese hirm, et ta ei saa tunnete Maailmast välja ega edasi, et kole kordub ja uus ei tule parem, on inimese saatja, et hoida ise ennast tagasi, keelata enesele astumine. Inimene astub edasi, kui on olevast lahti lasknud st õppinud – mõistnud iseennast iseendana ja sellisena ise ennast vastu võtnud – inimene mängib. Inimene on loovalt painduv, kui kõnnib igavikulises ajas ja võtab kõiki kohatud kogemusi vastu, kui oma võimalust kasvada. Kogemused on kingitused, mis on olemas tema, Inimese, jaoks ja pärast – kogemus ja inimene kohtuvad täpselt õigel ajal.

Marianne

22.07.2020.a