Vastu hakkavad mõtted

Vahel tunnen

jõuetusest kasvavat viha,

maha surutud ängi

ja tormilist meelt,

kui usun, 

et mina ise

ei saa ega suuda

suurt Maailma muuta.

Vahel tunnen,

et minust enesest ei piisa,

sest kui astuksin välja

ja seisaksin ette,

siis oleksin vastu,

sest seisaksin vastas -

oma sängis voolaval

harjumuspärasel ees.

Nii on olnud,

sest nii on tehtud.

Nii on jäänud,

sest seda on alal hoitud.

Miks?

Miks voolab inimeste meel

ühel ja samal

sissetallatud teel?

On olnud ja on.

On, sest on olnud!

Mina ei taha,

sest mina ei saa

iseenda sees rahu -

nii ei ole õige,

sest ma tean,

et see on vale.

Lapsed saavad haiget,

kui seisavad üksi

ja tunnevad enese sees

end jäetuna üksi.

Reeglite järgi

silutakse väline,

lepitakse ja lubatakse,

kaalukausid tasakaalu

sirgelt sätitakse -

see kõik on väline,

potjomkinlikult näiline.

Miks tegelikult juhtus,

miks keegi tundis,

miks sügaval sees sündis,

miks eneses kandis -

mille teadmiseks võttis?

Pole vahet,

sest mitte midagi

tegelikult ei muutunud -

pühiti pisarad,

siluti pinnad,

kuid jäävad armid

sügavale hingede sügavusse -

enam ei usuta õigusesse,

pealtvaatavate silmade õiglusesse.

Lapsed kasvavad

ja oma kogemustest õpivad -

mida, milliselt ja miks läbi valu ...

Marianne

23.11.2019.a