teisipäev, 26. november 2019

Ise ennast järele oodates





Tunnen, et enese sees
olen täna rahutu -
pinna all väreleb,
 kusagil sügavuses liigutab.

Tahaks kuhugi minna,
kuid astudes välja
poeks tagasi peitu,
läheks majja varju.

Lühike on rada,
väike ja tasane samm,
mis käib harjumuspärasel
sissetallatud teel.

Tunnen, et aeg on taas
ise endaga kokku saada -
kuid kus ja millal.

Avarad lagendikud,
lõputuna kulgev kõnnumaa,
lagedad mäed
ja vabaduse tuul.

Kusagil selle Maailma sees,
küll teisel ajal
ja teises kehas,
on olnud mul kodu -
see õrnalt kutsudes
ootab tagasi teelt.

Seistes igavikulise mere kaldal
varvas puudutamas vett,
külm ja karge värskus
äratab unest üles
ja ma avan silmad.

Avaruse tühjust on tarvis,
et kogu täidetuse tagant
ulatuksin ise endani -
sügavale sisse näeksin välja.

Kogu Maailm on valla,
seisan varbad äärel
ja vaatan alla -
kes ja kus ma olen,
kas on mul tiivad,
kuhu ma lendan.

Astudes maja varjust,
kui seisvast ajast välja ...


... jõuan kohale siis,
kui olen pärale jõudnud.


Marianne

26.11.2019.a



Kommentaare ei ole: