Uppilennanud päevaplaan – vastused tulevad vastu

Eile küsisin endalt – mis on see, mida vajan, et ennast paremini tunda. Viimastel päevadel tajusin, kuidas minus oli segadus ja midagi paigast ära – otsisin endas teemasid, millest kasvatada tugevamaid tundeid, olin rahutu ja rahulolematu. Segaduse keskel asju ja olemist korrastades kadus küsimus käest, kuid täna hommikul leidsin sellele vastuse. 

Minu päevad on mõne kandi pealt üsna sarnased – koertega jalutamine, minule vajalikud võimlemine ja kirjutamine ning tavalised üsna igapäevased argised tegevused. Täna oli vähe laisem hommik, st ma ei pidanud kellaaja peale kuhugi minema. Sõin oma banaanid ära, võtsin koera ja läksin kõndima. Otsustasin kauem ja pikemalt jalutada. Noorem poeg tuli rattal sõites kaasa. Astusin kõnniteel, mis kulgeb meie majast mööda, täpset sihti ega plaani veel polnud oli ainult otsus edasi minna.

Mõne aja pärast seletas silm tuttavat paari – meest koeraga – neid kahte, keda nägin oma eelmise aja hommikutel teiselt poolt jõge. Mees juhatas meile teed metsas kulgeva rajani. Lõpuks metsa jõudes ja seal olles teadsin selgelt, et just see oligi täpselt see, mida olin vajanud – sidet metsaga, oma kohta, kus puudega kohtuda. Ma olin pisarateni õnnelik, sest ma olin taas metsas, kaljude peal kõndimas ja see kõik oli mulle käega katsutavas kauguses – meie majast nii 800 m kaugusel on päris puudega päris mets ja kaljud, millelt kaugusesse vaadata. Küsi ja saad vastuse, kui ise ei leia, siis juhatatakse teed.

Tahtsin veel vaikust ja rahu kogeda ning metsas olla. Lubasin endal olla, st jätsin võimlemise ja teised tegevused tulevikku. Võtsin õunad, korvid ja poja kaasa ning sõitsime autoga järve äärsetesse mägedesse seeni korjama. Kõndisime pea kaks tundi üles ja alla ning noppisime hiliseid lehterkukkeseeni. Teadsin, et ma võin seda kõike endale lubada, kuid täna tundsin, et ma valin selle valiku ja minu sees on rahu hoolimata sellest, et minu tavalised tegemised jäid ära või ootele – minu aeg oli see, kus ma olin ja hiljem võisid tulla need ja teised tegevused, mille jaoks jääb ruumi. Ma ei olnud millegi arvelt ega lükanud edasi, vaid kõik oli paigas ja oma rajal kulgemas. Ma olin seal, kus mina olin ja tegin seda, mida olin valinud teha – ma olin metsas ja kaljudel - see oli see, mis oli just sel hetkel minu jaoks õige ja vajalik.

Marianne

16.10.2019.a