see oli üks hetk, kus oligi täpselt nii, kuid ma ei tõlkinud seda
lugu, sest aeg vahetas külge. Lisasin kord siit mõned read teisele
loole. Täna asetan selle loo riiulireale – need olid ja on minu
mõtted ja tunded ajas.
Teie siin olete minu esimesed nö kodusoomlased. Alustasin puhtalt
lehelt ja ilma eelarvamusteta, sest minu arust pole vahet, kust
inimene pärit on, kellena ta töötab või kellega suguluses on.
Oluline on see milline tema ise, elusast peast kohtudes, inimesena
on.
Sauvost ja sauvolaisi on iseloomustatud väga erineval moel ning seda
tehes on iga üks lähtunud oma mätta otsast. Tänaseks olen natuke
teie hulgas ringikõndinud ja väheke näinud ning kogenud. Olen
kujundanud ise oma arvamust – iga inimene on Inimene, kuid sageli
ei paista sees Suur I inimese hirmude ja valude tagant välja –
kaitsed on ees. Need ei ole teiste vastu, vaid loodud takistamaks
inimest ennast kogemast soovimatut – vältida astumast sinna või
tegemast seda, kus ta haiget võib saada.
Kõnnin oma teel ja näen seda, mida võib ja saab teha. Teha ära,
sest see on võimalik. Ma ei taha teha ainult endale, vaid meile,
sest meie oleme seotud. Vanadest asjadest lastakse lahti, sest seisev
energia läheb kopitama. Võib olla on tõesti nii, et vahel liigub
tigu kiiremini, kui sauvolane eneses selgusele jõuab, võib olla
mitte, kuid täna ma seda ei tea.
Minu õppetund on vaikuses oma tee leidmine, sest kui minu samm ei
leia Maailmas vastust häälena, vaid on vaikne vaikus, siis minu
Mina tahab äratada ja liigutada, et näha ja kogeda nähtavat
reaktsiooni – kartsin hääletut vaikust, sest selles ma ei osanud näha iseennast - sel hetkel oli minu peegeldus mulle katsumus.
Täna olen endiselt seda meelt, et inimeste lood on olulised. Iga
päev lahkuvad inimesed statistiliste numbritena meie kõrvalt.
Hirmud lukustavad veel elavad eraldatusesse. Tasaselt on harjumuseks
saamas elavatega distantsi hoidmine. Iga inimese lugu saab aina
olulisema tähenduse, sest ükskõik kellel meist võib täna olla
viimane päev siin selles ajas. Mis jääb alles – inimese enese
poolt antud enese lugu on kingitus jääjatele.
Olen õppinud lahti laskma ja ei arva enam, et olen Suure Maailma
naba. Kui mina minuna ei vii neid mõtteid edasi, ega aita elule
teostada, siis jätkan mina ikkagi kõndi oma teel – keegi teine
võib võtta ja edasi viia.
Aitäh neile, kes on oma aega ja lugusid minuga jaganud – see on
olnud suur kingitus. Ei ole mõtet vaikides oodata ja kõrvalt
vaadata seda, mida teised teevad või tegemata jätavad, et oodata
ära tulemus, et siis vaadata ja veel oodata. Mitte keegi ei saa teha
ära teiste eest ning minul üksi ei ole nii suurt jõudu, et
liigutada inimeste vaikust. Vaikus võib ja saab vaikida, minu lood
sünnivad endiselt edasi, sest mina tahan kogeda reaalselt seda, mis
juhtub kui .. astudes on võimalik muuta ja muutuda – oodates ei
ulatu me soovituni.
Marianne
18.06.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar