Kuhu on kirjutatud need sõnad, mis täna inimeselt inimesele
kirjutatakse – need luuakse õhku. Täna on sõnadel kiire, nad
lippavad, nähtamatutena õhus, ühest punktist teise ja on ühes
kohas olles tegelikult kui kõikjal. Sõnad lühenevad ja liituvad,
et väljaöeldult ja ära kirjutatult hoida aega kokku, et see, mida
tahetakse edasi öelda, jõuaks kohale veel enne, kui kuulaja või
vaataja, oma huvi kaotades, teisale keerab.
Välja öeldud ja välja kirjutatud sõnad on kaduvik, sest see, mis
minut või tund tagasi nupule vajutades lendu lasti, on juba ajalugu.
Sellel on kuhi teisi sõnu peal ja kui inimene sel hetkel teisale
vaatas või ta oli hoopis ära, siis neid sõnu poleks nagu olemas
olnudki.
Ka mina mäletan piimapukke teedeääres – mõned neist on veel
alles. Need on teetähised ajas, mis on saanud, uute kuubedega
kaetult, pilgupüüdjateks. Kuulutusetahvlid, kus külade ja inimeste
lood peal olid, on ajas kaduma läinud – nii nagu külapoed,
külakoolid, külaraamatukogud, külapostkontorid. Kus on külade
südamed, kus on see punkt, mis tähistab küla südant? Sõnad
siltidel märgivade külade algust ja lõppu – sõidad küladest
läbi või kogemata mööda ega olegi külaga kohtunud. Kus on alles
see võimalus, et lähed ja saad, külasüdames olles, külaga koos
olla?
Marianne
19.06.2020.a
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar